Polaarkaru

Siia enam uusi postitusi ei tule.

Isiklik, apokalüptiline.

Ekspressi abil diagnoosisin endal ärevushäire. Tõsi, see lõi välja siis, kui olin umbes 20. Täismäng oli, surmahirm, südamepekslemine ja värisevad käed. Olin hommikul kella viieni üleval, jõin külma kohvi sidruniga ja lugesin. Hea on see, et a)üle läks, b) palju raamatuid sai läbi loetud. Halb on see, et maailm teeb kõik, et see jälle tagasi tuleks. Isa ei tee midagi, et tervemaks saada, pigem vastupidi. Tõdemus, et ma ei suuda õigekeelsust haaravamaks ja huvitavamaks õppeaineks teha, kui see on, ei tulnud esmakordselt, aga mis seal's ikka, paneme tuima edasi. Juhtme ajas kokku hoopis see, et päikeselise ilmaga linna kõndides ja lindude mazhoorset (et mitte öelda rõõmsat, sest kuigi väidetavalt linnukesel pole muret, ei saa täie teadusliku kindlusega väita, et tal on rõõme) siristamist kuuldes oli mu esimene mõte, et noh, lendavad rotid, hõiskate enne õhtut, varsti on gripp siin. Põhimõtteliselt peaks mind vist natuke aega isolatsioonis hoidma, enda ja teiste kaitseks. Kooma oleks ehk hea mõte. Nii aastapikkune.

Moeuudise kirjutamine, kui pilti pole, on muidugi tänamatu töö, aga las siis keegi aitab. Ühtlasi selguvad ohud, kui refereeritakse Slolehe refereeringut Reutersi refereeringust, kus refereeritakse La Stampa ingliskeelset uudist, kus refereeritakse seda, mida Dolce ja Gabbana ilmselt pikema jutu käigus ütlesid.
Miks see mulle üldse silma jäi? Ma pole ise ka kuigi moeteadlik, kuigi tunnen Urmas Väljaotsa, aga minagi tean, et kui keegi ütleb "Borsalino müts", räägib ta arvatavasti ka Cognaci maakonna viinamarjapuskarist. Borsalino teeb eelkõige kaabusid. Millegipärast ma ei usu ka eriti, et Kasahhi koondis pani peakatete peale tuhandeid huugama, sest originaal-Borsalinod oleks ikka kena raha maksma läinud.
Aga pärast Borati seiklusi on see muidugi kasahhidele kena üllatus, et uudiskünnisest sedapuhku elegantselt üle saadi.

Huh. Lõpuks õnnestus kodunt mõned raamatud vähemaks saada. Raamatukogu võttis umbes 20 ingliskeelset krimkat vastu, lubas 20, mida nad ei tahtnud, ka sinna jätta ja arvas, et eks ma võin ju veel pakkuda.

Eile oli Mezzost film, millest ma ei saanudki aru, kas see oli Chet Bakerist või William Claxtonist, või sellest, et William Claxton tegi Chet Bakerist omal ajal pilte. Igatahes. Pildid on tüüned, vaadake ise. Aga tüünem veel on Chet Bakeri sound, nii lauldes kui trompetit mängides. Üritasin seda millegagi võrrelda, aga ei õnnestunud. Siis mõistsin, et tegu ongi absoluutselt puhta heliga, mis siseneb kõrvast ja paneb laia kaarega mööda igasugustest ajukoore analüüsikeskustest ja liigutab mingit osa inimeses, mis kutsub otsekohe esile laisa melanhoolia, nii et ise ka ei tea, mis juhtus, aga hea on. Valus, aga hea.

"Good riddance, Ms Tähismaa!" on kõik, mis ma selle kohta öelda oskan.

Pikkus pole oluline?
areen, 08.02.2006
Kuhu on kadumas mõnusad pooleteisetunnised filmid?

Cut a long story short
Whatever happened to the 90-minute movie?

Jason Solomons
Sunday January 22, 2006
The Observer

Jaapani tipptehnoloogia ei ole mitte mingi läikiv gadget, mis tantsib ja trummi lööb, vaid kokeicha tee. See käib nii, et teelehtedest jahvatatakse pulber ja siis pulbrist tehakse kuuseokkad, mis langevad alati tassi põhja ja JÄÄVAD SINNA! Ei tule pinnale vaatama, mis ilm on, ei kleepu tassi külge, karjudes: "Ei, ma ei taha siit enam ära minna, ei taha!" Imeline.

Jah, ma pean kõik ilusa ära rikkuma. It's in my nature, nagu skorpionidel on tavaks öelda.
Iseenesest piinlik, et just reverend b eurolaul minus väga madalaid mõtteid äratas, sest ise paistis ta tõesti kena inimene olevat jne.
Aga ma lihtsalt juba teist päeva kujutan ette, et tegu on õpetliku vanglaballaadiga, mida laulab õigelt teelt eksinu. Tõsi, sõnad on mu peas ka pisut moondunud:
"They gave me twenty to life, now I'm Big Al's wife."

Laagris asuvatest maa-alustest käikudest võiks saada turistilõks

Kas turistid sealt pärast välja ka lastakse?

Iseenesest on arusaadav, et kui koostada keskmine eurozhürii, valitakse välja keskmine, lausa geneeriline eurolaul. Siiski on mul tublile tiimile veel mõned parandusettepanekud. Viis las jääb, rootsi tshikk ka - siis saab punkte Soomest, Rootsist, Norrast jne. Aga täiesti läbi mõtlemata on küsimus, kuidas haarata türgi kogukonda ja balkani blokki. Siin aitaks ehk sõnade ja liikumise ümberpositsioneerimine lõunapoolsele turusegmendile. Sõnad on nõrk koht niikuinii, see, et aknast vikerkaart ei näe, viitab ju otseselt homoabielude mittelubamisele, ja on siis vaja tüli tarest välja viia, eriti eurovisiooni püsipubliku peale mõeldes. Sestap jagatagu nii, et sõnad balkanilt ja tants türgist. Kui vaadata möödund aegade jugovisiooni lüürikat, võib kihla vedada, et levinumad sõnad on "hunt", "vabadus" ja "tantsima". Nii ma pakukski varianti "Tantsin vaba hundina". Kõik see peaks veel serbohorvaadi keeles ka olema. Ja keset laulu, nagu klaver põõsas, võtavad taustalauljad, kes seni ongi liikunud nagu klaver põõsas, seljast tavahilbud ja esitavad eksootilise tantsu. Trummi lööks esivanaema ja rahvamuusikateadlane ise. Tõeline eurovisioon - nägemus tulevasest Euroopast.

Säästumarketi plaadivalik .. ah mis ma siin üritan lauset koostada. Tänane saak: duubeltseedee "Feelin' good", kus peal on selline kuld, et nutma ajab: Nina Simone "Feeling Good", Chaka Khani "Ain't nobody" ja Aretha Franklini "Respect". Ma olen juba pikemat aega arvanud, et mis muusikamaitsesse puutub, siis elab minu sees ikka väike vana neegrimammi (kes loodetavasti lepib väikse hiina vanamehega, kelleks loodan edaspidi saada).
Plaatidest rääkides. Eesti lauluvara 1960. aastate plaadil on õige mitu lugu, mille autoriks on märgitud Neciato. Google näitab päringu peale ainult eestikeelseid lehti. Tal on ka variant Nesciato, mille kohta antakse teada, et tegu on heliloojaga. Igatahes on Neciato väga mitmepalgeline loojaisiksus, tema sulest on pärit teosed nagu "Diversant" ja (voldiku järgi) "Bona bona note", Nesciato on aga pununud Vello Orumetsa repertuaari "Bella Ciao" ja Maiele-Valdurile sobiva loo "Maie". Kahtlustan, et kui Luksemburgi raadiost hitid üles kirjutati ja eestikeelse tekstiga varustati, ei hakanud keegi tegelike autorite jälgi ajama ja nii arutatigi siis NSVLi kultuuriministeeriumis: "A tshja eta pesnja? - Da ne tshja-to. - Tak i pishem: netshjato." Sellest sai siis Neciato. Või on tegu esperanto keelega? Ma olen juba nädal otsa selle üle juurelnud ja väga tahaks teada.

Asjalood on nirud ja aina nirumaks lähevad. Igasugused jamad ootavad mind enamasti nurga taga, kogunevad, tõmbavad suitsu ja otsustavad, et nüüd on kamp koos, lähme anname ülbikule õpetust. Mõnes asjas olen ise süüdi. Mõnes ei ole, ja nendega ei ole midagi muud peale hakata kui oodata. Seni on aga meel mõru.
Ostsin kaubamajast kodutute koerte toetuseks helkuri ja enda toetuseks ühe Läti trühvli. Teab mis parem ei hakanud. Proovin vahelduseks teiste vastu kena olla, äkki siis hakkab.