Polaarkaru

Kui soovid muuta oma kehakaalu, küsi KUIDAS
07/341-450 k. 9-11
058 049 767 Pille

Pille peaks mind nyyd tänama, sest tema sõnum jõuab nyyd mitme istuva eluviisiga inimeseni. Jummala tasuta.

Puhtaks teeme õued hoovid
helista kui puhtust soovid.
OÜ Üksi.

Kuidas satub Stephen Hawking Suni lehekylgedele? Sõidab Jim Carreyl ratastooliga yle varvaste.

Uskuge, see, et raadioprogrammides saated tunde ei kesta, on igati mõistlik lahendus. Ytleme näiteks, et olete Kuku-kuulaja. Kujutage siis nyyd ette, et laupäeval saate te "Memoriat" mitte mõnusa ennelõunase tunni, vaid kl 8st hommikul alates ja ilma muusikapausideta. Kuigi ma olen ikka tunduvalt vanem kui MTV-põlvkond, ei ole minugi attention span lõputu. Millalgi avastasin ma, et kodanik Kuuskemaa räägib sellest, kuidas teda kassikakk jälgis puu otsas. Siis sellest, et idafriisil on jälle akantusornament. Siis sellest, et kohvik Rondo pakub täiesti taskukohaseid eineid ja perekond Kokamägi-Arro on oma õue peale ehitanud ikka rohkem, kui hea oleks. Paar korda panime teeotsast mööda, sest reisijuhil oli lause pooleli ja ta ei saanud bussijuhile öelda, et nii, paremale. Kõik see kokku oli siis reis Noa-Rootsi - Haapsalu. Muide, täiesti normaalne on see, et kui rääkida karjale inimestele tundide kaupa tarka juttu kõrgaltarite symboolikast, niutsuvad nad vaimustusest hoopis selliste asjade peale nagu väike kollane pardipoeg või paarikaupa õitsevad vesiroosid.

Nõukogudeaegne ridade vahelt lugemise harjumus on vanainimestel raske kaduma. Lasnamäel oli välisukse peal Tallinna Soojuse silt, et seoses remonttöödega võib olla häireid sooja veega varustamises 30. juunist 2. juulini. Seitsmendale korrusele jõudes oli sellest saanud juba jutt, et kõik vesi võetakse ära, kohe esmaspäeva hommikul kl 9 ja kaheks päevaks järjest. Mina mõtlesin, et kusagil oli vist veel mõni silt, aga täna hommikul kontrollisin, ei midagi sellesarnast. Kysisin igaks juhuks nooremalt generatsioonilt yle ja see teatas, et kyllap oli tõlgendusel abiks elukogemus - kui mingi silt juba väljas on, siis keeratakse kraanid kõvasti kinni ja kauaks.

Hommikust peale on peahoone kolmanda korruse akendest kohutavate mytsude saatel lammutustööde tulemusi alla loobitud. Mida paganat sinna veel alles jäänud saab olla? Ja mis nad sinna asemele teevad? Jõusaali? Veinipööningu?

Uuuh. Kui uuest tööst võib esmabani puhata, tuleb vana tööd syle ja seljaga. Vaatamata vagale soovile Veski päeval osaleda ei jõudnud ma kuidagi peahoones esimeselt korruselt teisele nõukogu saali, sest lihtsalt nii palju töid oli/on lugeda.
A Tartu on ikka armas. Ja ümbrus kah. Eile tegin oma pika rattasõidu, mis viis mind kolme omavalitsuse territooriumile. Khm. Tegelikult ei olnud ma vist linnast kaugemal kui 5 km, aga Ülenurme ja Haaslava vald on kuidagi nii paigutatud, et uhkelt yletasin ennast ja piire.

Nädala stiilipreemia saab Maret Saar, kes räägib ilm.ee-s inimestele loomadest. Või ka vastupidi.

Kalad juuni III nädal 2003
Kalad toituvad intensiivselt.
Räim, haug, latikas - inimene püüab intensiivselt, turud nende laipu täis.
Maret Saar.

Imetajad juuni II nädal 2003
Nugis Martes sp. - jooksuaeg. "Jooksid jaburalt edasi-tagasi, mitte kui midagi kõrvalt nägemata-kuulmata. Paarikümnemeetrise läbimõõduga pajupõõsasel lagendikul, kiirelt ja häälitsemata. Tundus nagu oleks palju isendeid, aga võis olla ka ainult kaks." Arvu ei saanud kindlaks teha, sest teed lõikusid ja kulgesid ka põõsaste tagant läbi. Madalas rohurindes (inimesele pahkluuni) olid pruunid loomad hästi nähtavad. Pealtnägemine kestis kümme minutit, jooks ise kindlasti palju kauem.
Inimene Homo sapiens - see osa õppeprotsessis osalejatest, kes kõrgkooli lõpetama hakkab, kaitses lõputööd.
Maret Saar, nõuandja Eerika Salundi.

Maastikku ilmestasid suvine sügavrohelus ja linnulaul. Õitsvatest sarikalistest valged või tõlkjatest kollased maanteeääred ja rohumaad.
Varasuvi. Seisund nagu Lepo Sumera "Quasi improvisatas".

Holy moly, pööra korraks selg ja kogu maailm, nagu ma seda tunnen, on muutunud. Blogger on kujundust muutnud ja täpitähed olid läind. Tehnovärdjas, nagu ma olen, sattusin kiiresti paanikasse, aga see läks ka kiiresti yle.
Sest ma ju olen ju Tallinnas, eks ole, siin peabki väga kiiresti elama. Pass on kogu aeg valmis, et kui tulevad ikka politseinikud ligi ja ytlevad "Teie olete väga lõunamaise välimusega, näidake dokumente," siis on hea võtta. Vähemalt see on hea, et Narva mnt on yles kaevatud ja koledad autod ei käi, nii ma saan yle tänava töö juurde minna rahulikult. Maainimese asi, ei usalda neid plekist lehmi, nagu öeldakse filmis "Les Visiteurs". Ja lootus rahuliku trammiga sõita võeti minult eos. Koplist Tondile saaks, aga mõlemad on nii õõvastava nimega kohad, et parem väldiks. Tramm peaks viima ikka Kadriorgu, et siis pargis spatseerida saaks.
Nõndaviisi siis elukene veereb siin, päike paistab ja hommikul kl 9 vaatab koduvana mätlokki nagu Simpsonite vanaisa ja ajab seetõttu yles, ykskõik mis kell sa ka magama ei ole läinud. Eile näiteks päris hilja, sest pärast väsitavat tööpäeva tuli ennast jaheda veini ja Muppet show dvd-ga kosutada ja isiklikult tutvuda Andri kassi Smaugiga, kes on ilge pugeja, st poeb pidevalt igale poole vahele ja on oht, et sa võid ta laiaks istuda.
Eilse stiilipreemia oleks ma andnud (kui mul oleks midagi anda) paarikesele tandemrattal - tytarlapsel õlapaeltega must kleidike ja kontsad, soeng nagu muusikakriitik Anneli Remmel, noormehel rohelise ylikonna pyksid kollastesse põlvikutesse topitud, peas kaabu ja rastapatsid. Tytarlaps ostis poest kiiresti pulgakommi ja siidrit ja läinud nad olidki.

Väike regress lapsepõlve oli täna B-sanil - jäätisekokteil ja Knight Rider telekast.
Homse päeva veetmise koha pealt (niikuinii on rõve ilm ja vorsti ei taha) on paras dilemma - kas õppida ära rootsi keel või Mahjonggi mängima tegelike reeglite järgi?

Päev möödus suguvõsa rypes. Suguvõsa rypp oli sedapuhku Kadrinas, kus yks laps keskkooli lõpetas. Aktusest hiilisin mõistetavatel põhjustel kõrvale - vähimagi provokatsiooni peale oleksin täiest kõrist Gaudeamust laulma kukkunud. Sestap jalutasin isa ja Polaarkaru II-ga (lyhiduse mõttes edaspidi B-san) mööda alevit. Ka kirikaeda kylastasime, sest vanainimestel on juba kord kombeks kalmudel käia. Kadrina surnuaial on kole toredaid nimesid lihtsalt lademes ( nt Jäämurd) ja kividel-plaatidel yldse ohtralt lugemisvara. "Jehova on mu karjane ja ei mul põle ühtegi vaja." "Eesti muld ja eesti süda kes neid jõuaks..." Olulise rea katab muru, mis on kasvanud mulla peale.
Yhtlasi on vaja B-sanile ju seletada, kelle lõpetamisele me tulnud oleme ja mis mind nendega seob."Yhesõnaga, need kaks ymmargust naisterahvast, need on minu tädi tytred ja noorema tytre tytar lõpetab." "Kumb see noorem on?" "See, kes on ymmargusem, on ka vanem." "Selge. Ja kelle haual me käisime?" "See oli siis nyyd tädimehe tädi ja tädimehe, st tädimehe tädimehe oma. Tema oli Kadrina kellassepp, sellepärast oli hauaplaadil osutid kah." "Ja kelle laps on Karl?" "Missugune, Karl Jürgen, Karl Martin või Karl Heinrich?" "???"
A muidu oli tore. B-san võttis onudega viina, mina kuulasin, mida onud räägivad. Onud rääkisid sellest, kuidas ikka viina on võetud. Kuidas Vader ikka omal ajal tuli midagi avama või autasu yle andma ja kõik võimalikult ruttu ära ajas, et rutem viina juurde pääseks ja Narvas ise poes käis, kui Narva karjäär avati, ja kolm viina ära tõi ja kuidas sammuva ekskavaatori esimesel tööpäeval Sirgala karjääris pandi meestele klaas piiritust ja klaas vett kõrvuti ja syya ka muidugi, aga Uralmashi mehed ja Leningradi konstrueerimisbyroo mehd panid piirituse yhe laksuga kohe hinge alla ja 3-4 meest võttis pärast pool klaasi veel, aga yldiselt oli muretu, sest nagu lonksu vett peale võtsid, oli jälle sumin sees ja nii järgmise hommikuni välja. Siis rääkisid onud erineva õnnestumisastmega katsetest tulirelvaga koduloomi tappa ja kuidas märatseva pulli taltsutamiseks tuleb talle nina peale urineerida ja kuidas mingi vanamees selle eesmärgiga pulli mööda õue taga ajas, nii-öelda sprinkler töövalmis. Selliseid teadmisi raamatukogus ei omanda.

Ei saagi nyyd aru, kas matemaatikutele lastakse viimast koolikella või on tuli lahti?

Kahjuks jäi aktusel läbi viimata häppening "Laulupidu hakkab sydame peale". "Arsti! Arsti! Inimesel hakkas halb! Kas siin siis yhtegi arsti ei olegi?"

"BUDO"klubi - tsempioonide vabarik !
16 a. tagasi , kauges 1985 a. kaks teenelist meistrisportlast
oma hirmu ja riskile , organiseerisid seda , mida praegu saab uhkusega
nimetada "BUDO" imperiumiks. Aga see praegu. Tol ajal , kaks tiitlit
omandavad sportlast , oma vara hingelist võimu.Risk oli suur , nagu
kõikides alustustes. Kõik polnud sugugi ideaalne ja lihtne , mõni kord
isegi käed vajusid alla. Okkaline oli tee väikesest spordisektsioonist
kuni parema Eesti võitlejate klubini.
Ei saa öelda , et raha pandud klubisse andis protsente , aga hingeline
võim õigustas iseennast mitmekordselt. Isegi nüüd , need kaks meest ,
põlevad spordi idee tulega. Nad tunnevad uhkust et mitmeaastase klubi
ajaloo käigus nad kasvatasid mitmeid tsempioone , kes oma järel on juba
ka klubi " BUDO " treenerid.
Üks klubi reegel on : " Kõik on võrdsed ! " Pole tähtis , noor või vana,
mees või naine , uustulnuk või kogemustega. Kõikide vastu on klubis võrdne
suhtumine , nii treeneri poolt , kui ka omavahel. Üks peamisest klubi
traditsioonidest - upsakuse puudumine klubi liikmetel ! Moraal - psühholoogiline
kliimat klubis on terve , isegi sooe , mida ei kohtu teistes klubides. Kõik
klubi treenerid omandavad spordikõrgharidust , mis koos rikka võitleja
kogemustega , annab võimaluse valmistada nii palju tsempioone , et mitte
ükski klubi Eestis pole võimeline.

Kardetavasti on tegu eesti keele tulevikuga. www.kickboxing.ee

"Ma olen aulas praegu... saan küll rääkida, ma olen rõdul siin..." Arstiteaduskonna aktusel tekkis rektoril kõnet pidades dialoog rahvaga. Tõsi, rahvas oli harjutanud teist kõnet.

inheritantsushierarhiad. küsimusestamine. metaftonüümia. Palju toredaid sõnu.

Juhhei. Loen magistritööd, mille neljanda lehekylje joonealuses märkuses on kasutatud sõna kongeniaalne! Kaasgeeniused on kõnealusel juhul siis Jaan Kross ja Roman Jakobson. Kongeniaalne, Kiisu, nagu ytles Ostap Bender. Ootan põnevusega viiendat lehekylge, aga selleni jõudmiseks läheb aega, sest tekstist tuleb ennast matsheetega läbi raiuda.

Juba teist korda sõitis peahoone taha reanimobiil, aga sedapuhku ei viidudki kedagi ära. Ju neil jäi midagi maha siia eelmine kord. Uued sõbrad vms.

Raamatupoes on riiulil kõrvuti Jüri Lina ja Juri Lotman. Äkki see mõjub Linale õilistavalt?

Sloleht ei lõpeta yllatamist. Suvesoovituse rubriigis, perekeskses ja Soomes myydavas ajalehes teatati konkreetselt: "Ime muna!"

Öösel jäi mul kirjutamata rokitädidest. Krooksus on ju repertuaar selline rokipeerusõbralik. Ja eile lasti seina peale Westdeutsche Rundfunkist lindistatud kontserdivideosid. Õnneks kumbagi bändi ei tundnud, aga erinevused ei oleks saanud suuremad olla. Esimene oli selline nooremapoolne ja ohtliku olemisega. Et kohe valavad oma viha agregaatide peale välja või lämbuvad pärast kontserti oma oksesse, nagu ikka ette tuli. Teine oli rubriigist "20 aastat hiljem". Hea kyll, 40aastastele meestele antakse ju andeks vist, et juuksed on pikad ja käed peavad veel pikemad olema, sest kitarr õllekõhu peal nihkub järjest kaugemale. Boys will be boys ja keskeakriisi mõnitatakse kyll, kuidas jaksatakse, aga antakse lõpuks andeks. Aga taustalauljannad tundusid kuidagi anomaalsed. Neid vist avalikkus ei hellita. Korralik neljakymnene naine ikka ei käi ju nahast miniseelikus ja suure dekolteega topis yhelt jalalt teiselt kõikumas ja oma arusaamatut panust yldisesse myrasse andmas? Mul tuli igatahes Jackie Brown meelde, õigemini see tundmatu naisterahvas, kes Elmore Leonardi "Rum Punchi" kaanel meile sordiini all hoitud väljakutsuvusega vastu vaatab, pilgus kysimus, kas see ongi siis kõik, mis Teil mulle pakkuda on.

Kooriproovid on mõneks ajaks läbi, aga meil on kavatsus pystitada rekord "Gaudeamuse" laulmises ylikooli peahoone sees ja läheduses yhe nädala jooksul. Iga kord, kui jõuame salmini "Vivat et res publica et qui illam regit", tuleb mulle valusa selgusega Juhan Parts meelde. Ja hoog vaibub kuidagi.

Krooksus vaatlesime amatöörantropoloogi huviga mootorrattamehi, kes sõitsid hullema plärinaga ette, astusid sisse, seisid keset tuba, jalad harkis, ilmega "Nii, kes nyyd minu tsikli kohta midagi ytleb, on surmalaps", läksid leti ette ja tellisid sidruniga teed. Yhel neist oli seljakotis korralikult kaitsmega kaetud väike käsisaag.

"400 inimest lõpetab igal aastal majanduse, aga oma peaga mõelda ei oska keegi!" Mis te arvate, kes nii räägib? Ülo Vooglaid? Mailis Rand? Mkmm. Õllene sulgpallitreener.

Tartu valgel ööl on endiselt täiesti pandav. (Toimetaja märkus: alkoholiseeritud inimese sõnavara on ikka väga piiratud).

'Laiapõhjaline ja jätkusuutlik seksuaalsus' on kyll ilusti öeldud.

Tavandilauliku lapsepõlv jätkus täna juurakate aktusega. Mina ei saa nendest inimestest hästi aru, kes võtavad palavasse inimrohkesse kohta kaasa teisi (väga väikseid) inimesi, kelle minapiltki on kyllalt ähmane, kõnelemata arusaamisest, et ta on millegi tähtsa tunnistajaks - emale-isale antakse kusagil kaugel mingi paber. Tänagi rikastasid imikud-maimikud atmosfääri hälina ja raevuga.
Aga väike Tanel Tallinnast on nyyd diplomeeritud jurist. Palju õnne.

Ma sattusin eile RAMi kontserdile, sellesse katkisesse majja, kus on yks novaatorlik aken rohelise täpiga. Jaani kirik, teiste sõnadega.
RAM esitas gruusia laule. Need peaks neile igati hästi sobima, sest saab kõvasti möurata, nagu meeskooridele ikka meele järele on. Tegelikult mulle gruusia mitmehäälsus meeldib, igati erutavad modulatsioonid ja mis kõik veel. Aga eile kuidagi ei olnud nii tore. Okei, tuul puhus selga. Torumehed panid torusid mingi rytmiliselt mytsuva masinaga. Valvekoer sattus aeg-ajalt ärevusse ja haukus. Ja sada meest luges paaniliselt teksti ega tõstnud pead korrakski, et vaadata, mida dirigent ees teeb. Yhesõnaga, ei olnud vaba ja uhke ja ilus muusikategemine. Oli kontsert.

See on kyll ilus, et kui siseministeeriumi suhtekorraldusjuht Ilona Leib ylikooli lõpetab, on tema endine ylemus Ain Seppik kenasti kohal.
Aga aktuse korraldamine on hakanud inimestel selgeks saama. Tyhise pooleteise tunniga said sotsiaalteaduskonnas kõik oma paberid kätte. Varsti võib ylikool teenust pakkuma hakata.

Kohtulugu sai alguse läinud aasta novembris, mil põdrajahilt tulnud Tõnu Põder läks Tamsalu vallas Kursi külas luba küsimata võõra talu hoovi, peksis seal oma maa-ala kaitsvat kahte koera jahipüssiga ja tulistas ühe lasu maapinda.
Põder jahtis põtra. Kannibal.

K-Y lubricant has other uses besides the obvious. Flame-haired designer Patricia Field will host tomorrow's launch party of the limited-edition booklet, "The Modern Girl's Guide [to] Everyday Uses for K-Y Brand," being held at W New York in Midtown. Guests will include Duran Duran's Nick Rhodes, Betsey Johnson and Dr. Judy Kuriansky, who all provided "non-sexual" uses for the lube - such as lip gloss, slipping into go-go boots, or even for moving heavy furniture. Partygoers will be treated to Turi Vodka martinis while trying out some of the suggestions.

Türi ja lubrikant jne. Do I have to spell it out?

Tegin Focuse kysitluse läbi, et teha kindlaks oma organismi tegelik vanus. Ja ennäe - ma olen iseenesest 3,6 aastat noorem!

...ja äkki lõi kõik otsata valgeks. Logarid ja lokakuu - nende vahel on seos! (Sarjast "Etymoloogilised eksirännakud")

Kuidas tööpäeva elavdada (sekretär räägib). "Taheti moosisaia, no tõin siis kolm tykki neid moosipalle, kilekoti sees, ja ainult yhes oligi moos yldse sees, kujutad sa ette!!!" Kujutan, mis ma ei kujuta. Sellest saaks ju bingosaatesse uue hasartmängu välja kujundada - pagarid sponsoriks jne. "Ja kott tuleb lahti nyyd ja igayks võib sealt yhe palli võtta ja esimene võttiski ja kohe ka esimene suutäis - EI OLE MOOSI! Kuulame vahepeal yhe loo Jyri Homenjalt ja siis vaatame, kuidas teistel läheb."

Päris imelik tunne. Massikommunikatsiooniraamat sai nädalavahetusel stahhaanovlikult läbi puuritud ja nyyd on siis ju vist puhkus. Polegi midagi teha vaja. Veider.

Üle hulga aja on Tartus minu tuttavatest kõige seksikama silmavaatega tegelane. Te ei tunne teda, aga te tunnete ta ära, kui ta teile otsa vaatab.

Väike häälitsev loom. 49 krooni.

Mietteillesi äänen antoivat ajanlaskun filosofit. Äänen kauniin mietteittesi kertomiseen lahjoittivat aikojemme rakkaustarinat jotka kestävät ainiaan.
Saatja +358504803499
Saadetud 21.54:16
15.06.2003
Sellise sõnumi sain.
Kellelt?
Miks?

Spectatoris räägitakse briti teadlaste olukorrast, kus printsiip "Publish or perish" hakkab raputama juba ka vanade ylikoolide kaadrit.
So, in order to get the money necessary to teach undergraduates, academics are being forced to produce a fixed quota of books they have neither the time nor the inclination to write, which nobody particularly wants to read; an exercise that deprives their students of the only benefit they can give them, which is teaching time and expertise (even if this is only snoozing pleasurably as a student reads out his first-year essay on the origins of the Peloponnesian war).
Põhimõtteliselt on see nii ju ka Eestis. Teadusrahade eest õpetatakse yliõpilasi, milleks kulub palju aega ja energiat, aga tegelikult peaks hoopis teadust panema, mida iganes see siis ka ei tähenda.

Eesti Päevaleht hakkab totakate pealkirjade võistluses Postimehe ees ilmset edumaad saavutama.
Neegrid kogu Aafrikast kolisid ühte majja.
Nimetu luuraja lahkab bin Ladenit
Kilk elustas Pärnu kuursaali
Poola - seiklus kogu eluks
Ma ei jaksa isegi möliseda, see ei ole lihtsalt normaalne.

Eile, kui ma pärast pikemat kohvipausi peahoonesse tagasi kõndisin, nägin selle ees kahte politseiautot. Kõndisin ärevalt mööda neljast politseinikust, kes autodele nõjatudes lobisesid. Ja kui ukse juurde jõudsin, sirutus kahe välisukse vahelt minu jala poole kollases kummikindas käsi. Syda jäi peaaegu seisma, ilmselt on toimunud mõrv ja nyyd otsitakse pisimaidki tõendeid ja pööratakse peahoone pahupidi. Aga selgus, et ikka hoopis koristusfirma tibi oli otsustanud ust pesta, kohe põrandani välja. Mida politsei seal tegi, jäigi arusaamatuks.

Saksa esimeses tasuta lesbiajakirjas on artikkel "Meine Bohrmaschine und ich". Ei midagi erootilist siiski, väidab peatoimetaja.

Teise peaesineja, USA räpp-ansambli Public Enemy nõudmiste pagas on kõige suurem. Näiteks soovivad nad puhketuppa täisnurkset lauda, duđiruumi 20 käterätiga, kümmet värskelt küpsetatud kala, 2 suurt juustupitsat, värske mahla pressi, kalkunilõike, kartuliputru. Bänd on veel märkinud, et mitte mingil juhul ei tohi pakkuda sealiha ja alkohoolseid jooke.

Täisnurkne laud. Geomeetria massidesse.

Taevas on selline tume, et on tunne, nagu oleks sygis ja varsti peaks hakkama kartulit võtma.

Kas Teie olete hommikuse konjakijoomise juba maha jätnud?
Töö juures kapist tassi otsides jäi mulle silma, et kahe pesuvahendipudeli vahele oli ennast sebinud poolik Napoleon. Ilmselt pärast minu lahkumist rauges kolleegide raev ja enam alkoholist unustust otsima ei pidanud. Mida aga koristaja asjast kyll arvata võis? Ja sisekontroll, kui meil siin selline peaks olema? "Puhtalt meditsiinilistel kaalutlustel hoiame. Me turgutame sellega... vana kirjakeelt. Jah, lööb vanakesel vere käima."

Union Jacki tahetakse musta värvi lisamisega moderniseerida. Fast Show mees tuleb meelde. "The black. The- the- the blackness. THE END! You lock me in the cellar and feed me PINS! PINS! PINS! Oh! What's for tea, mother? INK STEW? DOOM! THEY'RE DESTROYING OUR CITY!" Ja nii edasi.

Ohjah. Päev on rikutud. Oli ju jälle yritus, mis pani enesevigastajaid paremini mõistma. Öelge minu kuuldes riigieksamikirjand, ja ma hakkan endal mingit jäset kyljest närima. Õpetajakoolituse lõputööde kaitsmisel kuulsin ma seda sõna hardusvärinaga lausutuna korda 100, arvan ma. Ja ma pidin ennast jõuga tagasi hoidma, et mitte hakata peaga vastu lauda taguma ja valjult oigama. Sest kirjand ON maailma kõige mõttetum eksam. Ja selle poolt on inimesed, kelle põhiargument on "Aga see on ju nii kaua olnud juba ja nii hästi tuleb kõik välja ja ma Keelekaitsja kolmandas numbris ka kirjutasin sellest, et...". Kirjand on vanem kui meie keegi. Kolleeg L, mõistuse hääle esindaja, väljus enesest sedavõrd, et läks ja tõi poest pudeli konjakijooki. Keerasime ukse lukku ja arutasime teemat "Quo vadis, emakeeleõpetus", topkad pihus, nagu maikadega vanamehed. Sellest kõigest on mul nyyd pea uimane ja täis viljatuid ja masendavaid mõtteid ja voobshtshe. Over and out.

Rootsi linnas nimega "aluspüksid" lekib reovesi
13:47, 7. juuni 2003
STOCKHOLM, 7. juuni, Reuters-BNS - Rootsi linnas, mille nimi tähendab tõlkes naiste aluspükse, on väetisetehase hoidlatest lekkinud sadu tonne inimväljaheiteid.
Kuum ilm võis panna metaangaasi paisuma, nii et plastikust reoveepaagid lõhkesid, rääkisid Trosa linnaametnikud ajalehele Södermanlands Nyheter.
"Trosa" tähendab rootsi keeles naiste aluspükse, märkis leht rõõmuga.

Põhimõtteliselt mulle meeldiks olla BNSi välistoimetuses kurioosumite rubriigi tegija. Sest siis ma saaksin ju karistamatult ja raha eest selliseid lauseid teha nagu viimane. Aga sõna 'inimväljaheide' klassifitseeriks ma sellegipoolest solvanguks - "Sa inimväljaheide, millega sa jälle hakkama oled saanud?".

Emapalk säiliks ka korduvsünnituse puhul
16:47, 11. juuni 2003
TALLINN, 11. juuni, BNS - Rahvastikuministri büroo esitas vanemapalga eelnõule täienduseks niinimetatud tiheduspreemia idee, mis reguleerib vanemapalga saamist korduvsünnituse puhul.
"Tiheduspreemia on riigipoolne julgustus, et ei piirdutaks ainult ühe lapsega," ütles rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo BNS-ile.
"Eesti peredes on kahe lapse väikese vahega sünnitamine väga levinud ning seda tuleb ka vanemapalga süsteemis arvestada," ütles ta.
Tiheduspreemia eesmärk on selles, et naised ei jätaks ka järgmisi lapsi majanduslikel põhjustel sünnitamata - ka siis, kui ema töötab poole kohaga või on kodus alles eelmise lapsega, arvutataks vanemapalk eelmise lapse eelse palgatulu alusel.
Kui vanem siiski kolme aasta sees enne järgmise lapse sündi on taas tööle asunud, saaks ta valida, kas võtta vanemapalga aluseks eelmise lapse eelse palga suurus või oma uus palk.

Tiheduspreemia!!!! Õed Tihedad. No mida kyll.

"Rõngu vallavolinik võitleb vägivallaga". Rõngu vägivallavolinik.

Liigne agarus võib olla ogarus. Läksin filosoofiateaduskonna esindajate valimisele liiga vara kohale ja pidin protokollijaks hakkama. Piinlik kyll. Praegu kaalun, kas ylikooli paberitesse sobib igaveseks jäädvustada lauset "Rein Veidemann nõustus kandideerima raske südamega". Ka lause, et ta on avalik mees, teeb mind mõnevõrra murelikuks. Yhest kyljest tahaks seda poeesiat ju säilitada. Teisest kyljest - tulevased lugejad võivad sellest täiesti valesti aru saada.

Kui ma nalja teha oskaks ja inimesi ei kardaks, oleks standup comedian vist päris tore elukutse.

Onionis on liiga hea lugu, et seda enda teada jätta.

Eilsest peale on mul mingi Gunnar Oki obsessioon. Kujutasin hommikul ette, kuidas ta Rootsis ennast esitleb.
"Hi, my name is Gunnar Okk."
"Gunnar och vad? Vad säger du? Vad vil du säga?"

Ettenägeliku ja vanamoelise pedagoogina kannan ma õppetöö perioodil alati tagavarakriiti kaasas. Juuni alguses tõstsin selle pidulikult kotist välja - vaheaeg ju. Ja ilmaasjata. Pere Leiva originaalse nimega kondiitriäri Kondiitriäri oli tahvli peale menyy kirjutanud ja kutsus kliente đampinionipirukaid sööma. "We are the đampinions, my friend," jorisesin ma õppetooli sisse astudes, pälvides kolleegide imetluse oma pealtnäha lõppematu optimismiga. Siis aga jäin mõtlema. Kas see oli menyykirjutaja tagasilöök ÕSi koostajate suunas? Tahate meile pensjoni peale suruda? Säh teile kooki moosiga! Või siis pirukat đampinionidega.

www.rate.ee esikyljel esitatakse kysimus
Kas Holden Caulfield on
1. Austraalia 8- kordne olümpiavõitja ujumises
11% (1034 häält)
2. Ameerika kirjaniku Francis Scott Fitzgerald-i teose "Sume on öö" kangelane
14% (1269 häält)
3. Briti ansambli Radiohead laulja
18% (1639 häält)
4. Euroopa Liidu peasekretär aastatel 1992 - 1995
5% (457 häält)
5. Taani teadur, Nobeli auhinna laureaat aastal 1998
6% (550 häält)
6. Ei vasta
46% (4221 häält)

Õige vastus ongi loomulikult 6. Hea, et eestlaste seas nii palju tarku inimesi on.

Ytleme, et olete lihtne lätlane. Ja teile öeldakse, et Mailis ja Agris abiellusid. Kas Teie reaktsioon ei oleks siis: "Oh, esimene Baltimaade geipulm!"? Pulmavanaks oleks võinud veel olla Aldis Alus.

Nyyd on kyll maailmalõpp käes. Isegi Kroonikas ei ole mitte midagi naljakat. Tõsi, on väike psühhopatoloogia nurgake, pealkirjaga "Speli Kõuhkna põeb ruumikartust".
"Ansambli Kuldsed Lindid solist Speli Kõuhkna (38) pelgab kui tuld ruume, kust pole väljapääsu. Isegi kui sihtmärk terendab alles maja 9. korrusel, eelistab Kõuhkna liftisõidule pigem trepist üles rühkida. "Ma ei tea, mis minuga siis toimub," tunnistab Kõuhkna. "See on vist klaustrofoobia? Lennusõite talun ka äärmisel vajadusel, värisen terve tee." Klaustrofoobia on haiguslik kinnise ruumi kartus - liftide, väikeste tubade, rahvast tulvil poodide, kinode, staadionide ees. Lennuhirm liigitub omakorda aerofoobiaks, millest on aga soovi korral võimalik jagu saada. Sigmund Freudi järgi polegi viimane foobia, kuna see on otseselt seotud inimest ähvardava allakukkumisohuga. "
Järgmistes osades: Lounge 8 pysikylastaja kardab numbrit kaheksa! Gunnar Okk kardab elektrit! Ken-Marti Vaher kardab aeglaselt liikuvaid autosid! Kroonika esikaane jaoks tõrvas ja sulgedes veeretatud naisterahvas kardab tõrva ja sulgi!

Väljas tuul ulub vinge - ilge ilm.

Keegi on meie maja prygikonteinerile kirjutanud "Sina prükar olet loll". Käekiri on sama, mis ilmestas meie trepikotta jäetud pruuni ebamäärast kleepuvad sodi kommentaariga "Sit".

Modern Talking läks laiali. Jälle. Varsti te ytlete, et Boney M-i pole ka enam. Ja seda teist, kes Eestis käib kogu aeg. Charizma või mis ta oli.

Hommikuse vahetuse DJ teatas, et ei olndki Finlandia. Hoopis Karjala. Lastemuusikakooli tädid, makske mu emale õppemaks tagasi. Ja rublades. (Tegelikult on mul piinlik.)

Snoobid kysivad uudise peale, et Markko Märtin võitis, mõistagi: "Ja mitmendaks Veerpalu jäi?"

It's a new dawn, it's a new life.
Tegelikult muidugi mitte.
24-tunnise vahega olin ma hommikul kl pool neli veel yleval ja juba yleval. 'Mitte kauaks, mõlemal juhul.
Aga ilusasti kronoloogilises järjekorras, et lugejal narratiivi habras niit ei katkeks.
Reede õhtu. Teen Säästumarketis aasta ostukorvi kandidaadi: vesi, vein ja Kenderi "Pangapettus". Kõnnin mööda Kastani tänavat konspiratiivkorteri poole ja näen kurjakuulutavaid asju: hääletult aeglaselt veerev must Lexus, kääbus ja fallilise hoiakuga oma maja hoovis voolikust vett pritsiv psyhhiaater-seksuoloog Helgi Toomsalu. Jumal kyll, millega ma end sidunud olen. Aga väravast sisse astunud, laskub minu peale sygav rahu. Ja jääb sinna. Kuni äkilise lahkuminekuni, nii umbes kolme ajal. Ilus oled, Tartu, valgel ööl. Ernst Enno.
Laupäeva hommik saabub teadmisega, et ykskõik kui hästi ennast magama minnes ei tunne, hommikuse seisundi kohta ei luba see midagi ennustada. Pea ei valuta, jumal tänatud. Aga ees on koori teised murumängud. Kell 11.45 asume ekipaazhideks jaotunult teele Võrumaale, Eesti selle aasta sääsepealinna, nagu hiljem selgub. Kui ma need mustrid enda peale tätoveerida laseksin, mis loomad sinna tegid, võtaks indiaanlased mind tunnustava naeratusega vastu - algelist taevakaarti meenutab pilt tõepoolest kõige rohkem.
Aga jälle oleme lineaarsusest loobunud. Mis parata, sygamine viib tähelepanu.
Kuna Tartu-Võru maanteed remonditakse, teeme ringi ja jõuame välja Vana-Võru teele, mille ääres on pidev kuusehekk, looduse hingemattev ilu ja Eesti Maanteemuuseum. Seda te nyyd kyll ei teadnud.
Jõuame kohale ja hakkame usinalt mitte midagi tegema. Noh hea kyll, loen läbi "Pangapettuse", itsitan raamatu peale kokku viis korda, kardetavasti kohtades, kus autor seda ette ei näinud. Muidu on ysna mõttetu teos. Eriti Säästumarketi klientidele.
Vaikse veini ja õlle saatel kulgeb päevakene öhe. Mis tuletab meelde, et kusagil Krootuse kandis pidasime korraks auto kinni, et teel kakerdavale vanamehele öelda, et tal kukkusid suitsud maha. "Tänan Teid, noored seltsimehed," ytles vanamees pidulikult. Krootusel on muide tehnikapood.
Saun, mis mind pärast lapsepõlve kyll enam millegagi ei köida, annab teiste õhtuveedule vähemalt mingigi pealisylesande. Mul ei jää muud yle kui kl 12 magama minna. Seetõttu jääb mul nägemata "Luikede järve" lavastamine tiigi ymber ja sees ning osalemata saunakonverentsil "Seep - meie sõber ja vaenlane". Ja kl pool neli on mul uni läinud, sest väljas on ju valge. Õnneks tuleb ta tagasi. Vahepeal on vaibunud ka akordion lõkkeplatsil (Ei, noored sõbrad, mitte iga akordionimängija ei ole Gotan Projectist). Tõesti, soundtrack on ikka yks nende yrituste nõrgemaid kohti. Eesti muusikute keskeakriisilaulud cd-lt või rahvalikud viisid - ma ei oskagi öelda, kummast mul suurem masendus peale tuleb. Kuigi - äratusmuusikaks oli Finlandia, see reipam osa.
Aga pyhapäeva hommikupoolik möödus kirkas päikesepaistes Akunini krimkat lugedes. Ja selle tulemus on valus. Sõna otseses mõttes. Teised inimesed saavad päikesest energiat ja pruuni naha. Mina saan sygava uimasuse ja kergemaid põletushaavu. Pean suvi läbi nyyd kella kandma, sest seal on valge triip yldises peedikarva jumes. Jälle tuleb mõelda, kas mitte alustada uut karjääri indiaanlasena, mõnes navahote kasiinos - nahavärv on poliitiliselt korrektne kyll.
Lõpuks pääseme looduse keskelt minema ka. Tee äärest korjan viis maikellukest. Koju jõuame kell viis. Natukese aja pärast saabub uni ja jääb sedapuhku kauemaks. Kell 5.45 olen ma yleval ja mõtlen, et ei, päris tore oli.

Kuigi mul on autosave vist juba iga 2 minuti tagant pandud wordis salvestama, viib elektrikaotus siiski igasuguse töötuju.
Professionaalse kretinismi tase on jõudnud selleni, et kui kuulsin, kuidas noor ema seletas lapsele: "Ei, seda ei syya saiaga," oleksin ma kõigepealt peaaegu automaatselt parandanud "ei sööda" ja seejärel mõtisklesin, kas da-infinitiiv on asendanud umbisikulise tegumoe vormi või on tegu eripäraselt lõunaeestilise nõrgaastmelise umbisikulise tegumoe vormiga.

Täna oli jälle nii, et ma pidin bussiga sõitma. Buss ei olnud väga tyhi. Kaks pensionäri asusid mängima klassikalist stseeni "Palun istuge! - Ei mis Te nyyd tõusete, noored ju istuvad! - No istuge nyyd ikka! - Ah ei mis nyyd mina!". Kuni ootamatu pöördeni. Selmet vinguda kasvatamatute noorte pärast, rääkis pensionär II, Seisja rolli esitaja, hoopis väikese nalja. Kuidas naisterahvas bussi astus ja seista ei jõudnud ja kahe noormehe poole pöördus, et noormehed, lubaksite ehk istuma, ma ei jõua seista, kui mina veel noor olin, siis mina alati tõusin pysti, mille peale noormehed teatasid, et eks Te siis nyyd sellepärast ei jõuagi seista, et omal ajal kohe pysti tõusite. Yleyldised irved (noorematelt) ja tunnustusavaldused (vanematelt) bussisviibijatelt. Pensionär II seisis kangelaslikult edasi. Ootame osatäitjatelt uusi etendusi.

Jeisus. Kui vanasti öeldi kaamelit nähes "Issand mis nad lehmaga on teinud!", siis mida öelda selle kohta???

Aaappppiiiii. Hiphopimehed on Beethoveni "Elisele" yhendanud lastekoori ja manitseva loenguga "tydrukud, ärge tikkuge klubidesse võltsitud id-kaardiga, sest seal võivad käia vägistajad" + lyhikokkuvõte Aafrika anastamisest + soovitus õppige lugema.
I know i can be what i wanna be if i work hard at it i' ll be where i wanna be, kordavad lapsed pyydlikult. yeah, right.

Kolonelile ei kirjuta keegi. Mulle ka mitte.

Julm värk. Saksamaa endine majandusminister sooritas enesetapu, haakides 1600 meetri kõrgusel lihtsalt langevarju lahti.

"Sotsiaalkomisjon otsustas üliõpilasi vanematega mitte siduda"
Kui ikka elu pole sind enne vanematega sidunud, siis on ka sotsiaalkomisjon ilmselt jõuetu. Mida sotsiaalkomisjon järgmiseks otsustab? Yliõpilased, siduge end puu kylge ja pange põlema?

Ei pea olema Van Gogh, et endal kõrva ära lõikama kippuda. Imre Myrgi uus singel tekitas mul sama tahtmise.

Iseenesest on kuritegelik juba niiehknii, et ylikooli raamatupoes raadio mängib, aga et kaks raadiot? Või on mingi sõda esimese ja teise korruse vahel? Kui ma seal ringi vahtisin, kostis alt etteheitev "Uptown Girl" ja ylevalt vastati trotslikult "They're not gonna get us".

Ilm on kuidagi veider, ei halb ega hea, ja tuju sama pooletoobine. Rahulolematus närib.

"Ma kirjutan nimesid väikeste tähtedega. Aga samas, ma ju olengi munn."
Lapsukeste bloogid (vanus 11-14), mille juurde yhest Tari jutu juurde jäetud kommentaarist sattusin, on paremad kui igasugune noorsookirjandus.

"Eesti Päevaleht avaldab kolmapäeviti juhtimisteemalisi autoritekste. Tavaliselt kirjutab need Aavo Kokk, kuid seekord on Aavo kutsunud külalisesinejaks Päevalehe peatoimetaja Priit Hõbemäe, kellel oli huvitav lugu jutustada."
Ei, Priit ei jutusta huvitavat lugu. Kui Priidu ego ymber kukuks, lömastaks see ilmselt Aavo Koka isegi siis, kui viimane istuks oma suures dzhiibis.

Nimeteemaline kommentaar Postimehest. Viimane lause on eeskujulikult jabur.

Maria-Sirelin, 15 aasta pärast, 04.06.2003 13:34
Täitsa pael, emme pani mulle sellise nime. Onu kutsub mind haldjaks, kuna ta vihkab südamest igasuguseid kristlikke nimesid, talle ei meeldi ka igasugused kunstkoppnimed. Vanaisa kutsub mind Mariaks, sest ta on padukristlane, emme kutsub mind Sireliniks, kuna ta ei saa oma isaga läbi, vanaema kutsub mind siis kui olen pahandust teinud Mariaks ja kui hea siis Sireliniks. Õega oleme hetkel raksus ja kutsume üksteist igasugu loomanimede järgi.
Onupojad kutsuvad mind vahel haldjaks ja vahel Mariks.
Ise ma aga tahaksin olla Helkjas Koidutäht, sest mulle meeldivad satanistid.

Kolleegile helistab iga natukese aja tagant tema õnnetu poeg. Laps sai vene keele aastahinde nelja. Nyyd kysib ta murelikult, kas täna õhtul ikka pliiti ka köetakse, mille alltekst on tõenäoliselt see, et tunnistus tuleb ära põletada.

13 krooni eest sain kaks raamatut - elu esimese ise ostetud naisteka "Apartment 3b" (10 krooni) ja autorite kollektiivi koguteose "Vaimne tervis" (3 krooni) aastast 1966.
Meeste elust maalib "Vaimne tervis" täiesti masendavaid pilte.
"Leidub arglikke noormehi, kes tahavad küll käia kultuurimajades, suveaedades ja mujal pidudel, kuid alkoholiga end julgustamata ei tihka minna tantsima, tütarlastega vestlema.[...] Peole tuleb minna kõikidel alati kainena, joobnu julgus on näotu julgus."
"Onaneerimist alustavad poisid tavaliselt juhuslikult. Nii näiteks trepikäsipuul kaksiratsa alla lastes või kehalise kasvatuse tundides köit pidi üles ronides või rööbaspuudel harjutades avastavad nad, et suguelundeid hõõrudes tekib iseäralik mõnutunne. Mõned onaneerijad on süüdistanud oma halva harjumuse kujunemises ka "sõpru", kes on neid ahvatlenud ja õpetanud selliselt talitama."
"Olukorra lahendamiseks tuli mehele anda juhend seksuaalvahekorra tehnilise teostamise kohta."
Kas on siis vaja imestada, et tulemuseks on pealkirjad nagu "Mees käskis teisel mehel endale mobiiltelefoni osta"?

Kodumaise bakteriga piimatoodete Helluse-sarja jälgedes tuleksin mina puskaritootjate asemel välja oma tooteliiniga Hullus. Igayks vajab Hullust. Vanast kasest tehtud, ukse all kasvanust.

Ma tean, et on täiesti infantiilne itsitada niisuguse asja peale, aga kui tõsises raamatus on selline lause:
See kontseptsioon töötab kõige paremini teatavat tüüpi sisu suhtes, kus võib olla selge motivatsioon, näiteks poliitilise sisu (Blumler ja McQuail 1968), uudiste (Levy 1977 ja 1978) või erootika puhul (Perse 1994).

Vald nihutab merd maja jalust
"Suurupi ranna ehituskeeluvööndisse kerkib valla loal ja seaduse kiuste maja, mille omanik on offshore-firma."
Offshore firma peaks rohkem vee keskel olema. Vald peaks maja merre nihutama hoopis.

Ylikooli kohvikus istus neli mormooni. Iga kord on mul tahtmine neid korrumpeerima hakata. Alguses tutvustaks kohvi ja alkoholi võimalusi. Siis vihjaks muudele pahedele. Teeks vähemalt nende valgetele särkidele mõne pleki.
Ylikooli raamatupoodi tuleb Lotmani "Vestlusi vene kultuuriloost" juurde neljapäeval. Seni vestlen ise. Endaga. Peamiselt.
Ylikooli raamatukogu, ehk siis ööklubi utlib tuleb mul kylastada. Humanitaarraamatukogus ei olnudki "Album academicumi", kust ma saaks teada, kas Darmstadti maksunõuniku proua vanaisa Albert Wannagati teoloogiastuudiumi kohta auväärses Dorpatis on ka mingi kirjalik jälg jäänud.

Töö juurde ja juurest on järjest raskem pääseda, sest ekskursandid ryndavad peahoonet. Täna ootasin, kuni 30 teismelist suudavad ennast nii palju kokku võtta, et uksest sisse loivata. Eile ei saanud välja, sest 50pealine põdrakari tahtis tuppa tulla. Ei, iseenesest nad olid armsad vanainimesed, ytlesid väljapääsuootajatele tere ja puha. Ma mõtlesin sellepeale, et võiks veel ylikooli sildi alla panna kolmes võõrkeeles sildi "Välisjalanõudes mitte siseneda! Võtke ylakeha paljaks".

Aasta pressiesindaja kandidaadiks esitan ma kapral Jaanika Ojakõivu Kaitseliidu Tartu malevast. Ajakirjas 12 kuud räägib ta baasõppekursusest, ilmeka lyhendiga BÕK.

"BÕKi eesmärk on anda noortele Kaitseliitlastele esialgseid sõjalisi väljaõppealaseid teadmisi ja oskusi. Noorteks kaitseliitlasteks loetakse noormehi ja naisi, kes pole läbinud ajateenistust või on omandanud mõnel muul viisil sõjalist algõpet. Esimesel kolmel nädalavahetusel omandati teoreetilisi algteadmisi üksikvõitleja oskustest, meditsiinist, orienteerumisest, relva käsitlemisest, laskmisest ja välitingimustes elamisest. Praktiseerida sai neid aga kahel viimasel nädalavahetusel Unikülas välilaagris elades. Lisaks sellele oli paljudele kindlasti uueks ja huvitavaks kogemuseks sõdurielu kasarmus ja külmadel kevadpäevadel telgis ning põnevaks vahelduseks ühiskatlas keedetud sõduri toit."
Keedetud sõduri toit vist suurem asi ei olnud:
"Hommikusupp hävitatud, ise väsinud, aga põnevil, pidid osalejad suunduma juba ettevalmistatud positsioonidele, et olla valmis vastutegevuse pealetungiks. Paaritunnise kaevikutes istumise järel, mil kärsitumates sõdurites oli tunda juba rahutust, märgatigi vastutegevuse esimesi võitlejaid.
[...]
Vastutegevus ei löönud paraku kartma ja peale 15-20 minutilist lahingut tuli noortel võitlejatel taanduda ning võtta sisse tagalapositsioonid. Nüüd oli vaja läbi arutada, kas ja milliseid vigu tehti ning kuidas neid vigu tulevikus vältida."
Nõnda tulevikku vaadates Jaanika oma jutustuse lõpetabki.

Kuulutus raadiost. "Vahetada Beach Party pilet Coca-Cola korgi vastu, mille all on jalgratta raam." Ei sõnagi sellest, kas kyte on olemas ja kas omanik võib elama jääda.

Bussipeatusele läheneb paarikaupa klassitäis algkoolilapsi. Tydrukud liiguvad sihipäraselt ja jäävad yhte kohta troppi seisma. Poisid sõeluvad edasi-tagasi, moodustavad väikseid rühmi ja lagundavad neid jälle. Siis jääb neile silma suvetuuriplakat. "Ämmad-äiad oioioi," kõlab mitmest suust, vahelduseks ka "Mullivannid, ma ytlen mullivannid on kõiges syydi." Siis tydinevad nad autoritruust tekstiandmisest ja asuvad kavereid tegema. "Ässad-pässad oioioi. Mässad sussad. Tossad lossad..." Kuni yhes kambas sumin kahtlaselt vaikseks jääb. Siis hiilib pundi kõige lyhem jõmm paari eemalseisva poisi juurde ja nõuab tungivalt: "Mihkelkulemihkel, kassa seda tead?" Mihkel ei ole eriti entusiastlik kuulaja. Jõmm ei lase ennast häirida: " Ässad tissid oi-oi-oi!" teatab ta. Mihkel ei tee teist nägugi. "ÄSSAD TISSID OI-OI-OI!" kordab jõmm veelkord ja ilmekamalt. Ikka ei midagi. Tänapäeva noorust ei ole lihtne shokeerida.

Kui mul väga palju raha oleks, siis ma maksaksin Ita Everile sellist pensioni, et ta ei peaks ennast kohutava reklaami ja suvetuuriga lolliks tegema. Või talle meeldib?

Super Momendi liimiga teksaste parandamine - ei ole hea mõte. Kuigi mul see ykskord õnnestus, on praegu ainus tulemus selline, et sõrmejälgi poleks minult mõnda aega mõtet võtta - liimikiht on liiga paks, et kapillaarmustri kätte saaks.

Säästumarketi raamatusoovitus: Kaur Kender "Pangapettus". That's what I call desperate marketing.