Polaarkaru

Ostsin Kalmu plaadi. See on vähim, mida saab teha inimese heaks, kes on Cosmole intervjuu andnud.

How sad it is to watch authors trying to be "hip" and "cool"! Take Dan Brown, for example. Why on earth has he put this awful colloquialism into the title of his bestseller "Da Vinci Code"? Did he think "The Vinci Code" would not sell?

Kaks järjestikust lugu EPLi uudiste loetavuse edetabelist kl 9.23
Kui kass ei saa tööga hakkama (7) [1870]

Iisraeli visiidile sõitnud Juhan Partsi tervitasid ülikooli trepil viis kassi (28) [1770]

Eks oleks ju võinud oletada, et kammerkooride liidu jõuluootuskontsert Jaani kirikus paneb mõtisklema ajaliku ja ajatu üle, aga et kohe niiviisi, no ma ei tea. Niipea kui kuulsime Sibeliuse eelmängu esimesi noote noortebrassi esituses, oli automaatne flashback "Miks tädi Milvi nutab? Kas vanaema ei ärkagi enam kunagi üles?" garanteeritud. Ka isiklikest minevikutraumadest vabad inimesed vaatasid ringi, kus siis kadunuke sedapuhku peidus. Lähemalt järele mõeldes, kui praegused noorpasundajad kord FIE-ealisteks kasvavad, on neil tavanditööd muidugi nii et tapab (pun intended).

Otsustasin katsetada teooriat, et kui nooremas (khm) eas aju treenida, ei tulegi ehk Alzheimer hiljem. Valisin soovitatud ristsõnade ja harjutuse "Õpi kõike tegema vasaku käega" asemel kanji. Olengi omandanud esimesed viis märki, mida Jaapanis õpetatakse 1. klassi õpilastele. Tõsi, ma ei ole kindel, kuidas neid lugeda päris täpselt (1-4 võimalust per märk)ja kuidas kindlaks teha, millises võimalikust viiest tähendusest nad esinevad, pealegi ei moodusta "üks", "parem", "vihm", "ring/jeen" ja "kuningas" ilmselt ka mingit eriti sidusat narratiivi. Aga lõbus on.

Sellel sissekandel on kaks eesmärki.
Esiteks näidata, et ma võin ikka veel sel kellaajal üleval olla.
Teiseks, et luksust ühtegi sõpra kaotada ei saa ma endale enam lubada, sest nende võitmiseks läheb mul väga kaua aega. Kui ma saaksin seda kuidagi teistelegi sisendada, oleks üks mu elu ülesannetest täidetud. (Teised on a) proovida inimesi naeratama saada; b)parandada igal pool ilmsed kirjavead; c) maailmarahu.)

Katkestame eetrivaikuse, et tutvustada erakordset huumorikogumikku. Leitud selle ja selle koha kaudu.
Minus süveneb soov kirjutada samasugune eesti keele õpik, aga sellise poeesiani pole ikka igaühele antud tõusta.

Meie silmis on Kreitzberg langenud rohujuure tasandile.

"Mulle on sümpaatne Keskerakond. Tahaksin, et see partei igati kaitseks meie rahva enamuse huve (keda on umbes 80%), aitaks lõpetada senised "rikaste toetamise programmid" "tööinimese toetuse" sildi all." R. Roos Kesknädalas

80% millest? Kellest? Mida?

Ma teadsin hommikul voodist tõusmatagi, et väljas on miinuskraadid.
Sest ometi oli ju vaja hakata kellelgi mootorit soojendama.
Ikka juhtub, mõtlesin 10 minutit hiljem, autod ei ole meie kandis ju mitte kõige uuemad. Ja vähemalt tore, et see pole see tuunitud bemari mees, siis väriseksid aknaklaasid ka.
Äkki on tegu varase enesetapjaga, voolik on otsapidi akna vahel, aga näeh, möödujad ei pane tähelegi, mõtlesin veel 10 minutit hiljem.
Äkki on tõesti, lootsin natukese aja pärast. Siis saaks ju mõneks ajaks rahu.
Ikka vist ei ole, mõtlesin, kui diisliving hakkas akende vahelt sisse pressima.
Kell 8 helises äratus. Ja ennäe, ka autojuht ilmselt ärkas unistustest ja sõitis minema. Mina magasin vihaselt edasi ja sisse.

Lund sajab.

Ma olen sunnitud tsiteerima klassikuid.
Näiteks Klaus Meinet ansamblist The Scorpions: "I lose control."
Vat just nii ongi.

Isadepäeva ja ema järelsünnipäeva puhul külastasin koduvanasid.
Tädi meenutas sõjajärgset vaest, kuid siiski õnnelikku lapsepõlve, kuidas nad sitsikleitide väele jäid, kui kõik ära põles, ja Annet, kes suri noorelt, aga tal oli terve kaustik raadiost laulusõnu üles kirjutatud, ja kuidas ühtede säärsaabastega käidi järjest lumehanges hüppamas, aga tädiga oli pahandus, sest ta oli kõige pisem ja tal kaldusid saapad jalast ära kaduma, aga kui ta koolis käis, siis oli tal küll vanaema kootud villane kleit, aga jalas ikka kalossid. Siis tuligi jutuks vanaisa isikutunnistus, mille nad emaga pärast vanaisa surma Rootsist ära tõid, sest eelviimasele leheküljele oli keegi pliiatsiga kirjutanud "3 paari lastekalosse 8.X 1940" ja löönud saapapoe pitseri, allpool on keegi loetamatu allkirjaga tegelane Elva Majandusühisusest kirjutanud, et vanaisa on omandanud ühed pooledtallad. Passis on kõik ilusti kirjas, kus vanaisa kaitseväeteenistuse läbi tegi (Kuperjanovi üks. jalav. pat) ja see, et ta 1930. aastal Rootsis käis ja 1933. aastal Jenny Renate Volmeriga abiellus ja et neil neli tütart sündis ja et kaitseväe reservis oleks ta pidanud olema 1962. aastani.
Ma ei tea, miks, aga see kõik tegi mind nukramaks, kui ma juba niigi olin, ja "Six feet under" ei teinud asja sugugi paremaks.
Aga eks läheb üle.

Olukord taidluskollektiivis on nagu amatöörnäitlejate tehtud "Kramer Krameri vastu" või mõni muu lahutusteemaline pisarakiskuja. Isa läks minema, aga kinnitab koori listis, et tahaks tagasi tulla, kui ema lubab. Ema säilitab jäise vaikuse. Seni elatakse pealtnäha tavalist pereelu edasi ja asjatatakse rutiinselt, aga teinekord ei peeta pingele vastu ja tühjast tuleb tüli. Siis ühel õhtul otsustab ema situatsiooniga midagi ette võtta. Tõsi, ise midagi ei seleta, aga ütleb, et kui lapsed nüüd midagi küsida tahavad, siis küsigu. Üks vanem laps võtabki julguse kokku ja küsib, kas isa tuleb tagasi. Ema ei anna otsest vastust, aga ütleb, kui kergem on, siis peetagu teda pealegi kurjategijaks, kes isal tagasi ei lase tulla, aga tal on ka tunded, igal asjal on kaks poolt jne. Mõned lapsed ei julgegi enam midagi öelda, äkki läheb ema ka minema, pealegi, ega nad isa nii väga ei mäleta ka, teised mõtlevad, et pagan, täiskasvanuks peab hakkama, ja et see nähtavasti polegi ikka ainult nii lihtne, et saad autojuhiloa ja poest napsu osta, ja kusagil südame põhjas on isast ikka kahju ka, aga enamik kehitab õlgu ja mõtleb, et eri kuradi kino ikka küll, peaks vist ülikooli psühholoogiat õppima minema.

Oh jeisus jeisus küll.
Vaadake Ookri bloogist protokolli. Lugege omaette. Nüüd kujutage ette, kuidas seda hooga hakkab ette lugema 69aastane sünnipäevalaps. Sest selle on internetist välja trükkinud ministeeriumi salanõunik ja talle kingituseks toonud. Sest sünnipäevalaps on ju tunnustatud vana kirjakeele uurija. Nüüd kujutage ette seda, kuidas mina kapi taga, kes ma ju ometi olen seda protokolli just äsja lugenud, ootan, millal vanadaam jõuab m-sõnani. Millise strateegia ta valib?
a) loeb ette, nagu keelematerjali ikka
b) vaikib nördinult
c) vabandab, et ei saa nüüd edasi lugeda, ja leiab sünonüümi.

c on õige vastus.

Eino tore. Ärka natuke hiljem, ja plaksti, Arafat surnud.

Eile tuli B-san Tln-st ja tõi koduvanade Tuneesias-käigu tagajärgi. Magusakomplekti avasime esimesena. Alguses oli päris tore, aga punase käki maitse tõi mulle elavalt meelde lapsepõlve, kui ma Rootsist saadetud roosasse kustukummi isukalt hambad sisse lõin (okei, ma jõin ka odekolonni ükskord, valasin topsi ja puha, aga see on teine asi). Rootsi asjadega sai pärast esimest suutäit enamasti aru, kas näts, seep või kustukas, aga tuneeslaste maiustuse koha pealt on vandekohtul veel arutelu pooleli. Mingi hübriid vist. Et kui tuneesia laps ropendab, vaatab ema talle kurjalt otsa ja ütleb: "Mine nüüd vaata, kapis on seda punast kommi veel, näri seda veerand tundi ja tee suu puhtaks!"

Uah, praegu tuli kapi tagant vana kooli anekdoot õppejõud Sillast, kelle loengust üks kord keegi midagi aru ei saanud. Pärast selgus, et taat vaatas, et materjali on liiga palju, ja luges konspektist maha üle rea. (Kapi taga on jälle VLK sünnipäev, mille eelmise aasta versiooni protokolli ma üritasin pidada, aga sain väga kiiresti juhtme kokku.)

Mees muutuvas maailmas II
Reporter seisab valges toas, tema kõrval on valvelseisus noor ohvitser.
"Oleme oma otsingutega jõudnud tõelisse mehelikkuse oaasi tänapäeva maailmas. Sõjavägi on see, mis teeb poisist mehe, räägiti minu nooruses. Kas see ka nüüd paika peab, leitnant?"
"Peab ikka, kuidas muidu?"
"Aga ma näen, noorsõduritel on siin nõel ja niit käes, kas harjutused iseseisvaks eluks, et nööbid ikka ise ette ja sokiaugud paigatud?"
Leitnant vaatab üle õla hirmunult, kuid jääb nähtuga rahule. "Ei, mitte päris. Siin on meil tegu silma ja käe koordinatsiooni harjutamisega. Mehed tikivad praegu ristpistes."
Reporter tardub õudusest: "Tikivad???"
"Jah," teatab leitnant karmilt. "Bushi koolitusse ei kuulu ju mitte ainult võitluskunst."
"Bushi? George Bushi?"
"No samurai, kui soovite. Vanem nimetus on bushi. Tulles tagasi tõelise sõjamehe koolituse juurde, peale sõjaliste oskuste valdasid nad ka kultuurialasid nagu ikebana (lilleseade), cha-no-yu (teetseremoonia), kalligraafia, luulekunst ja maalimine."
"Mida siis noorsõdurid tikivad?"
"No esialgu lihtsamaid asju nagu we love NATO ja nii. Aga meil on ka mehi, kes valanguga tulistavad Sun Tzu sõjapidamise reegleid. Originaalkeeles muidugi. Oh, ongi teetseremoonia aeg varsti käes. Soovite osaleda? Või läheme vaatame, kuidas metsa all mehed maskeerimiskiivreid ikebanaga kaunistavad?"
"Tõesti huvitav, aga ega siis vaenlasele luuletamisega vastu saa? Tanki ikka on mehed näinud?"
"See on lühinägelik seisukoht. Kui oma Qi-d valitsed, pole tanke vajagi. Kanaliseerid lihtsalt vaenlase rünnaku energia tema vastu tagasi."
Reporter on tummaks löödud ja üritab taganeda: "Siit sain nüüd küll mõtteainet, ei tülitakski võibolla rohkem. Tänan väga!"
Ohvitser lööb kulpi ja pöörab selja. Reporter näitab näpuga meelekohale. Üle ekraani hakkavad jooksma jaapanikeelsed subtiitrid.

MTÜ Mees Muutuvas Maailmas loodab saada Euroopa Sotsiaalfondilt enam kui kaks ja pool miljonit krooni, et käivitada projekt "Supilinn töökaks ja ilusaks".


Mees muutuvas maailmas I
Reporter seisab suure puu all.
"Oleme ühe mõttelise teekonna alguses, teel tõe poole. Me üritame kindlaks teha, kuidas tunneb ennast mees muutuvas maailmas."
Reporter hakkab liikuma, jõuab poe juurde. Seal istub seina ääres kaks tüübilist Sarviku-joojat - lotendavad dressipüksid, kalossid või kummikud, kaheksakandilised mütsid ja grimmi abil raskesti saavutatav punakas näovärv.
"Tere mehed! Kas oleksite nõus meiega pisut vestlema? Teema on mees muutuvas maailmas?"
"Ei miks mitte, aga proovime nüüd diskursuse piire pisut kokku tõmmata?"
"Jah," sekkub teine vanamees, "kas me räägime mehest kui bioloogilisest olevusest või kui sootsiumi konstrueeritud soo esindajast?"
Reporter võpatab juba sõna "diskursus" juures, kuid kogub ennast: "Ehk siiski rohkem jah sellest sotsia.. sotsiol?"
"Seda ma arvasin jah," noogutab esimene vanamees, "ikka olete stereotüüpide kinnistamise peal väljas. Vaatasite, et gerondid hakkavad kindlasti heietama, et vanasti oli parem ja mees oli ikka leivateenija, aga nüüd pole tööd ja peame siin päevi odava õllega õhtusse veeretama."
"Aga vaadake, selline elustiil on meie teadlik valik," võtab teine mees pingi alt õllepudeli välja. "Meie hedonistliku meelelaadiga sobib selline väike sümpoosion vabas õhus, mõtetel on ruumi liikuda, väike vein.."
"Vein? Teil on ju õllepudel käes?"
"See on stiili huvides. Kuidagi inkongruentne oleks siin pokaale kõlistada. Sellepärast dekanteerisime? muide, proovige, mis te arvate?"
Reporter püüab tülgastust maha suruda: "No ma ei tea nüüd..."
"Võtke aga võtke, siit pole üldse joodud veel."
Reporter võtab umbusklikult pudeli ja maitseb.
Vanamehed jälgivad teda huviga.
"Punane? cabernet?" pakub reporter.
"Õige!" rõõmustavad vanamehed. "Aga mis piirkonnast?"
"..Uus maailm?"
"No kui te just soovite metafooridega mängida, siis endine teine maailm. Ungarlased."
"Aah, Petöfi! Talpra magyar, hi a haza! Itt az idö, most vagy soha!"
Reporter tunneb, et on kaotanud pinna jalge alt, ja püüab ära hiilida.
Vanamehed vaatavad nõudlikult: "Kuhu siis nüüd?"
"Ilm kisub vist pilve, kaameramehel pole lisavalgustust kaasas," puterdab reporter.
"No ja mis siis," teatavad taadid vaheldumisi rõõmsalt. "Jääbki selline apokalüptiline tumedus. Camera obscura. Kas te Bergmanni operaatori Nykvisti töödega olete tuttav? Tema oli selline varjude meister, võtame selle "Sosinad ja karjed" näiteks. Ärge minge jah, mul siin valmis just üks teemakohane haiku:
Muutub maailmas
mõndagi. Püsib kuid
mees kui Fuji mägi."
Reporter põgeneb. Kaamera jääb paigale. Kostab operaatori hääl: "Kas te Fanny ja Alexandri esimest pikka kaadrit mäletate?"
Fadeout.

Kuidas siis ikkagi selgitada oma sattumist meesteajakirja veergudele? "Ma olin noor ja rumal ja mul oli raha hädasti vaja, ja fotograaf lubas, et need on väga kunstilised pildid, üldse mitte po.." Njah, kellest saab pin-up, kellest pop-up.

Oh taevas küll. Sirbi plaaditutvustustes öeldakse muu hulgas "kestvus 71:02". Nii kaua siis peab plaat tutvustaja meelest vastu. Millele? Kellele?

Ei, Peterburi on ilus linn.

R2 peatoimetaja Heidy Purga räägib SL Õhtulehele kuulajamagneti lahkumise tagamaadest: ?Allan esitas meile avalduse, milles teatas soovist uuest aastast mitte jätkata samal ajavööndil, nagu ta seda siiani oli teinud.?

Kummale poole ta kolib, läände või itta?

Veetsin kaks tundi keeletoimkonna koosolekul.
Esimehe sissejuhatuse seitsmendal minutil avastasin, et pilt on kuidagi udune. Siis taipasin, et see on ju märk une-eelsest lõdvestusest, ja asusin ennast paremini kontrollima. Täheldasin, et nimeuurija P-l on uues kodukootud kampsunis tavapäraste pruunide ja hallide asemel sedapuhku ka sinist ja isegi delikaatset purpurit, et mitte öelda õrnlillat. Ja tekstiuurija K mapi peal on embleem Enelini lennuka logoga. Üldiselt läks esimene tund selle peale, et esimehe pakutud lennukad muutused keeleseaduse ja normitehnika eeskirja sõnastusse tuli kõik tagasi võtta, sest iga I kursuse jurist oleks naerma hakanud, kui ta näinuks punkti "Mõistet väljendav sõna võib saada vastavast tavakeele mõistest avarama sisu ainult Emakeele Seltsi keeletoimkonna heakskiidul". Sama hästi võiks vanaema käest luba küsida sellisel juhul ju. Punkt 1, maailmaparandamine jäi jälle ellu viimata seega.
Punkt kaks oli palju toredam. Hanila kandis on nimetamishoog peale tulnud ja igale teejupile on oma nimi leitud. Mulle meeldis kõige rohkem Kaose soo tee, mida P pani siis ette kirjutada Kaose sootee. Väga ärev sõnaühend. "Ma elan Kaose sootee alguses" - täitsa tore aadress oleks.
Õigekeelsuse ema rääkis sellest, kuidas temani jõudis kaebus, et äriregistris ei tahetud registreerida(ega registreeritudki) nime OÜ Sigade Revolutsioon, sest sealsed töötajad vaatasid sõnaraamatust järele, mis revolutsioon on, ja leidsid, et sead ei saa revolutsiooni teha. Jahaa.
Esimees esines palanguga, miks üldse justiitsministeeriumis on esimene pool, kas meil siis on sõna justiits või mis? Kust sihuke sõna tuleb? Lahkesti vastati, et ladina keelest saksa keele kaudu. Aga, möuras ta edasi, kas me siis varem oleme laenanud saksa keele kaudu ladina sõnu või mis? Tuli meelde tuletada, et sõna kool meil näiteks muidu ei olekski. Siis vaatas ÕSi koostaja ÕSi ja selgus, et ka sõna justiits on seal täitsa olemas.
Mingite otsusteni me mõistagi ei jõudnudki.

Theo van Gogh lasti maha.
Inglise ülikoolides möllab mumps.
Mis toimub?

Aga ma saan vist uue Freudi toimetada.

Eile otsustasin ma oma värskelt valminud kampsuni ära pesta. Lihtsalt selline kerge kaltsuka hõng oli juures, sest tundmatu päritoluga tundmatu kiu, millest ta kudusin, just sellisest poest leidsin. Tulemus sobib nüüd suuremale mängukarule (aga väikse peaga) või kellelegi, kes soovib igal hommikul oma sündimise imet üha uuesti läbi elada, proovides suhteliselt ahta avause kaudu jälle päevavalgusele jõuda. Ega midagi. Harutame üles ja koome jälle.

Töö juures aknalaual on mul kaks kopeeritud artikliga lehepakki. Aeg-ajalt tõuseb ühel neist pealmine leheke ja heljub natuke, ära ei lenda, sest klamber hoiab teiste juures kinni. Seda kõike kinnise aknaga.

Eile oli muidu üks hea film ka jälle Artes, "Wag the Dog". Uskumatu, kui magedalt elu kunsti kopeerib, sest mis on Jessica Lynchi päästmine ikka selle kõrval, kui Old Shoe Albaaniast vaenlase tagalast saadab kampsunisse rebitud aukudega morsekoodis teate "Courage Mom". Mis toob meid jälle kampsuni juurde tagasi. Äkki peaks seda morsevärki mustrina proovima kuidagi.

Üks päev oli meil veel selline arutelu, missugused on übermenschide (Kalmu väljend) moblahelinad. No näiteks Bushi ja Putini omad. Või mis oleks Hitleril olnud?

Tegelesin tublisti toimetamisega vahepeal ja tõdesin muuhulgas kurvalt, et vaatamata õpetaja-metoodikult/ordenikandjalt prestiižses koolis matemaatika eest saadud viiele ei olnud mul enne entsüklopeediast vaatamist udust aimugi, misasi on logaritm. Nüüd hakkaks nagu udust midagi ilmuma. B-san teadis küll, aga seletada ei osanud. Nentisime, et kahe peale anname siiski vist renessansiinimese kokku. Või vähemalt keskharidusega.
Siis tuli mul see mõte veel, et kui neegrid blondiini-anekdoote räägivad (kui räägivad), kas see on peale seksistliku ka veel rassistlik jne?