Polaarkaru

B-san astus esimese sammukese küborgiks saamise teel. Tema käeluus on nüüd varras ja kümme kruvi. Katsugu nüüd keegi öelda, et tal paar kruvi puudu oleks!

Meediaguru ja suulise kõne spetsialist Tiit H oli doktorantide suulise esinemise ainekava kavandis saanud hakkama väga ilmeka tüpoga: kuulajate huvi äratamise asemel seisis seal "kuulajate huvi äramatmise".
Ja Telegraph annab teada, et Peetruse valvelaua juurde on järjekorda asunud Cardinal Sin, ehk siis Filipiinide kardinal Jaime Sin, kes olevat oma residentsist rääkides teinekord kasutanud ka väljendit "House of Sin".

Mul on uusi rahvariideid vaja. Laupäevasel üritusel tuli need jälle selga ajada ja see ei olnud sugugi tore. Eks me oleme kahekümne koosveedetud aasta jooksul muidugi ka paremaid aegu läbi elanud, aga nüüd hakkab küll küllalt saama. Ma juba mõistan neid tegelasi, kes poes häbelikult odavat trükimustriga sitsi näpu vahel mudisid ja unistavalt kohaliku Kiire-pere loba patshokkidega pluusedest kuulasid. Kusagil Eesti pinnal pidid ju elama ka praeguste pigem minimalistlikku stiili eelistavate inimeste esivanemad, nii et peaksin rahvariiete albumit süvenenumalt uurima. Mulle on muidu alati Halliste riided meeldinud, aga muudki on seda arvanud ja tegelikult peaks üldse kodukihelkonna omad muretsema. Minu kodukihelkond on Tartu linn, vanemad on tartlased, tõsi, isa on borderline-setu. Võib-olla peaks traditsiooni edasi arendama ja Tartu linna riided välja mõtlema? On ju muidki katmata alasid, nii otseses kui kaudses mõttes. Kuidas näeks näiteks välja Narva-Jõesuu neiu või Vaeste-Tiskre poisi kostüüm?

Eile õhtul kanaleid läbi kammides jäi pilk pidama sadomasokostüümis Chris O'Donnellil. "See on see... Bat..boy," ütlesin mina hajameelselt. B-san jorises sama hajameelselt vastu "Batboys, batboys, whatcha gonna do..." Mis viis mõistagi mõtted telesarjale, kus näidataks noorte hukkaläinud nahkhiirte elu, esialgu nad lihtsalt hängiks kusagil kurjakuulutavalt ja taustaks oleks just see laul ja heategevaks otstarbeks antakse välja ka laulu ultrahelivariant.

Teel linna jäi mulle silma kuulutus, mis lubas pakkuda päikest minu Jaanipäeva. Pakkujatel oli selles abiks Islandi ansambel An Officer and A Gentleman, mis on ju päästearmee üritusel esinejale väga sobilik nimi.

Tõstsin käed ja andsin alla - jätsin raamatusse sisse sõna "inkommensuraablus" ('ühismõõdutus, mittevõrreldavus'), sest katsed seda eestikeelse vastega asendada lauses "Siis näib subjektiivselt suunatud mõtlemine puhta omavolina, aga ekstravertne mõtlemine lameda ja banaalse inkommensuraablusena" andis veel totramad tulemused. Palju õnne, selle raamatu tulevased lugejad, sest seda on arusaamiseks kõvasti vaja.
Õnne ka Monale ja Minnale, kes eile ülikoolist välja pääsesid ja selle puhul mulle kultusraamatu "This Diary Will Change Your Life 2005" tõid. Tore on tõdeda, et ekstsentrilisuse allikas Inglismaal ikka ei kuiva, millest olgu kinnituseks ka selline bänd. Ma oletan, et Hortus Musicuse aftekad pärast kontserti filharmoonia estraadikollektiivide prooviruumis võisid umbes nii kõlada. Power to the Pixies!

Täna öösel nägin unes ikka täitsa õudseid asju. Pikemas stseenis oli minu koju sattunud rahvakirjanik R, kes käitus erakordselt kummaliselt, nii et kaadritagune hääl oli sunnitud nentima: "See on ju psühhoos, mis muud!" Lõpuks teatas R, et ta on haige vana mees ja ma peaksin talle valuvaigistit tooma. Pakkusin aspiriini. Leppis sellegagi, ja siis tulid fännid ja viisid ta minema. Järgmine stseen toimus bussipeatuses, kus kahvaturoosas linases särgis noormees surus noa mulle kõhu vastu ja teatas: "Mul on nuga. Anna mulle nüüd midagi." Tuli üles ärgata. Ja uuesti uinuda, ja siis nõuti minult teadustöö tegemist.
Põhimõtteliselt on asi muidugi lihtne. Jung ja Freud tuleb ära lõpetada ja artikkel valmis kirjutada.
Aga tegelikult ei ole lihtne, sest tahtmine tööd teha on kadunud. Selle asemel loen ja heegeldan ja käin poodides inimeste suhtlemisnälga kustutamas.
Näiteks eile. Kodu-Extras, kus muidu suhtutakse klientidesse üldiselt täiesti ükskõikselt ja kus ma olen küsimuse peale, et näe, seal on silt, et kaardiga maksta ei saa, kas Teie juures saab, olen saanud vastuseks "Aga Teie ärge lugege neid silte!", oli kassas Rita. Küsisin riidevärvi ja ta tõstis karbid letile, et ma saaksin seal ise sorida. Rita samal ajal rääkis. Et nina tal jookseb nagu mahlakask, sest eile käis juuksuri juures värvimas. Ja et kui ma musta leian, siis ta paneks ühe kohe kõrvale, sest tütar ostis kaltsukast, nagu noored ikka ostavad nüüd igasuguseid asju sealt, ühe seeliku, aga see on nii koledat pruuni värvi, et tuleb kohe üle värvida. Ma leidsin musta ka. Vahepeal käis meesterahvas küsimas, kas see on ikka kaheinimesepaat, ja näitas pappkasti. Uurisime kõik koos ja mina lugesin välja, et tegu on laste mängupaadiga. Rita ütles, et näe, kirjas on ju, et kaks kuni 55kilost inimest. Pärast ütles vaiksemalt, et no mis laps see küll 55 kilo kaalub. Siis otsisin mina uusi toone ja Rita vaatas. Näe kui ilus värv! Jah, türkiis, see on selle hooaja moevärv, tutvustasin trendi nagu Ell-Maaja Randküla. Kui oma 20 pakki lõpuks kokku olin kogunud, kurtis Rita, et kassaaparaat on kah nagu ei tea mis, et mõnikord on vaja kolm korda kaupa sisse lugeda, enne kui võtab. Lahkusin liigutatult ja kandsin headuse ja arukuse seemet edasi Säästukasse, kus plaasterdatud ninaalusega tädi jälgis huviga, kuidas ma mangot valin. Kas te kohe sööte neid? Ee...jah? Ja kuidas nad maitsevad? Nooh, sellega peab harjuma, ütlesin ettevaatlikult. Teine tädi sekkus konversatsiooni pigem väitlausena formuleeritud küsimusega, kas nad on pehmed ka või. Et kui ei ole, siis peab radika peal hoidma. Kohe äädika peal hoidma, küsis plaasterdatu murelikult. Ei, radika, mässid paberi sisse ja siis lähevad pehmeks, ütles teine tädi. Ma sain aru, et tegu on tõelise spetsialistiga, ja taandusin, soovitades plaasterdatul proovida näiteks mõne kompoti sees enne ära, kui toortoiduga mässama hakkab. Njah.
Õhtul vaatasin "Frida" kannatlikult lõpuni. Okei, ei tohiks muidugi F-iga ühes lauses oma kannatustest rääkidagi, aga no ei olnud tegemist mõistliku linateosega. Ma ei talu seda kommet, et räägitakse kohutava aktsendiga inglise keelt ja öeldakse aeg-ajalt "Ay caramba", et me kõik ikka mõistaksime, et tegevus toimub Mehhhhikos. Aga oli siiski mõningaid ilusaid kaadreid, kostüümid olid stiilsed ja muusika oli päris tore, nii et kui oleks piirdutud F-i piltide taasesitamisega muusika taustal, oleks päris toreda telesaate kokku saanud õmmelda. Muuhulgas on Tate Modernis praegu F-i näitus ja Times'i stiilinõustajad soovitavad F-i Tehuana rõivastest shnitti võtta. See muidugi ei tähenda, et kõik peaks ringi käima nagu põhivärvides kaunistatud kohvikannusoojendajad, aga paar värvilaiku olevat ikka teretulnud.
Õhtu teine "naistekas","Mad Cows" oli lihtsalt masendav. Ainus sähvatus oli see, kui idioodist meespeategelane oma auto sodiks sõitis ja puu tagant tuli välja kollane teletups ja ütles: "Uh-oh!" Põhimõtteliselt võiksin seda öelda minagi, ja kogu filmi kohta. Seda enam muidugi, et vaimsetelt võimetelt ja enesedistsipliinilt ületab mind praegu iga teletups.

Tartu aadressid on ju üldjuhul väegade Rahu-meelsed ja Lootuse-rikkad, kõnelemata Õnne-tundest ja Filosoofi-meeleoludest. Nüüd aga sattusin üle hulga aja ülejõe ja Raatuse tänavalt ära keerates jäi pilk uue kortermaja sildile, mis teatas "Uus 9/11". Ma tahaks väga loota, et siiski mitte.

Nädala ärilause pärineb valge kaubiku küljelt, mis minust nii kiiresti mööda uhas,et firmanime ei jõudnudki lugeda, aga ilmselt on tegu santehnikutega: "Et saaks pesta, et saaks kusta".
Nädala geograaf on see inimene ekspressis, kes teatab, et "esimene pastatehas avati 1878. aastal Naplesi-nimelises linnakeses Itaalias". Keda makaronimaailm sügavamalt huvitab, lugegu vastavat lehekülge.
Dacia uue mudeli nimi on Logan, nägin ma täna autopoest mööda kõndides. Kohe tuli pähe pealkiri "Logan's Run", aga mitte midagi rohkemat.Imdb mõistagi aitas. Ja nüüd on mõtlemist kohe pikemalt. Filmis on diil selline, et kõik peavad 30aastaselt ära surema, aga on mõned, keda hüütakse 'runneriteks', kes selle saatuse eest pageda püüavad. Kas autotootjad loodavad tõesti, et Dacia paneb 30 aastat vastu? Või elab nii kaua selle autoga sõitja?

Hommikul enne ärkamist seletasin kellelegi unes, et Eesti ongi nagu luteri kirik - enamasti külm, inimesi vähe ja kogudus vaatab iga võõrast väga umbusklikult.
Bussis rääkis vanamees, kuidas juhid on pätid ja saavad kakssadatuhat kuus, aga pensionärid kakstuhat kuus, ja Kraft sai miljonkuussada, aga oodaku nad, kuni uus Jüriöö tuleb. Mis siis küll juhtub, küsisin endalt, ega ma väga täpselt ju ei tea kah, mis siis toimus. Tegin päringu. Kultuuris ja Elus räägiti näiteks sihukest juttu: "Maarahvas valis endale neli kuningat ja lõi mehi rüütleiks. Krooniku sõnul tapnud eestlased kõik, kes polnud nende soost ega rääkinud nende keelt ? maasoost ja maakeelseid vasalle seega ei puudutatud. [...]Jüriöö ülestõusu peetakse eestimeelsete ja eesti soost vasallide ning Tallinna kodanike poolt organiseeritud ja koostöös rootslastega läbi viidud aktsiooniks, mille eesmärgiks vältida ähvardavat ohtu Taani kuninga käest Saksa keisri või ordu võimu alla sattuda."
Hirm hakkab, näiteks Krafti pärast, mis on puhas saksa nimi. Rootslased on juba kohal ju.

"Üleeile suri ootamatult Eesti Pensionäride Ühenduse e.."
Ja sama ootamatult katkes U-Popi uudislint. Äkki on tegu mingi "Ring"-tüüpi needusega? Et kes sellest uudisest rääkima hakkab, ei jõua ise pensionäriks saadagi?

Mina ei tea, vedru on ikka täiesti maha käinud, igasugune ind midagi teha on kadunud ja maailmale vaatan ma vastu teatava resignatsiooniga. Aga on üks ülesanne, üks quest, mis rahu ei anna. Sellest aga hiljem.
Keset nädalat oli tunne, et minus on ärganud Oskar Luts, selline, kellel on mõned snabilivopskid sees ja väike härdusepisar ajab pildi sentimentaalselt uduseks. Andsin pärast VH1 saate nägemist andeks Britney Spearsile (olemasolu, mitte muusikatoodangu), sest paistis, et ta tõesti ei tea, mis ta teeb - temas lihtsalt olevat sihuke drive, mis ajab esinema. Ja jumala eest, kui ikka näidati, kuidas aastat üheksane B ajas kohalikus laulukarussellis jalad harki ja lõugas "Lõoaaav kään biiild üöö briiiidzh", nagu oleks ta kolm korda lahutatud ettekandja, keda kodus ootavad lapsed SuAnne, JoAnne, LuAnne ja pesamuna Luarvik, siis iga järgmine samm muusikalisel rännakul on ju tõesti olnud edasiminek.
Siis ma muidugi kogusin ennast ja retsenseerisin neljapäeval kaht bak-tööd ja tekitasin paksu verd ja käitusin muul viisil endalikult. Mitte et mul sellest parem oleks hakanud. Pigem vastupidi.
Reedel igaks juhuks tööle nägu ei näidanud. Läksin hoopis Lõunakeskusesse (sealjuures jalgsi, mööda äärelinna tänavaid) suvegarderoobi täiendama, igaks juhuks äripäeval, et vältida olukorda, kus kogu Põhja-Liivimaa on tulnud linna vankrimääret, uusi kalossisi ja timpusaia ostma. Ma pole niipalju roosasid maikasid oma elus veel näinud. Ma ei teinud ka midagi, et neid sinna vähem jääks. Jälgisin huviga peret, kus absoluutselt kõik liikmed, peale imiku, sõid kohvikulaua taga kotist poesaia ja jõid pudelist dieetkokat peale, puhta pearäti ja väheste hammastega klassikaline maavanaema kaasa arvatud. Kohtusin onutütrega, kes on kasiinotööst loobunud ja butiiki müüjaks läinud, kuigi ta nentis, et tema mõõtudega saaks ta sealt ehk salli osta, aga tore on ju teisigi aidata. Tulin sama targalt koju tagasi.
Laupäeval käisime B-saniga Riias. Ettekääne oli tema kolleegi lõpuaktus SSE-Riias (mis kõlab küll ikka tõesti nii, nagu oleks tegu idarindel tegutseva väegrupiga), kus me ka ilusti käisime ja lilli andsime, aga tegelikult kujunes see ühest toitlustuasutusest teise lohisemiseks, kahe vahepõikega raamatupoodidesse. Lihtsalt vihma sadas, muidu oleks jalutamist ja pargipingil lugemist rohkem olnud. Aga ju see ilm pidi selline olema, sest kuidas muidu oleksime me sattunud rajale, mis viis Püha Tee juurde. Jajah, meil oli valgustuslik kogemus, millest me järgneva 24 tunni jooksul neofüütide segase sõnastuse, kuid seda suurema innuga üritasime rääkida kõigile, kes ette jäid. Kuna olime ennast võimaluse piirides korralikult riidesse pannud, julgesid teenindajad meile igal pool kallimaid asju soovitada. Nii ka teemajas. Kui mina oma Sencha ära tellisin, teatas tütarlaps, et näe, mis meil siin veel on, Gyokuro, soovite ehk proovida. Mina vaatasin hinda. B-san ei vaadanud, vaid ütles hoolimatu lahkusega: "Yes, sounds interesting." Kui talle lauale toodi bambusmatt, piaal, savikannuke teepuruga ja teine vee jaoks, mida siis 60 kraadini jahtunult purule peale valada, mõistsime, et asi on tõsine. Instruktsioonid anti ka: "You pour water, wait 30 seconds, is ready. Then can make five-six cups." Itsitasime omaette närviliselt, et küllap on teelehti korjanud süütud tütarlapsed ruuduliste kooliseelikute ja valgete põlvikutega, miks muidu sihuke tseremoonia ja hind, ja lõpuks julges B-san vee puru peale valada. Siis lugesime ilusti kolmekümneni ja oh armas aeg. Lõhn oli nagu kalapuljongil, aga maitse! Leili Tammel hakkas laulma aariat "Verdi prati" ooperist "Alcina", värskelt niidetud muru ohkas magusalt veel enne esimesi närtsimise märke, meie silmad välkusid korraks smaragdidena, Marek Strandberg sai Eesti presidendiks - kogu maailm oli roheline. See oli kõige rohelisem maitse, mis ma elus kohanud olen. Meie elul on vähemalt natukeseks ajaks nüüd mingi siht. Meil on 50 grammi Gyokuro teed ja oskusteave. Me jõuame selle maitseni jälle.