Polaarkaru

Ühest küljest on loengute täitmine sellega, et lasta lapsukestel endil kirjutada, muidugi tore. Teisest küljest peab ka neid asju lugema ja parandama. Siiski, vahel on ka sellest rõõmu. Võtkem näiteks Punamütsikese-teemaline haiku esmakursuslaselt:
Punamütsike
osales Hundi seede-
elundkonna töös

Aga jäägu see teadmine meie vahele. Ärge üliõpilastele öelge. Ja muudele noortele.

See vist ikka on tõsine asi...

The theme of the conference is ?Setting Standards and Satisfying Needs Globally ?and will include topics for discussion such as,

Public toilet provision ? a global perspective
Managing anti-social behaviour
Schools, hospitals and mobile toilets

"Rõõmustav on see, et siiani prestissimo-tempolise Sprachgesang'i poolest silma paistnud Tartu noorartist Chalice on oma teisele kompaktplaadile valinud ka meloodilisemaid palu. Eriti teeb headmeelt see, et kaastööd on teinud vanema põlvkonna Lied'i-meister ja harrastusnäitleja Tõnis Mägi, kellega koos esitatud "Siuh" on kiiresti võitnud populaarsuse nooremate muusikasõprade seas. Tõesti, tagasihoidliku sünkopeeritud rütmi kasutuse ja maitsekate modulatsioonidega võluva, masinliku ostinato-rütmi saatel esitatud lihtsakoelise viisi vahele on kuulda isegi varajast mitmehäälsust. Soovime noorele autorile edaspidigi julgust eksida sissetallatud radadelt muusikamaastiku vähem uuritud paikadesse, kus võib ees oodata mõnigi inspireeriv taim või pinnavorm."

Kui Rumeeniat poleks, tuleks ta välja mõelda.

Rumeenia tervisekaitseinspekt­sioon tunneb muret Puchenii Monseni algkooli õpilaste pärast, sest juba üle 50 aasta kasutatakse neile anatoomia õpetamisel kooli endise direktori skeletti.
Hea, et nad muidugi praeguse direktori oma ei pruugi.

Kui hommikul tööle minnes Tartu raekoja nurga peal Savisaart näed, on õhtuks tervisehäiret oodata. Või nii ma oletasin. Sest võimalus oli täitsa olemas, käisin teise sammu teel, mis viib mind lähemale unistusele saada elu lõpu poole väikeseks hiina vanameheks, kes räägib ainult vigases inglise keeles Konfutsiuse tähendamissõnadega ja püüab söögipulkadega õhust kahjulikke baktereid. Sõnaga, käisin jälle võimlemas. Valusa selgusega tuli meelde, miks mul lastemuusikakoolis eriala kogu aeg kolm oli - sest minu vasak käsi ei tea, mida teeb parem. Õigemini, ta ei tea, et peale tema veel mingeid jäsemeid üldse olemas on. Õnneks ei ole asi nii hull, et ma püüaks kahte jalga korraga maast lahti tõsta, aga käte, jalgade ja hingamise koordineerimiseks pean ma ilmselt kellegi palkama.

cruise - ristlus, matke, lõbureis, huvireis, ringsõit
Mulle tundub, et aeg on ajalugu ümber kirjutada. Oktoobrirevolutsiooni avapauk ristlejalt Aurora oli niisiis tõenäoliselt hoopis pahaaimamatu huvireisija äpardus, kes bingo-võidu eest auhinnaks saadud vahuveini mõnevõrra oskamatult avas.
Selliseid mõtteid tekitas minus kombinatsioon Barnesi "Maailma ajaloost kümnes ja pooles peatükis" ja esimese õigekeelsuseloengu materjalide väljaotsimisest.
Aga kurva nädalavahetuse kohta tuleb tõdeda, et mootorispordis osavõtjad ilmselt pigem väldiksid koduseinte toetust.

Uue eriala idee EBSile, et idaturge hõlvata - templi juhtimine. Hiinas juba mungad õpivad.

Klassika uusversioone.
1) Eesti Post presenteerib: The Postman Always Writes Twice. Jah, ka mina olen nüüd saanud kaks kirja ja kleepekat, millega oma postkasti rämpsu eest kaitsta.
2) Intrigeerivaim kuulutus oli eile (sobivasti surmakuulutuste kõrval) Postimehes: "2. klassi õpilaste arvu ootamatu suurenemise tõttu vajab L... Ühisgümnaasium kiiresti klassiõpetajat 2. klassile". Mis küll võis juhtuda? Kolmanda klassi lapsed vaatasid õpikud üle ja otsustasid, et daaah, meie selle jamaga küll tegelema ei hakka, lähme 2. klassi tagasi? Või vastupidi? Esmaklassikud saavutasid nädalaga arenguhüppe, mis lubab neil tühja-tähja nagu lugemise ja arvutamise algkursuse vahele jätta? Või midagi hoopis õõvastavamat? Sügisese kapsakoristuse käigus leiti imikute asemel sedapuhku klassitäis seitsmeaastaseid? Children of the Cabbage, kõigil hiilgavad rohelised silmad? Mina sinna küll tööle ei läheks, olgugi et Tartu lähedal ja hea bussiühendus.

Opakate nimede panemine pole uue aja hullus, nagu Cornwalli arhiivid tõestavad. Gentle Fudge, Faithful Cock ja laps, kes sai nimeks lihtsalt Offspring.

Mida rohkem ma selle üle mõtlen, seda rohkem tundub mulle, et lause "Mul ei ole pakkuda midagi peale vere, töö, pisarate ja higi" sobiks reklaamima eesti rahvuskööki.

"Maa..." sosistas Arthur.
"Noh, Maa 2 tegelikult," ütles Slartibartfast rõõmsalt. "Me teeme algsete tööjooniste järgi koopia."
Paus.
"Kas te üritate mulle selgeks teha," küsis Arthur aeglaselt ja kontrollitult, "et teie tegelikult tegite maa?"
"Ja muidugi!" ütles Slartibartfast. "Kas te olete kunagi käinud kohas... ma arvan, et selle nimi oli Norra?"
"Ei," ütles Arthur, "ei ole."
"Kahju," ütles Slartibartfast, "see oli minu tehtud.Auhinna sain ja puha. Armsad kortsus servad. Ma olin väga nördinud, kui kuulsin selle hävitamisest."

Ei, ikka kõik oli alles.

Teel Norrasse võttis mind veel kord imestama panna laulu mõju. Kui laev väga kõikus ja mina koos temaga, ei osand ma muud teha kui kajutis teki alla pugeda ja vaikselt soiguda. Ja oh imet, kui küllalt kaua kordasin "Ükskõik kuidas - me saame hakkama!", saingi.
Rootsist läbi sõites on hea raamatut lugeda ja magada. Seda tegingi. Poolel teel sai raamat otsa ja pidin supermarketist ühe kahest sealsest ingliskeelsest raamatust ära ostma.
Oslos sain väga kiiresti käia mööda Karl Johans gatet ja siis veel paari tänavat, et jääks mulje, et Oslos on käidud. Norrakeelne sõna gate tänava tähenduses jätab mulje, et ameeriklased on poisikesed oma Watergate'i ja Monicagate'i ja muuga - norralastel on igal inimesel oma gate olnud ja pooltel asjadel ka. Aga mõnikord on asi plass ka, näiteks Bergenis oli Asylplass. Kuna esimene asi, mille ma Norras ostsin, oli Eestis läbi müüdud eesti-norra-eesti sõnastik, tean ma nüüd selliseid peeni keelenalju teha. Aga seda, et tramm on norra keeles trikk, ütles mulle 2r. Ehk siis Tor (vasakult esimene). Nagu on näha juuresolevatelt piltidelt, on tal bänd. Nagu ei ole näha, on tal nüüd pool maja, mille aiast algab jõgi, mis on looduskaitse all. Mul on Oslo kaardi peal selle koha peal nüüd märk maas hariliku pliiatsiga. Oh, 2ri oli 2re näha.
Hommikul viidi kõik käsu korras Holmenkollenit vaatama. Inimesena, kellel lähevad neljanda korruse rõdul käed hirmust märjaks, ei hakanud ma siiski torni ronima. Aelesin niisama ümber. Nagu enamiku reisiajast vist üldse. Nagu mingi lammas, kes pole veel päris individuatsioonini jõudnud, aga midagi ähmase minapildi sarnast kusagil sarvede all juba kujuneb - et igaks juhuks karjast kaugele ei lähe, aga samas kogu aeg ninapidi teiste sabas kah ei jõlgu. Igatahes tagas see mulle hea ööune ja reipad pohmavabad hommikud. Ja vähemalt kaks korda proovisin ma võõraste inimestega rääkida. Ei, mitte tänaval suvaliste jorssidega siiski, vaid korraldajate ja sõberkoori esindajaga, aga no ikka suur teraapiline saavutus.
Kirjeldamatult edukat konkurssi on juba kirjeldatud mujal, kirjeldamatult jaburat Mozarti reekviemi esitust kah. Anne (teistel andmetel Anders, aga mina nägin teda naiste wc-s, kus ta juuksed kraani all märjaks tegi ja oma peegelpildile "Haaa!" karjatas) oli koolkonna "Esinejad peavad dirigenti kartma" talupojamastaabis näide. Ses mõttes, et jagas tervemõistuslikke nõuandeid, nagu see, et kui solist laulab, ei tohi koor nina nokkida. Et olla juhtund kunagi. Seekord jäi ära, sest ma ei oleks saanud kätt ninani tõstagi, sest kõik olid võimalikult tihedalt lavale topitud. Iseenesest on mul kahju, et üks mu suurvormi esitamise unistusi täitus umbes 10% ulatuses. Noh, oli ju nagu kohati peaaegu võibolla siiski midagi reekviemilaadset, aga enamasti siiski suhteliselt sõjakas marss noodis kirjas olevate sageduste radadel. Jah, ma julgen öelda, et mingit tunnet küll ei tekkinud peale selle hirmu, kas mul jalad ja käed sunnitud lähedusest Kuusankoski kammerkoori liikmetega veel kunagi muu asendi ka võtta suudavad. Esirea venelaslapsukestel seda muret polnud, aga küllap oli neil jälle muid ja hullemaid probleeme (heleroosa vorm, mis äratas kõigis naistes ja ilmselt ka mõnes mehes ammu maha surutud mälestusi ema katsetest midagi selga sundida argumendiga "Aga lapsel peavad rõõmsat värvi riided olema!")Ja üldse, don't get me started lastekooride teemadel. Ma pole vaevatumaid olevusi näinud, kui ühes Rumeenia kollektiivis, kus kõigi tütarlaste nägudel oli hirm, et kui nad õigesti ei laula, müüakse nad kohe seksiorjaks. Ja leedu laulu- ja tantsustuudio hüperaktiivikud, kelle avastasime taas Kapellskäri sadamas, kus nad vaheldumisi imeliku laulumänguga proovisid tantsida, nagu Beyonce teeb. Ma ei kahtle, et Fizz Superstaril, kui seda jälle korraldatakse, saab sealmaal olema palju alaealisi osavõtjaid.
Põhimõtteliselt olime kõik muidugi kogu aeg väsinud, kuid õnnelikud, tuleb kokkuvõtteks öelda ja rühmapäevik sulgeda.

Vahelduseks omaloomingule ka teiste taieseid.
Holmenkolleni suusatorni külge on kinnitatud plaat, mis räägib, et Oslo on mingi rahupealinn või midagi. Lisatud on selle tiitli väljastaja poeem. Ülo Kiple, aga maailma mastaabis.

Norway, Norway, Norway!
Long-lasting sun-smile-day
Independence-kingdom-pride
No division-nights to hide
Norway oneness-power-song
You strike the Nobel peace-gong
Origin: music-harmony
Great exploration company
Your fondness-child Trygve Lie
UN first general-tree

Autor tervitab ka Oslot:
Norway's fondest and proudest child, Oslo!
You are the world's summit-peace-dream-smile-glow.

Kes autori ära arvab, saab... õnnelikuks.

"Haakon!" kostis Hildegunni hüüatus üle Rammsteini räuskamise.
Haakon haaras kõrvaklappide ja pleieri stoppnupu järele korraga ning laskis seetõttu kogemata muruniidukist lahti. See veeres takistamatult jõe poole ja Haakon ei hakanud talle järele jooksma. Eks pulma-aastapäevaks saab äialt-ämmalt jälle uue.
"Haakon tule vaata, reisifirma kataloog tuli! Valime puhkusereisi välja!"
"Valime" oli muidugi puhas retoorika. Eks nad läksid ikka sinna, kuhu Hildegunn tahtis. Salaja oli ka Haakon muidugi oma nimekirja teinud, aga kes temalt küsis.
"Ma olen siin mõelnud näiteks, et Hispaaniasse võiks," lobises Hildegunn. "Costa Brava, tead küll, meri..."
Haakon oli lootnud veel selle hetkeni. Aga järgmised kaks sõna põrmustasid kõik lootused.
"...ja mäed."
Haakon surus huuled kokku ja arvutas, kui palju tal krediitkaardi limiidist veel alles on. Kui Hildegunn oli kindlalt magama jäänud, valis ta reisifirma numbri ja rääkis reipa klienditeenindajaga kusagil Kerala provintsis.
"Can I book a trip to Mongolia? How much is it? Oh. Wait a minute."
Haakon otsis välja räbaldunud atlase ja laskis pilgul üle füüsilise kaardi libiseda. Rohelist, rohkem rohelist.
"What about this Estonia? Highest point 318 metres? Great. No, just one person."
Norra reisipäevikust, 1140 m kõrgusel.

Saime vaimuliku muusika voorus 1. koha. Nyyd saab tagasiteeks diislit ka osta.
Rohkem ei kirjuta, tapitahti ei ole.

Ei, Norra on ilus linn.