Polaarkaru

Hmh. Avastasin, et minu uue punase rahakoti peale on kirjutatud Confidence. Kas peaksin sinna pastakaga lisama Self-?

Huvitav, kas ma kunagi üldse midagi kiiduväärset ka olen teinud? Viimase aja töised kogemused on jätnud sellise tunde, et ma ei oska ega tea ikka midagi enam. Igaüks jõuab lõpuks oma ebakompetentsuse tasemele ja tükk aega ma ilmselt teesklesin osavalt, et kõik on kontrolli all. Eks ma oleks pidanud ikka juba ette vaatama ja mitte võtma ülesandeid, mis on intellektuaalselt nii ilmselgelt väljakutsuvad nagu tänavaprostituudid Budapesti 8. rajoonis. Oh jah. Keskpärane lugu.

Heh, jälle üks diagnoos saadud. Hakkasin otsima, mida inimesed siis ikkagi Baturini kõrbelaulust arvavad, ja leidsin Adamsoni artikli EEst. Viimane lause on täpselt minu kohta (mul on küll veel sadakond lehekülge lugeda, aga huvi kippus tõesti juba hajuma).
"Viimane tüüp, paranoik, armastab keerulisi tekste, komplitseeritud arutlusi ja teravmeelseid mõttemänge; paranoikud peavad kindlasti kujundama mingi isikliku nutika ja mõttemahuka tõlgenduse (fetishistil ja sundmõttelisel lugejal sellist vajadust alati pole). Erinevalt hüsteerikutest, kes kõike "puhta kullana" võtavad, näevad paranoikud asju "läbi": nad näevad "läbi" ka hüsteerilisi, fetishistlikke ja obsessiivseid lugemisnaudinguid (samuti autori enda kirjutamisnaudinguid). Nende puhul on häda selles, et niipea kui nad tunnevad, et on asja ära tabanud, võivad nad ootamatult teksti vastu huvi kaotada. Näiteks "Kentauri" lugedes võib neid "jälitama" hakata tunne, et teos võiks vabalt ka sada lehekülge lühem olla, kuid siiski ? lõpus saavad ka paranoikude kannatused küllaga tasutud tänu mitmetele, tõesti üllatavatele ja katartilistele puäntidele."

Viimane aasta on mulle suhteliselt eksplitsiitse lüürikaga mõista andnud, et elu on ikka üks hädaorg küll. Kas on siis midagi imekspandavat selles, et tänase lõuna veetsin ma matustel. Viktori matustel. Viktorit defineeriti vanasti enamasti kui "Rita meest" või "Marguse ja Malle isa". Täpsemalt selgus täna hommikul, et ta oli minu isa täditütre mees. Ja tõepoolest Marguse isa. Kuna ma Margusega nädal tagasi üle 20 aasta jälle kohtusin, siis ei õnnestunud mul mingi keerutamisega vanemliku surve alt pääseda. Väga hull ei olnudki. Ilmalik matja pööras vahepeal mitteilmalikuks ja esitas soolona meieisapalve, millele moosekandid sekundeerisid jumalsulligemal'iga, aga muidu väga ogarat juttu ei räägitud ja kodu-Garbareki saksofon oli täitsa hääles. Tempod hoidis ta muidugi asjakohaselt lento ja grave vahepeal. Lõpp aga rokkis täiega, sest vabadusvõitlejate ühenduse sõnavõtu ajal hakkas Kruusamäe tänava aias harjutama korralikult võimendatud kitarrist, mistõttu tõdemusele, et tänavu juba 18. relvavennaga tuleb hüvasti jätta, sekundeeris sobivalt "Stairways to Heaveni" mõnevõrra vähese sõrmeosavusega esitatud algus. Edasi tuli natuke Ultima Thule repertuaari ja siis jõudis ilmselt sõnumiviija juhtme välja tõmmata. Aga kadunukese lapselapse näole suutis see siiski vähe rõõmsama ilme tuua. Kui peietele suunduti, lasksin jalga.
Mina arvan, et minu ema on matuse-junkie. Talle kohe meeldib. Ta teab, kuidas asjad käivad, ja tema radarid loevad õhust informatsiooni. Näiteks tegi ta julgeid oletusi, et üks heledas riides naisterahvas võiks ehk olla Marguse tütar esimesest abielust, sest "ta kohe nii nuttis kogu aeg". Siis ma kuulsin, kuidas Marge nüüd siis Pauliga abielus on ja Paul kohe üldse ema juures enam käia ei tohi, aga uues kodus on ta kõik tiigid kaevanud ise ja puha. Ma ei tea, kes on Marge ja Paul. Ma tundsin vaevaga ära ühe Marika ja ühe Toivo, aga muidu oli tegu täiesti võõraste inimestega. Veel väitis ema mõistvat, miks I oma emaga üldse nii lähedane pole kui oma tädiga, kes on lihtne maainimene. I olevat ise ka väga lihtne. I ema seevastu oli end sedavõrd parfümeerinud, et tõesti oligi temaga väga raske lähedane olla. Kurvastusega tundsin ära oma lõhnaõli. Pean midagi uut otsima, kui sellega valavad end üle kuuekümneaastased naisterahvad, kes tulevad matustele roosa käekoti ja sama karva kingadega. Ma tahaks näiteks sellist, mis lõhnaks nagu suvine heinamaa. Käisin eile rattaga sõitmas ja väga meeldiv oli, kuni mesika ja arnika jms sekka ilmusid noodid, mis kuulusid lõhnaentsüklopeedia vihikusse "Okse-oliivisoolvesi". Kellegi silopall lekkis.
Palun nüüd nalja ja naeru.

See, et ma olen kolme viimase päevaga läbi lugenud "Frenchi ja Koulu", "Eureka Streeti" ja kaks köidet Mardi vanaema mälestusi, tähendab kahte asja:
a) ma olen aru saanud, et raamatuid ei peagi ostma, neid saab ka raamatukogust;
b) ma ei taha tegelikkusega eriti tegemist teha.

Selle peale naerame kõik. Mitte et kooliinglisel miskit viga oleks. Ahjaa, pildistamisega läheb nii.
Mask ei mängi välja, lunime poest suure puust kaelkirjakukuju. Tüdrukud peavad käe kaelkirjaku poole sirutama, et näe, tahan Aafrikat oma käega katsuda. Maria käsi ligemal ? tal on vähem raha puudu, Liisil kaugemal. Teeme igaks petteks ka foto Charlie inglite stiilis. Pangaröövlitena. Lippan, toon püstolid ja palun tüdrukutel kuhvtid maha visata. Et kehakurv nähtavale tuleks. Nähtavale tuleb - Liisi-Mariat on raske samaealiste näitsikutega segamini ajada. Ei tea mina, mis tõbi see naispubede mõtlemises on. Kõigil neil on sama pandav look. Prink pepu, paljas naba, püksikute äär teksade kohal. Sööge end paksuks, muidu lähete kõik ühte nägu! A.E)

Rääkige palun, mida Virumaa Teatajas kohvi sisse pannakse?

Latikas on ikka eesti kalariigi ilmne supermodell. Such an amazing, fine bonestructure...
Mis tuletab meelde kanalkahe kutset uude tõsielusarja, kus võitja sõidab Hiinasse missivõistlusele või midagi. Mihuke puänt oleks ikka, kui tegelikult müüakse "võitja" Londonisse albaanlastele litsiks ja ta peab sealt passi ja rahata ära tulema kuidagi. Tallinna lennujaamas/sadamas ulatatakse talle siis diplom ja auhinnaraamat vms.
Jah, ma olen kurjas tujus.