Polaarkaru

Enne kui meelest ära läheb.
Raekoja platsi kohvikus seisab leti ees kaks jaapani tytarlast, lobisevad emakeeles. Yks tellib "Moonikook ja yks tee, palun". "Lip-to-ni?" kysib teenindaja, nagu poolemeelsetelt välismaalastelt ikka kysitakse, saates oma sõna käeviibutusega teepakkide suunas. "Jaa," noogutab tytarlaps rõõmsalt. Temast vasakul on letil lahtise tee purgid, kõige pealmisel silt "Seitse samuraid".
Peahoonele läheneb Jaani kiriku poolt parv mustakuuemehi. Katoliiklus Eestis saab/sai 80. Trepil tervitab neid Kalle Kasemaa. Peahoone uksest väljuvad lodeval sammul kaks valgetes tunkedes vene töömeest. Pimedus ja valgus, turgatab pähe. Kumb on kumb?

Many died saving Kims' portraits from Korea blast

"Many people of the county evacuated portraits before searching after their family members or saving their household goods," KCNA said in a report with a Ryongchon dateline.

"Upon hearing the sound of the heavy explosion on their way home for lunch, Choe Yong-il and Jon Tong-sik, workers of the county procurement shop, ran back to the shop," KCNA said.

"They were buried under the collapsing building to die a heroic death when they were trying to come out with portraits of President Kim Il-sung and leader Kim Jong-il," it said.

Alates reedest, 30. aprillist kohvikumaja suletud.
Olge lahked. Kust siis vaimse töö proletaarlased edaspidi oma tatrapudru ja porgandisalati kätte saavad? Kuhu kogunevad tytarlastekooli 1943. aasta lennu lõpetajad kellakolmeteed jooma? Kust edaspidi jälgida AS Eesti Meedia töötajate suitsetamisharjumusi? (Proua K, mõistlik maainimene, suitsu syytab vähem kui nelja tikuga; kui juba pausile on tuldud, teeb teise sigareti kohe esimesele otsa. Proua D, gurmaan, naudib nikotiini kõrval ka välimist luhvti ja ajakirjandust yhtlasi. Jne)
Ma ei saa ju ometi trendikohtades käima hakata.

Inimesele, kes proovis täna hommikul deodorandi asemel Olfeni kaenla alla määrida, ei maksaks vist ikka intellektuaalselt nõudlikke ylesandeid täna pakkuda. Asja ei paranda see, et päeva soundtrack on peahoone keldrist kostev puurimine. Tahan oma aju tagasi!

Meie teedel liikuvaid autojuhte: KRZYZIEL (PL) ja ULL KOER.

Welcome into the warm family of European nations, my esteemed Estonian comrade"
"Mu kallis eesti sober! Tere tulemast Euroopa rahvaste sobralikku perre!"

Guardian tervitab meid lahkesti. Sun kysib, kuidas UK kyll migrandiuputusele vastu peab.

Mul on uus punane jalgratas.
Mul ei ole sel nädalal mitte ühtegi vaba päeva.
Vähemalt ei pea ma kirjandeid parandama.

Einoh palun. Koduvanad helistasid ja raporteerisid, et ei tõesti, mõnus päev oli. Fun at the funeral parlour.

Kell 8.29 helises telefon. Isa number.
"Halloo?"
Ema hääl: "Kodus oled veel või?"
"Mmmmjaaa."
"Kas sa matustele ei taha tulla?"
Ei ole ma veel selles eas, olgem ausad. Pealegi, kes on surnud??
"Või no mitte matustele, aga pärast vaatama, et kuidas seal neil praegu see maja siis välja näeb, nagu mõis juba peaaegu või nii."
"Mul on tööpäev. Et kes..."
"Aga no minul on tunnid asendatud. Et siis õhtupoole läheks vaataks seda, Mart on helistanud nüüd mitu korda, et kas me ikka tuleme."
"Ei ma ikka ei saa, kooriproov ka, aga siis kes.."
"Ahsoo. No meie igatahes läheme. Helgi ja Liis tulevad ka."
Okei, Helgi ja Liis on siis ilmselt elus.
"Käige siis ära jah, ilus ilm ju ka ja kessesurnudon?"
"Aa, Linda, tead küll, Kaarli naine"
Selge. Linda, Kaarli naine.
"Ega siis midagi, meie läheme."
Peaaegu oleksin öelnud kena päeva.

Rahulolevalt lükkas Vilmar duubelbokil korgi pealt ja ootas, et suurem kihin pudelisuus vaibuks. Magu raibe ei tahtnud gaasidega enam hästi toime tulla. Vilmar silmitses musta läikivat autot, mis juba pikemat aega külapoe kõrval seisis. Nii auto ise kui autojuht olid end tumedate klaasidega varjanud.
Vilmar keeras Priima suitsupitsi otsa ja hakkas taskutest tikke otsima. Ära nüüd kurat ütle, et ei olegi. Igahommikune rituaal vajas läbiviimist ja nüüd siis selline tõrge. Äkki autojuhil on tuld? Ettevaatlikult, et õlut mitte ümber ajada, tõusis Vilmar ja läks auto juurde, selg kange. Ristluudes oli jälle selline tuim valu. Omal ajal see traktor ikka põrutas korralikult läbi küll. Ja alguses polnud ju kabiinigi. A mis sest enam.
Vilmari lähenedes sõitis juhipoolse akna klaas surinal alla.
"Ega härral tuld ei juhtu olema," päris Vilmar ootamatult sonoorse baritoniga.
"On ikka, mis ei ole siis," vastas autost leebe hääl ja käsi sirutas välja hõbedase välgumihkli.
Vahi milliseid ilusaid asju ikka tehakse, jõudis Vilmar veel mõelda, enne kui näkku pihustatud gaasist teadvuse kaotas.
***
"Hommikust, härra president, kas soovite uut kandidaati näha?"
Läbi Vilmari laugude hakkas tungima valgus. Telekas jäi mängima või, mis pagana president, tahtis Vilmar küsida, aga siis tuli talle meelde, et telekas jäi ju naisele. Kuhu ma eile õhtul küll ära kukkusin, muretses Vilmar ja katsus kätega ümbrust. Ää sa ütle, pehme ja soe ja kuidagi harjumatult puhas tunne.
Vilmar avas ettevaatlikult silmad.
Ja tardus.
Tema vastas istus kambakese ülikonnas meeste seas... tema ise. President. Adidase nokkmüts peas ja mingid tumedamat sorti dressid seljas.
Eks Vilmarit oli enne ka narritud, et ta näeb epa rektori või Voldemar Kuslapi moodi välja, aga ta polnud sellest suuremat hoolinud. Mis tal nendega asja. No teine kord naised kippusid joru ajama, et laulad sa ka või oled niisama ilus, aga Vilmar vaikis kannatlikult. Laulda ta mõistis küll, aga esineda pelgas.
Üks ülikonnas mees hakkas jälle midagi rääkima. Vilmar katsus kuulatada.
"Eks ta nüüd natuke kasimist vajab, eks ole, nädalakese kindlasti, et selle hirmsa haisu ära saab, ja juustega tuleb ka midagi ette võtta, iseenesest ju sobiv faktuur ja värv, aga natuke pulstunud, tuleb vist küllalt pea lähedalt ära lõigata. Aga vat hoiak, see on tal nagu ratsaväerügemendi komandöril. Ja hääl on ka küllalt sarnane."
"Villu, no ma ei tea, kas tasub vaeva," vaidles teine turske mees vastu. "Kas ta ikka mõistab rääkida ja nii."
"No küll hakkab," nähvas Villuks nimetatu vastu. "Laseme Alliku Jaagul natuke näitejuhtimisega tegelda ja küll ta läheb."
Vilmar köhatas korraks, et näidata, et ta on nüüd ärkvel.
Kohe pöördusid härrased tema poole.
"No kuidas tunnete end?" kysis turske mees. "Pea ei valuta?"
"Nngei," pääses Vilmari kuivanud kurgust.
"Võtke jooge vett. Ja arvestage, et kui meil asjaks läheb, siis peale vee te enam muud juua ei saagi."
"Mis sa nüüd rabistad, Tarmo," ütles president vaikselt. "Lase inimesel nüüd rahus juua. Siis rääkige ilusti ära, mis te tahate temast."
"Jah, mis te tahate minust?" päris julgust kogunud Vilmar.
"No kes see seletab nüüd?" küsis kolmas, noorem ja õnnetum ülikonnamees närviliselt.
"Eero, ära paanitse," hoiatas Villu.
"Sul on hea rääkida, sina ei pea selle tolgusega välismaid pidi käima hakkama."
"Ärge nüüd nii ka ikka..." proovis president jälle vahele öelda, aga see jäi tal pooleli, sest turske Tarmo haaras ohjad enda kätte.
"Tähendab, nii, Vilmar. Presidendil on abi vaja. Ta on juba vana mees ja ei taha enam mööda ilma ringi tuiata. Lisaks hakkab tal pikemast istumisest selg alati valutama, nii et kisub kooku. Aga tema kaubamärk, või no firmamärk, või no kurat, no tuntud on ta ju sirge selja poolest, eks ole. Ja lehvivate lokkide poolest ka. Nii et kui see seljahäda pihta hakkas, mõtlesime meie siin, et oleks nagu teisikut vaja. Ja kui Villu nüüd mööda maad sõitis enne valimisi, siis ta kohe vaatas selle pilguga, et äkki jääb mõni silma. Ja paar tükki oleks nagu sobinud, aga neil on oma töö ja pere ja nii. Aga sina, see tähendab, teie, Vilmar, olete vaba mees. Tööd pole, peret pole, kaotada pole nagu midagi, eks ole. Ja elu läheb ju huvitavamaks või mis?"
"Mina, tähendab, minuga, ei, mina ei saa sellega küll hakkama," kogeles Vilmar.
"Ma ju ütlesin, ta ei saa hakkama," kaebles noorsand jälle.
"Mis sa Eero tahad, et president täitsa sandiks jääks või?"
"No ei taha seda, issand hoidku, muidugi mitte, aga mina küll ei näe, kuidas ta...me toime tulema hakkame."
"Pole siin midagi. Selle jaoks sina oledki ja tõlgid ja kõik need teised muidusööjad. Teie asi on vanamees pildi peale lükata ja tema jutust midagi kokku tõlkida, kui küsitakse. Ja kõned kirjutame ju niikuinii enne valmis."
"Aga proua..."
"Prouale ei ole abikaasa tervisest midagi tähtsamat. Tark naine, küll ära kannatab."
"Ja see on ainult välismaa-visiitide jaoks, eks ole. Kodumail saame ise hakkama."
"Ma tõesti, tähendab, oleksin väga tänulik, kui te nüüd siis, eks ole, kaaluksite seda asja võib-olla ise ka natuke..."
Vilmar vaatas presidendi sõbralikesse silmadesse. Kaotada ei olnud tal tõesti midagi. Võita aga terve maailm.
***
Kofi Annan vaatas huviga hallpead, kes oli talle äsja rääkinud, kuidas laulud aitasid tema riigil jälle vabaks saada. Igatahes huvitavam mõte, kui nendel teistel tontidel, kes talle ikka rohujuurest ja kodanikualgatusest ja muudest demokraatia ilmingutest jahusid. Laulda, miks ka mitte.
"I quite like the idea. What if we travel around the world and sing about peace?"
Tõlk tõlkis ja vana mees vaatas Annanit oma selgete siniste silmadega.
"Eino miks mitte, aga mis laule sa tead muidu? Sa oled muidu minuga üheealine mees vist. Kas sa seda lugu tead, et "Ütle millal tuled sa, ütle kvando kvando kvando"?"
Tõlk võpatas ja lülitus autopiloodile. Protokollitegelane nihkus lähemale.
"The president would like to invite you to our world-famous song festival next summer."
"Well thank you. I most certainly would like to come. But what did he mean by this kvando part, was it a song?"
"No, not really. He insisted that you really-really-really should come and see our festival."
"OK then. It was nice meeting you, mister President."
"Juba lähedki või? Aga laulmisega kuidas jääb?"
"The president thanks you for your time and hopes to see you in Estonia," vastas tõlk masinlikult. Protokollimees nügis Vilmari püsti ja talutas ta toast välja.
"Tuled siis, kui lumi maas või kui kevad ärkab taas," jorutas Vilmar vaikselt mööda pehmeid vaipu kõndides, selg sirge nagu küünal.
Esimese ametiaja lõpuni oli veel kolm aastat.

Tuletõrjujatel oli jälle väga kulupõhine nädalavahetus.

Tähendab, teeme yhe asja nyyd kohe selgeks. Ma olen kyyniline, hoolimatu ja kohati pahatahtlik inimene. Igayks, kes siin varem käinud on, teab seda niigi. Aga lisame veel kinnituseks fakti, et veebruari alguses kleepisin siia pikemalt mõtlemata yhe listikirja, kus kutsuti yles kirjutusvõistlusel osalema, ja jätsin saatja andmed kustutamata. Halba karmat tiksus ja tiksus ja kolmaba leidsin postkastist ylikurja kirja. Ma enam ei tee. Kui meelde tuleb.
Nii. Lugedes eelnenuga minu inimvaenuliku loomuse tõestatuks, tuletagem meelde, et ka despootidel on nõrgad kyljed. Neid liigutavad tavaliselt väiksed lapsed ja truud koerad jms.
Kas on siis imeks panna, et "Lost in Translation", kus oma maailma tuntuimat kurva verekoera pilku demonstreerib Bill Murray (okei, võidelgu Jean Renoga tuntuima tiitlile), pani mulle sellise paugu, et siiani põen? Ja laeng oli kaugjuhtimisega. 24 tundi hiljem, sealjuures kolme silbi ja kolme noodi abil, sai mulle mu hingekeelte liigutatuse täisulatus avalikuks. Kolm silpi on "More than this" ja kolm nooti on sinna juurde mõelnud Brian Ferry vist. 48 tundi hiljem olin ma natuke pahane, et minuga nii manipuleeriti. Eks ma olen viimasel ajal ikka nii arvanud, et kahejapooleminutine poplaul võib inimeseks olemise kohta rohkem rääkida kui tuhandelehekyljeline traktaat. Ja yks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna ja nii edasi ja nii ja nõnda edasi, nagu tavatses öelda Valeri Bezzubov.
Ma käisin Düreri näitusel. Inimesi oli palju. Ja kujundaja vembu tõttu sooritasid nad kõik iga natukese aja tagant rituaalseid kummardusi, sest pildiallkirjad ja seletavad tekstid olid maast umbes 90 cm kõrgusel. Võib-olla oli see meelega, et igayks suure meistri töödele oma tagasihoidlikku austust avaldaks, aga kohutavalt tobe oli igatahes. Pildid oli väga lähestikku, toad olid kyllalt pimedad, nii et detaile pidi uurima peaaegu nina vastu klaasi.
Minu lemmikpilt oli ninasarvikust, millele autor oli kuulujuttude põhjal ka pisut harivat teksti lisanud, teatades, et ninasarvik on umbes sama suur kui "Helfandt" ja viimase surmavaenlane. Ja kus on juba ninasarvik, sealt pole kaugel ka keskerakondlased. Kui me juba lossi ees pingil istusime ja jalgu kõlgutasime, kõndis näitusele või kontserdile või niisama hängima Evelin Sepp, jalas silmatorkavad herilase värvides tossud.

Viru keskuse plakatid on ikka ilmne overkill. Teksti ja pildi alltekst põrkuvad ukse peal kokku ja jäävad lollilt teineteisele otsa vaatama: "Mis sina siin teed?" - "Kuule, isegi ei tea, kästi tulla."

Põnev. Uue/vana/?? kombe kohaselt tuleb käänata väits-väitse. Aga Väitsa-Mackie?
Kapi taga käib arutelu, et ÕSi valguses on ikka väga keeruline elada. Kui meil pole asjad endalgi selged, no kuidas siis õpilasi hinnata? Nõustun.

Eino tere-tere.
Telefon heliseb.
"Eesti keele õppetool, KK."
"Tere, K".
Paus.
"TERE ROGIER!!"
Helistas. Mulle. Groningenist. Tore.

Eile kutsus Eesti Keele Kaitse Ühing kõnekoosolekule. Kuulutusel teatati, et Helju Vals räägib teemal "Mis oleks keeleelu fraseologistideta". T oli aga keegi siiski käsitsi maha tõmmanud ja m-i peale kirjutanud. Naljainimesed. Teinud siis uus kuulutus.

What Classic Movie Are You?
personality tests by similarminds.com

What Famous Leader Are You?
personality tests by similarminds.com

Kitty juurest leidsin.

Autod
Luuletaja number: 106

Auto meeldib mulle,
kas ka sulle?
Olemas on autosid mitit sorti,
iga auto vajab amorti.
On olemas naiste autod
ja meeste autod.
Auto margiks on Nissan ja Kia
mõne auto numbrimärgiks 001LIA.
Kuid teada tahaks rohkem neist,
võibolla ka nemad meist.
Tahaks minna autopoodi
ja saada teada milline auto on läinud moodi.

Issand jumal kurat kyll. Luulevõistlus.

Aastaid tagasi kirjutasin kokku-lahkukirjutamise harjutusse pikemalt mõtlemata lause "Väike mees oli tuntud laste arst". Täna oli Nelosest dokk "Dwarfs: Not A Fairy Tale", mille yks tegelasi oli dr Michael Ain Johns Hopkinsi kliinikust. Dr Ain on 1.27 pikk.

You're Thailand!

Calmer and more staunchly independent than almost all those around you,
you have a long history of rising above adversity.  Recent adversity has led to questions
about your sexual promiscuity and the threat of disease, but you still manage to attract a
number of tourists and admirers.  And despite any setbacks, you can really cook a good
meal whenever it's called for.  Good enough to make people cry.
Take the Country
Quiz at the Blue Pyramid

Leidsin Sepa-onu juurest.

Läti tarbijakaitse: parim pesupulber on Mayeri (PM)

Põhimõtteliselt võiks neile nyyd tasapisi seletada, et ei-ei, vaadake, see ei olegi pesupulber, see on tegelikult hoopis Rakverest varastatud viljast tehtud jahu, mida yritasime niimoodi yle piiri toimetada.

Lasnamäe turgudel käib libakeeleinspektor trahve küsimas

Misuke äriidee! Teisest kyljest. Trahvi asemel võib saada seda, mida Lasnakal saab kysimatagi.

Raasikul tungis kulupõleng tallu (PM)
... ja nõudis miljonit dollarit ja kõigi tuletõrjeautode põlemapanemist?

New Yorkeris arvustatakse roppude naljade raamatuid. Proovige järgmises tsitaadis toodud nalja ise lõpetada. Aga tõesti nyyd ainult need, kellel midagi targemat teha pole. Mina lähen tundi.

The most haunting joke in the Philogelos, however, is No. 114, about a resident of Abdera, a Greek town whose citizens were renowned for their foolishness: “Seeing a eunuch, an Abderite asked him how many children he had. The eunuch replied that he had none, since he lacked the means of reproduction. Retorted the Abderite . . .” The rest is missing from the surviving text, which goes to show the strange potency of unheard punch lines.

Õiguskeeles nr 1/2004 kirjutab Uno Liivaku: "Leidub üksikisikuid, kes leiavad, et just nende keelekasutus on see õige kirjakeel (nt Jaan Kaplinski). Ka Eesti Keele Sihtasutus, ÕS-i kirjastaja, ei pea ÕS-ist tühjagi. Loetagu vaid selle kirjastuse üllitist - Jaan Krossi "Kalleid kaasteelisi", milles ÕS-i eiratakse tahtlikult (võibolla, 1942-se aasta, ametasutus, jatkama jms, kui piirduda kõige elementaarsemaga. Vaesed eesti keele õpetajad mõelgu õpilaste jaoks mõistlikke seletusi, miks just niisugused tühiasjad on olnud autorile ja toimetajale nii olulised, et neis peab ÕS-ist hälbima."

Selle tiraadi juurde käib joonealune märkus: "Nimetatud teos on raskesti haaratav ka ülikeeruka stiili tõttu. Üks iseloomulik näide lk-lt 249. Niisugune trellitatud vaguniaken on küll paljude minu põlvkonna inimeste teadvuses - ma tahan öelda, mitte ainult isiklikust kogemusest, kuigi ju ka sealt, aga kindlasti ka vanaisade postkaardialbumeist ja kasvõi tsaariaegsest "Suurest vene kunsti ajaloost", mul praegu ununud kunstniku maalilt, mis kujutab trellitatud vaguniakent, trellide taga paar habemikku meest, naine ja lapsed, kes puistavad esiplaanil perroonil nokkivaile tuvidele läbi trellide leiba. (Toimetuse märkus.)"

Ytle kirglikke geronte kyll.

NB! Toimetuse koosseisu kuuluvad K. Alasi, T. Erelt, A. Ilus, J. Laffranque, V. Saarmets, E. Silvet ja A. Vettik.
Leia nende seast ÕS-iga lähedalt seotud isik.

"E" Jan E. Uuspõllu nimes on ilmselt Ellen Uuspõllu, kurikuulsa harjutustiku "Õpetusi ja harjutusi algajale keeletoimetajale" autori ja ordenikandja auks.
Mul on väike mure. Tunnen ennast natuke stalkerina. Kaasbloggeri suhtes, of all people.
Mul on teine mure veel. Ma ei viitsi midagi teha peale jalutamise. Nagu arvuti ette istun, tuleb uni.

Aga nädalavahetuse pyhendasin Pärnus puhkamisele. Aktiivsele, sealjuures.
Pärnu veekeskuse ujula projekti kinnitamisel võis lugu vägagi sarnaneda Spiro ja perekond Durrelli dialoogiga maja otsinguil: "Vannitubad! Nemad tahavad vannitubad! Milleks siis meri on?". Kyllap samadel kaalutlustel - meri ju õue all - tehti bassein selline, et pikem inimene saab selle kümne tõmbega läbitud. Aga muidu oli tore. Ja eriti tore on 8. korruse baar, kus saab maailmale ylalt alla vaadata ja vaikselt kohvi vms lakkuda.
Pärnu toitlustajatel kahtlustan vandenõud mind seentega toita, et Pärnu-kogemus ikka värve juurde saaks. Mitte midagi eksootilist, taevas hoidku, lihtsalt igasse toitu oli keegi natuke hakitud šampinjone puistanud. Ka kalarooga, mille kohta ekstra yle kysisin. Ei tea siis. Kuna iga š-seene söömine lõpeb mul iseenesliku maoloputusega, siis olen väga ettevaatlikuks muutunud ja songin kõik sogasemad road läbi. See ei too loomulikult kaasa aasta parimate lauakommetega einekaaslase tiitlit, aga parem karta kui kahetseda.
Kahjuks ei osanud teisal sellest printsiibist kinni pidada ja vaatasin Jane Uuspõllu show'd.
Oli valus.
Mõned täitsa väärt ideed tõurastati nii ära, et nutt tuli peale. Nagu vaataks, kuidas sõrga pidi kinni jäänud vasikast sõidab yle kaubarong. Raske veerem ei saa ega saa pidama ja sa rohkem kuuled kui näed, kuidas rattad yle karkassi mytsuvad. Sest su pilk on kinni vasika pikkade ripsmetega silmades, kust aeglaselt lahkub viimanegi elusäde.
Täitsa võimalik, et Uuspõld on uus Pinna ja lahe naljamees, aga kõik teie teised manulised? Kas te ikka pole veel õppinud, et kui midagi teha on hysteeriliselt naljakas, siis seda vaadata võib olla kohutavalt piinlik? Mida need inimesed stuudios õige naersid? Ma oleks neid juba näha tahtnud.
Messy, like a showbiz divorce.
Mille eest jumal hoidku Selle Luike, sest kui rasketel aegadel peaks ta hakkama jälle ajakirjanikuna leiba teenima, siis laupäevase näite najal kardan, et selge struktuuriga loetavate lugude kirjutamine tuleb jälle aast-beest peale ära õppida.
Lõpetaksime siiski positiivsema noodiga. Pratchetti uusik oli täitsa armas. Ansambel Sina K, tõe poolest.

Mida paganat.
Ekspressi vahel oli Ecco leht. Ecco kingi olen ma pidanud jalanõude etaloniks, olgu et naiste mudelid on teinekord hirmkoledad. Aga käia on jumalik. Ja nyyd siis see leht, mille esimene veerg ajab nutma ja naerma korraga. "ECCO soovib hüllatada," teatab esimene lause. Ja seda ta tõesti teebki. Kahjuks.

Hollandlased on otsustanud, täpsemalt yks nende medievist, et nende esimene luulekribal ja hollandi keele kirjalik mälestusmärk on naise kirjutatud, või vähemalt naise vaatenurgast. Kaksikvärss räägib pesa tegemisest ("Kõik linnud on juba pesategemist alustanud, peale sinu ja minu. Mida meie siis veel ootame?") ja siiani olen kuulnud versiooni, et kuna selle tõenäoliselt tähendas yles yks lääneflaami munk Rochesteri kloostris, kui uut sulge proovis, siis ongi jutt sellest, et peaks uue kloostri tegema. Nyyd aga leidis keegi, et meeleolult ja stiililt sobib see ikka hoopis mauridel tuntud kharjas'i traditsiooniga ja kui ka naine ise seda ei komponeerinud, siis igatahes tegu olla naisvaatenurgaga. Feministlikud teoreetikud ytlevad sellepeale muidugi, et eks nad teadsid seda juba ammu, kuid asuvad samas kohe protesteerima stereotyypse kujutamise vastu - ikka naised ja pesapunumine käsikäes. Aga võib-olla igatses tundmatu poetess juba Virginia Woolfi 9 sajandit edestades oma toa järele, kus vabalt kirjatööd teha? Karta on, et pesa jäi ehitamata, sest rohkem 12. sajandi naisluulet pole päevavalgele tulnud.

You are a GRAMMAR GOD!


If your mission in life is not already to
preserve the English tongue, it should be.
Congratulations and thank you!


How grammatically sound are you?
brought to you by Quizilla

Ma kyll arvasin, et olen sex goddess, aga noh, grammar god pole ka paha.

Tellerilt leidsin.

Püksid lühikesed ja kaitsevõime langenud

Kas probleemartikkel Eesti kaitseväest?
Ei. Psyhholoog räägib Rannu Valla Lehes puberteedist.
"Järgmises lehes kirjutab psühholoog Toivo Niiberg sellest, mis juhtub siis, kui noorel hakkavad hormoonid möllama."
Miks see leht ainult kord kuus ilmub?

Ma ei tea, enesekehtestamiskursustele saadaksin ma selle liinitaksojuhi, kes inimeste tänule vastab alati kohutavalt kahtlustava intonatsiooniga: "Eee... palun?" Ei saa ju olla, et ta ei tea, mida öelda? Või siiski? Sest kui talle öelda "Head aega!" või "Head õhtut!", vastab ta ehholaalikulikult täpselt sama fraasiga.

"Armas Suurtüki Klient!" hyyab seevasty enesekindlalt mu poole Suurtyki kinga- ja nahaäride kliendileht.
Ma hyyaksin vastu, et hei, tyybid, kui te mu aadressi trykite valesti ymbrikule ja pöördumises kõvasti karjute, siis ei aita teie tublid teenindajad ega tore kingavalik kah kuigivõrd. Ma hääletan jalgadega ja astun teist moodsalt mööda.

Viimased ajad on turunduse seisukohast yldse õpetlikud olnud. Paar korda on kodu-Konsumi ukse kõrval (seespool) seisnud laua taga kaks igerikku naisterahvast. Laua peal tavaliselt silt "Rasvaprotsendi mõõtmine". Erilist tungi just märgata ei olnud, sest silmaga oli näha, et tädide rasvaprotsendist madalam on ainult rasvavaba piim. Nii hiilisidki pisut toekamad inimesed kiiresti mööda. Aga täna. Silt ytles hoopis "Sydame riskifaktorite mõõtmine" ja laua ees seisis mõõdukas saba pensionäridest ja peredest. Kes siis tahaks enneaegu siitilmast lahkuda! See, et mõõtmised ja tädid olid endised, ei pannud vist keegi tähele.

Aga eile, kui meie ennast finaalivõistluseks laulmiskorda seadsime Rakvere gymnaasiumis, rändas minu pilk aknast välja, kus avastasin kohutava brändiorjuse ilmingud. A. Le Coqi kammerkoor asutas end koduteele ja selleks pikaks reisiks kinnitati end ometigi eponyymse õllega. Kuidas kyll hiilgas kevadpäikeses kuldpaber pudelisuul!


Eilse päeva imetabaseim asi oli hoopis haneparvede massilend yle Rakvere. Sellist asja polnud mina enne näinud.

B-kategooria I preemiaga autasustatud bloog
Jep, taidlejate seas meile võrdset ei ole. Võib-olla naiskoor on, aga neil oli oma kategooria.
Teisest kyljest jäi korjatud komplimentidest natuke see mulje, et meie trump on emotsionaalsus ja elavus. Natuke sellised lõunamaise temperamendiga looduslapsed või nii, et laulavad liigutavalt oma lihtsaid laule, aga intellektuaalselt huvitavaid ylesandeid lahendada ei võta.
Mis on karjuvas vastuolus iseendale läbi viidud isiksusetestiga, kus selgus, et olen hysteeriline intellektuaal. Jälle õigus.

Kas see on ka aprillinali, et vasakpoolsete intellektuaalide jutusaadet toetab Hugo Bossi esinduskauplus?

Ylemiste keskuse logoga on mul ka pisut imelikud tunded seotud. Okei, see roheline kolmnurk seal Ü-s on ju klassikaline meestepeldikumärk, tõsi, pisut venitatud, aga sellega on siiski selge. Aga sinine? Pika sabaga mees? Merineitsi? Ylemiste vanake? Kui ähvardavalt on ta oma saba ymber rohelise mehikese sirutanud! Ei julge sinna majja kyll minna ilma pyhitsetud vee ja imettegeva amuletita.

Mnjah. Kui ikka töö juures il messaggerot ei olnud, kõik lausa lendas käes.
Nyyd on tagasi.
Ei kisugi midagi ytlema.
Kooriproovis kästi ka kõigil ilusti puhata ja pandi sydamele, et Rakveres tuleb käituda yhise kollektiivina, keskenduda esinemisele ja mitte, pea laiali, ringi sebida.
Mis parata, minus tekkis seepeale kohe palju mainekujunduslikke mõtteid, aga kuna koori listis on ilmselt eelistatud "paast, palve ja peepvainulikud motivatsioonitreeningud" tyypi nõuanded, siis panen nad siia kirja.
Esimene asi, mida Rakveres teha, on muidugi kohalike käest kysida, kus on kõige soodsam raha vahetada. Kurta, et põhja pool on ikka nii kallis kõik, ja teatada, et sellepärast me ööbimegi bussis. Võistluspaigas tuleb vaiksel häälel murelikult selgitada, et me tahaks saalis pisut ymberkorraldusi teha, sest põhimõtteliselt ei tahaks me esineda, seistes seljaga Tartu poole. Nuriseda, et materjalid ei ole lõunaeesti keelde tõlgitud. Suhelda ainult ylikooli naiskoori liikmetega, sest teisi ikka väga ei usalda, ei ole haritud inimesed. Nuhutada kõiki toite ja kysida, millest need tehtud on. Kysida teistelt osalejatelt, milliseid kaitsesystimisi nemad vajalikuks pidasid. Korraldada tarba (kui tarvas käändub nagu varvas) kuju juures riitusi, sest Tarbatu pärand kohustab. Lisaks peaks yritama kuju ära virutada, et see Tartusse tuua ja igipõlise negatiivse nime Tarbatu asemel saaks hoopis elujaatavama Tarbalinna vms. Kui meid kui Tartu Ülikooli kammerkoori pärast seda veel kaua ei mäletata, siis mina ka ei tea.