Polaarkaru

Kui raske aeg oli, siis läks ikka kaks pakki päevas ära küll, jah. Aga nüüd on medikamentide ja meditatsiooni abil ikka niipalju saand tagasi tõmmatud, et poole pakiga saab hakkama.
Nohu on mul. Mis teie siis arvasite.
Päeva pood on jalatsikauplus, kus müüja jäigi minust maha otsima selle kinga paarilist, mis mulle meeldis.
Päeva nimi-kangelane on oü Gorgoneion. Mis pani küll vapraid Elva suhkrupagareid sedavõrd sügavale mütoloogiasse vaatama, jääb ilmselt 21. sajandi suuremate saladuste hulka.

Bridget Jonesi puhul vaatasin reklaamegi. Palju oli mõtlemapanevat. Kassitoidu reklaamis oli tädi kohvilaual Lacplesis. Jeih, mis elu, vabal ajal loed rahvuseepost ja toidad kassi. Pesupulbri omas ütles ema lapse kohta tõepoolest "väike räpakott", little dirtbag siis, kui rahvusvahelise suhtlemise keelde tõlkida. Verbal abuse is also abuse. Lapsest on tulevikus karta kompulsiivset pesijat.

"Filmi toetavad lakost parfüümid, porr homm ja porr femm."
Surm ja needus, terve aasta juba Euroopa Liidus oldud, keegi võiks vähemalt korra laeva peal poes kuulnud olla, kuidas neid keerulisi välismaa nimesid ikka hääldatakse.

Inkassofirma tekitab narvalastes õudu (EPLO)
Ja õigusega, sest firma nimi on Sendero Luminoso Inkasso. Ok, ega võlgade sissenõudjale ei sobigi nimi Lilled ja Liblikad või Memme Musi, aga SL on ikka rämeda kuulsusega terroriorganisatsioon.
Aga eks Eestis tegutsenud ju omal ajal ka ETA, mis baskidele tundus küllaltki kummastav.

Piiririik revisited

"Tähendab, mingi viie kilsa pärast on Mikulovi piiripunkt, ja siis pole teil nende kohalike tugrikutega midagi teha, kulutage praegu ära, me teeme siin bensuka juures peatuse, ostke veel juua või midagi, pärast tuleb ainult tükk tühja maad ehk Poola," ütles bussijuht mikrofoni.
"Kui seda Poolat ees ei oleks," jorises meeskooris laulnud Tsäkk tundmatul viisil.
"Päss, jõu, Päsmoid, sulle ka midagi toome, mingi õll või slivovits või?" küsis Jaanes.
"Slivovits - assa lits," teatas Peep, kes oli kolmapäevast saadik rääkinud vähe, aga kui, siis alati riimis.
"Ei taha ma midagi, las ma magan," pomises Päss, kes tõesti ainult seda igatses. Erikooli eriklassi haridus lisas "Surra, magada, võib-olla undki näha", sest nädalane tiksumine Kesk-Euroopa suusakuurordis erinevate odava alkoholi ja energiajookide kombinatsioonide najal oli kriitilise piiri ületanud ja tõeline surmauni ootas juba vikatiga.

Päss ärkas sellest, et kõrvus kostis mingi imelik muusika. Kuradi vikerviisid need nüüd tulevad, imestas ta, bussijuhid on kohaliku jaama leidnud või? Muidu olid jumala normaalsed draiverid olnud, lasksid "noortel seltsimeestel" oma muusikat kuulata ja ei vingunud, kui Mait Maltise ja Jörpa lauludele kõva häälega kaasa möirati. Aga nüüd oli küll mingi kamm. Päss avas silmad. Suur valge oli väljas ja buss oli tühi mis tühi. Kus kõik on? Tallinnas oleme juba või? Päss vaatas kella. Pool kümme, ilmselt siis hommik ikka. Ega ma nüüd üle ööpäeva ka ei magand. Või pidi kusagil Poolas mäkipeatus tehtama? Eri kuradi tropid küll, mind ei saanud siis üles ajada või. Ega nad kaugel ei saa olla, tuleb minna maad uurima.

Buss oli peatunud bensujaama kõrval, ühtegi tuttavat nägu kusagil ei paistnud. Kohalikud ajasid omi asju, ära sa ütle, täitsa hästi paistavad elavat. Aga miks üle bensuka sihukest ilast muusikat lastakse? Mis riigis ma üldse olen? Ah poogen, oluline on Mac ja omad leida. Päss läks bensukasse asja uurima.

"Excuse me, where is McDonald's?" küsis ta leti taga seisvalt vanemalt naisterahvalt. Sihuke on müüja, nagu mingi õppealajuhataja näeb välja, soeng ja puha, kostüüm seljas. Naisterahvas haaras selja tagant riiulilt paki pesupulbrit ja hakkas midagi omas keeles pajatama. Vadafakk, mis nüüd siis. Automaatselt vaatas Päss oma riided üle, äkki vihjatakse nii peenelt, et pese ennast, molkus, enne kui kogupererestorani rahva sekka lähed? Ei midagi, outfit nägi täitsa viisakas veel välja. Päss säilitas oma sõnumist ainult olulisima: "McDonald?s? Where? Gde?" Tädi latras edasi ja tundus, et tema jutul oli tänulik publik. Kohalik laps uuris oma rahakoti sisu, mille moodustasid seninägematud mündid. Lätis olen vä, seal on mingid kala ja lehma piltidega metallrahad. Päss uuris kaupa ja loosungeid. Kusagil pidi siis ju saldejumpsi pakutama. Ei midagi. Keel oli ikka jumala võõras. Siis hakkas ajusopist midagi esile ujuma. Uus Tide? Lenor? Peseme poole pead Fantaga? Sama raha eest rohkem või midagi. Muusika tuli ka tuttav ette. Vittamiin ja Marju Länik, nagu et sihukesed inimesed ja sihuke riik ongi olemas tegelikult kusagil või?? Äkki tundis Päss, et hädasti oleks vaja kahte asja, värsket õhku ja peldikut. Või vastupidises järjekorras. Aga igatahes miski tahtis temast välja ja kui ette ei vaadanud, siis mitte õigest suunast.

Peldik oli üleni valgete plaatidega kaetud ja seal müttas sama pidulikult riides tädi nagu letitagune, aga tiba noorem. Siis sööstis uksest sisse porine mees porise koeraga ja tormas kraanikausi juurde. Tädi vangutas leebelt naeratades pead ja pühkis nende jäljed kohe ära. Rohkem ei saanud Päss olmestseeni jälgida, sest sisemus tahtis välimuseks saada. Kui organism jälle rahunenud oli, mõtles ta oma olukorra üle järele. Millalgi peavad ju teised tagasi tulema ka. Tuleb lihtsalt bussi juures seni oodata. Või ikka tegelikult süüa tahaks ka. Päss otsustas nii kaugele kõndida, et bussi veel näha oleks. Kurat, mäki kaared peaks ju kaugele paistma. Kas ma olen linnas või külas? Ja mis riigis ikkagi?

Kui Päss käsi pesema suundus, prahvatas uks jälle lahti ja mees koeraga tungis jälle kraanikausi juurde. Arumaisaa, kumb see nüüd lollim on, mees või loom, mis sa lased tal poris püherdada siis, sina oled ju peremees.

Päss astus uksest välja. Vaata kus ikka lõunaosariikidega on meil ilmavahe, siin on ju täitsa kevad juba. Lumi läind kõik ja mingi noor lehevärk puudel. Taevas polnud pilveribagi. Kust see elajas selle muda küll üles leidis, ümberringi mätas täitsa haljas, mõtles Päss. Maantee ääres paistis mingi silt. "Dolni Hrk 4, Horni Hrk 1,5" Yeah, right, vaene rahvas, vokaale ei ole, mõtles Päss kunagist Onioni lugu meenutades. Ega midagi, hrklased, tehke eestlastega diil, iga Õueaiaäär võib teile paar ülearust maha lükata.

Äkki tuli kodu valusa selgusega meelde, ja Pässil hakkas endast ilgelt hale. Taläks bussi tagasi, tõmbus kerra ja pani silmad kinni. Kurat, sõbrad või asjad, jätate mind siia in the middle of nowhere maha, naahui mul teid vaja on raisk, kui Eestisse jõuame, ma ei räägi ka teiega. Kui Eestisse jõuame... Kas me üldse Eestisse jõuamegi? Kas Eesti on üldse enam olemas?
Muusika jäi ikka vaiksemaks ja vaiksemaks ja äkki hakkas rääkima üks väga tuttav hääl, ja jumal tänatud, ometi eesti keeles!! "Eesti noorema põlve kirjanik Tõnu Õnnepalu kirjutas 1990. aastate keskpaigas romaani "Piiririik" (soome keeles on see ilmunud Enkelien siemen nime all) ja see teos pälvis Balti Assamblee kultuuripreemia. Eesti ongi olnud piiririik igas mõttes. Me oleme kahe tsivilisatsiooni, Ida ja Lääne, protestantliku ja ortodoksse elukäsituse vaheline piirkond, üleminekuala, kus on aset leidnud aktiivne ühtede väärtussüsteemide tõlkimine teistesse. Ehkki meid ühendab soomlastega keelelähedus ja osalt ka ajalooline saatus, paistab Eesti Soome poolt vaadatuna ometi Kesk-Euroopa kultuuriruumi põhjapoolseima sillapeana."
Kesk-Euroopa kultuuriruum, my ass, you have no idea, nuuksatas Päss ja ärkas uuesti. Tema ümber magasid kaaslased, bussijuhid kuulasid Vikerraadiot ja akna taga libises mööda silt "Tallinn 134".

Liba-Sulo murdis jala
Jajah, Vale-Sulol oleks lühikesed jalad, aga Liba-Sulol murtud.

Ja see lõik on ikka puhas Pulitzer:
Kui varem lõid kaasa ka kaks Peipsi järve äärest pärit tantsunaist, siis nüüd võtab Hermlin vahel esinemistele kaasa Karol Kolgi. Meestantsija ilmestab tema etteastet.

Miks sihukest ilma tööpäeva peale raisatakse, maisaaaru? Kus oli päike pühapäeva hommikul kl 8, kui ma ekstra tund aega varem üles tõusin, et looduse hingematvat ilu nautima minna? Ega midagi, võtkem sestki ainust. Tulin jalgsi linna, ega pidanud pettuma. Aedades õitses taimi, muld lõhnas ja toredaid loomi jalutus. No ühte jalutati ka, saksa lambakoera kutsikat, kes tegi kolm sammu otse ja siis viskus näiteks perenaise jalge ette kõhuli, et end pisut sügada kõrva tagant. Siis sõitis minust mööda õppesõiduauto, mille peale oli minu arust kirjutatud Autokool Rooleks. See viis mu mõtted kohe nokastanud ornitoloogide lemmiklinnu peale: "Näe, lendab seal see... llr...rrllr...lrh.. ROO-LOORKULL!"

Meie põssad - nüüüüh, kui liigutav, seakasvatusfirma nimega Sõbramaa. Aga tore on näha veebikirjanikuna tegutsemas lopsaka rahvaliku keelepruugiga inimesi: "Toona oli vastremonditud ja kaasaegse söödaliiniga varustatud laudaosa, kust põrsaste rõõmsat ruigamist kostus, meeldivaks vahelduseks muidu nii räämas ja mahajäetud sovhoosiaegses laudakompleksis. Ka kohalike elanike hulgas tekitas see sündmus mõõduka elevuse."

Täitsa jube ikka, kuidas Hollywoodi stambid on hakanud minu peas oma elu elama. Üks päev kuulsin lillemüüjate pinkide juures dialoogi miski korraliku tädi ja märtsikellukesi müüva eidekese vahel. Korralik tädi rääkis klassikalise vanuritele ja lastele mõeldud kilkeseguse intonatsiooniga: "No vaata nüüd, märtsikellukesed ja sina kohe nendega väljas, et küll sa oled ikka üks tubli tädi meil, eks ju?" Ja mina kujutasin kohe ette, kuidas eideke võtab pingi alt Colt Magnumi, vinnastab ja sisistab vihaselt: "Would you stop patronizing me, you stupid bitch, or I'll blow your only braincell to the moon!"
Ja ega täna ei olnud palju parem, akna taga betoneeritakse meestepeldiku akna alust pinda ja aeg-ajalt niisutas üks tüüp pinda bensiinikanistrist vett peale valades. Loomulikult viirastus mulle kohe, kuidas järgmiseks pöörab ta ümber, süütab hooletult sigareti ja marsib aeg luubis minema, põlev tikk langeb tagantkätt maha ja .. ah, eks te olete ka filme vaadanud.

P.S. Kirjut liblikat nägin.

Raadio U-Pop - seda wiggerid kuulavad mürinal kõik!

Slolehte tahtsin lööbi tõttu lugeda terve päeva, ja ei pidanud pettuma.
Intervjuust mehega, kes on ellu äratanud ühe surnu ja valdab 120 hüpnoosiliiki, leidsin järgmise põhjapaneva teooria.
Millised inimesed teile huvi pakuvad?
Omapärased, sellised, kel on nii-öelda rosin sees.Eestlastest näiteks Tõnis Mägi. Kaheksakümnendate aastate algul kohtusime Doni-äärses Rostovis - tema esines ühes kontserdisaalis, mina viisin teises läbi seansse, ja me kohtusime vaid korraks. Tunnetasin temast voogavat tugevat energiat, tema elurõõmu, lõbusust. Kahju, et teda enam Venemaal näha pole, küll tahaks temaga taas kohtuda!
Üldse on eestlased väga sümpaatne rahvas, kuigi teie aeglane reaktsioon ja vähene temperament on üldtuntud. Oma kogemustele toetudes võin öelda, et selle põhjuseks pole miski muud kui vähene joodisisaldus last kandva ema organismis. Just sel ajal peaksid eesti emad spetsiaalselt joodi manustama. Tundub, et Tõnis Mägi ema joodipuuduse all ei kannatanud.


Nii et inimestes, kelle ema organismis oli piisavalt joodi, hakkab kasvama rosin!

Aga see, et videodiskorite konkursi võitis keegi Vardo Rohtmets, pole küll mingi uudis. Ma saaks aru, et Vardo Rumessen.

Pirita lasteaed võtab vastu lapsi alates kolmandast eluaastast. Siis on nad valmis koos teistega ära õppima potilkäimise ja kõnelemise. (EPL)

Midagi on selles teises lauses imelik, aga täpselt ei saa aru. Jäädvustame edasiseks eriteluks.

Emake loodus viis TPÜ-lt kaks põhimängijat (EPL)

Emake loodus on lipakas, ütleb Murphy, aga et ka varas, seda ma ei teadnudki.

Nägin täna poes vist Rukkitasku paki peal märkust "Rebitav leib". Kas selle võiks ka liita jadasse "täitsa roogitav räim/laevatatav jõgi/..." või oleks see toidu mõnitamine?

Videviku toimetusse peaks keegi ikka psühhiaatrilise kiirabibrigaadi saatma, kui sihuke asi veel olemas on.

Videvik on sõltumatu ja erapooletu ajaleht, asutatud 1990. aastal. Nädalaleht Videvik ilmub neljapäeviti. See leht räägib elust nii, nagu see praeguses Eestis on. Kajastab sotsiaalprobleeme ja kultuurisündmusi ja poliitika hetkeseisu. Videviku jaoks ei ole kriitikast kõrgemal seisvaid isikuid ega tabuteemasid. Lugeja leiab Videvikus kogu vajaliku teabe, saab nõu juriidilistes küsimustes, meditsiini-, aiandus- ja kodundusalaseid soovitusi.
Annab teada magnettormi päevad. Ilmuvad Eesti telekavad. Videvik annab hingetuge neile, kel on raske, ning peab oma lugejaiks ka neid, kes on jäänud säravast elust kõrvale. Videvik on tasakaalukas, optimistlik, oma lugejat austav ajaleht. Trükiarv keskmiselt 8500. Tellijaile on tasuta õnnesoovid ja leinakuulutused ning muu reklaam soodushinnaga

Kuhu jäi "paljastame illuminaatide vandenõusid, ennustame teelehtedelt ja kohvipaksult, jagame elevante ja materialiseerime vaime"?

Muuhulgas heitke pilk peale ka tasakaalukale ja optimistlikule juhtkirjale.

sheik also sheikh ( P ) n.
1. Islam.
a. A religious official.
b. A leader of an Arab family or village.
c. Used as a form of address for such an official or leader.
sheik Slang. A romantically alluring man.

Valio plakatite hüüatus Sheik & Drink Up! võib siis tähendada järgmist.

Kirikuametnik ja joo ära!
Araabia külavanem ja joo ära!
Kirikuametnik/araabia külavanem! Ja joo ära!
Romantiliselt veetlev mees ja joo ära!

Isegi kui ühtegi raamatut ei osta, on poes ikka tore käia. Palju mõtlemisainet leiab ju sealt. (Mul on praegu selline faas, et "raamatuid on ju ka niisama tore vaadata", ei osta igaks juhuks natuke aega ühtegi.)
Sirvisin "Onu Volgi värsiaabitsat", eelkõige et näha, kuidas ta q ja x-i ja muu sellisega hakkama saab. "Minu vaarisa ja mina" meeldis mulle omal ajal koledal kombel, sest seal olid laused nagu "Quintilianus pidas mõne õpetliku musterkõne" ja muud toredat. Värsiaabits on aga meie aja lastele. X-i juures on selline salmike: "Xena, tuntud sõjaprintsess, sõidab Citroeniga, on Xsara ta auto nimeks, istmed kõrge leeniga". Kes selle abil lugema õpib, ei hakka iial sitröönist rääkima, nii et au ja kiitus, onu Volk.
Seevastu kokaraamat "10 minuti retseptid piibli ainetel" pani mind vaikselt oigama ja pead vangutama. Avasin raamatu suvalisest kohast ja leidsin "greibi-tshilli pätsikud" või midagi sellesarnast. Viis leiba, kaks kala ja mõned greibi-tshilli pätsikud?

"... ja näe, taevas ikka ei taha, et Camilla Charlesiga abielluks, kas need paavsti matused nüüd mitte samale päevale ei sattunud..." arutas tädi isa sünnipäevalauas.
Ilmselt on Diana käsi mängus. Kindlasti saigi temast ingel ja nüüd ilmus ta paavstile paar päeva tagasi, sosistades meelalt: "Come on, make the jump. You know you want to. It's heavenly up there! Oh, and it would be fun if you could time it just to spoil Chas's big day! No-no-no, you should not feel bad about it, they are sodding anglicans anyway, and divorced..." Nõrga viipega lähetas paavst tagasi meedikud, kes teda haiglasse tahtsid viia, ja võttis viimse võidmise vastu sädemekesega silmis, mis kõiki ümberolijaid mõnevõrra üllatas.

Kes oli ikka see tubli Kroonika ajakirjanik, kes endamisi Eminemi ümisedes ("I'm cleaning out my closet") kääris käised üles ja komponeeris kuuele küljele sihukese suhtevõrgustiku, et Ämblikmees kadestaks? Ja miks? Saadeti Angeli ukse pealt tagasi kui mitte väga rullitav sushi?

Vaatamata sellele, kust hüüdnimi "küüslaugukoalitsioon" tegelikult alguse sai, jääb paratamatult mulje, et küüslauk koaleerub kellegagi. Aga kes see küüslauk on? Võimsa, kuid mitte eriti meeldiva lõhnaga... teadagi, K-erakond. Rahvaliit oleks siis muidugi must leib. Ja sellise paariga tahab ühineda Hennessy konjak? Ma nüüd ei tea. Puskar sobiks. (Ütleme puskar, mõtleme P...r.) Või vana valge ise. Njaah, maitseelamust võimalik uus valitsus ei paku.