Polaarkaru

Oijah. Tänane päev tuleks jälle ära kustutada. Andsin raadiole nii haige intervjuu, mille käigus mõistsin küll, et peksan segast, aga midagi teha ka ei saand. Sõnavõtt läks ka täiesti aia taha. Selline füüsiline piinlikkustunne on peal, et ei saa midagi mõistlikku teha.

Ei, lehti lugedes ikka lollimaks ei jää.
Mäletate neid Fanta-reklaami Mõhku ja Tölpat, Jimmy humuhumu-jne ja tema little brother'it?
Tuleb välja, et nende perekonnanimi on ka ühe kala nimi. Humuhumu nukunuku apua'a oli veel hiljaaegu Havai osariigi rahvuskala ja maskott, aga tõrjuti troonilt, sest küsitlus oli ebateaduslikult läbi viidud, nüüd aga on üks senaator otsustanud ta siiski seaduseelnõu abil jälle aujärjele seada.
Reklaam ärritab mind aga endiselt sajal erineval põhjusel. Ja kindlasti on apua'a vaja nendel eestindajatel, kes sinna mulli sisse "Trimppa Fantat" kahe p-ga kirjutasid.

Taaskasutuse teemad on kuidagi aktuaalsed. Soomes otsustati lõpuks siiski, et veel täitsa kasutuskõlbulikku presidenti ei saadetagi erru, eurolaulude kaltsuvaipades oli triipe möödunud aastate viisivarast ja minu kodusesse plaadikogusse jõudsid kogumikud Eesti 50ndad-80ndad.
Aga taaskasutamisega ähvardatakse ka Eesti presidendivalimistel. Siinkohal on minu ettepanek muidu talupojatarkuse "Midagi ei tohi lasta raisku minna" järgi käival Rahvaliidul ikka jätkusuutlikkuse ja keskkonnasõbralikkuse kurv lõpmattuseni tõmmata, kui Aavikut parafraseerida.
Mul on mõned vihjed.
1. Kadriorg peab ennast ise majandama! Maja taha saab ju peenraid teha, katusele kanakuudi ja pargist saab paari lehma (või kitse) heina ikka kätte. Ühtlasi laseks see lapselaste töökasvatuse peale mõelda. Rohigu peenraid ja karjatagu kitsi, ei siis ole aega pidudeks.
2.Vabariigi aastapäeva vastuvõtt tuleb välismaa untsantsakatele muidugi korraldada, need on sihukese tsirkusega harjunud ja vaataks imelikult, kui ära jääb. Aga kodumaistele külalistele korraldatagu pigem talgud. Kui palju talvepuid saaks kõigi nende sadade inimestega tehtud! Mehed võtavad võsa maha, naised korjavad oksi ja käbisid, sest Kadriorg peab ju loomulikult taastuva kütte peale üle minema. Pärast võib hernesuppi muidugi pakkuda, võib-olla isegi mõdu.
3. Kanepit võiks lossis iseenesest ju olla, oli teda siis nüüd enne või mitte. Aga ainult riide, seebi ja köie kujul. (Viimane ei ole vihje.)
4. Uusi kõnesid ei peaks ka enam kirjutama. Vanadest saab ju kena remiksi teha, kui jälle vaja peaks olema.
5. Ka paberit tuleb kasutada viimase võimaluseni ja parem, kui uut enam ostetaks. Teisele poole ja servade peale saab ju ka kirjutada. Ja tähtsaid asju antaks üldse suulise pärimusena edasi.
6. Vaatamata sellele, et "üha rohkem inimesi liigub suurtel kiirustel" jne, ei tohiks lasta presidendil loodushoiu huvides lennukiga lennata. Las käib seal, kuhu saab rongi, hobuse või jalgrattaga. See kehtib ka ülejäänud tegelaste kohta tema kaaskonnas.

The Times on ikka minu viimase aja lemmikleht. Võtke näiteks kolm uudist toimetaja valikust.

Boy wins fight over right to wear a skirt to school
How spoonful of methanol will help world go round
The End, by Gabriel García Márquez


Vat nii peab ajalehte tegema.

Slolehe arvamuskülje lause "Ühispangast endale eluaegse pensionisamba teinud Ain Hanschmidt ja ta kaaslased pääsevad tänu soodsale võimukoalitsioonile isiklike finantstehingute uurimisest" tõi kohe meelde Puškini. Eks ta vist tänapäeval olekski ehk rohkem silma paistnud värssidega nagu "Ma pensionisamba rajasin ju endal eluaegu" vms.

Kohe alguses ütlen ära, et lastest on muidugi kahju.
Aga.
Ilkumata jätta ei saa.
Kas ei olnud MTV-s Eestit reklaamivad klipid mitte enam-vähem samasuguse sisuga kui algajate kompromaaturite võtted sündmuspaigalt? Äkki oligi tegu fotodega kampaania võtteplatsilt, eesmärgiks korraldada "Jackassi" püsipublikule elu vaatajamäng: saada meile sms, kas Kadriorg asub a) Tallinnas, b) Riias, ja võida sissepääs eksklusiivsemasse ööklubisse Baltimaades, mille katuselt võid sobiva anatoomilise ehituse korral kõigile pähe kusta?

Hommikupoole ööd juurdlesin unes selle üle, kas teoreetiliselt oleks võimalik jutusaade, kus külalisteks oleksid Keegan (Kevin), Kagan (Moissei), Kogan (Jevgeni) ja Coogan (Steve). Millest nad räägiksid?

MTV3 näitas eile, kuidas vene uusrikaste provvad Piiteris koolitusel käivad, et meestele ikka meele järele olla. Teetseremoonia, masseerimine ja muu taoline valegeishandus. Aga mina kujutasin rikutud inimesena kohe ette märksa tõenäolisemat stsenaariumi.

"Oi mul on halb!" oli esimene mõte, mis algaja oligarhi Vassili Rõbnikovi vaevatud ajus pead tõstis, kui pärastlõunane päike lõpuks raske ohkega oma töö lõppenuks luges ja loojus, olles enne täpselt Vassilile silmaauku säranud. Kusagil tilkus kummalise meloodilisusega kraan. Vassili oleks neelatanud, kui midagi oleks neelata olnud.
"Anka! Kuule too juua!"
Vastuseks tilkus ainult kraan.
Äkki tundis Vassili, kuidas mööda jalga midagi liigub. Ei saa olla, et lutikad on tagasi, alles käis ju posija ja pritsis püha veega kõik nurgad üle.
Vassili üritas ettevaatlikult silmi avada. Püha müristus! Voodi äärel istus Anka, alias Anna Petrovna Rõbnikova, 25 aastat vana ja endine Miss Tuula oblast, seljas ereroosa kimono ja näost jumala valge!
"Anka, mis on, juhtus midagi?" Vaevaga ajas Vassili end istukile ja nägi, et väikeste jalakeste sibamist meenutavaid tundeid kutsusid esile Anja sõrmed, mis aeglaselt mööda Vassili säärt liikusid.
"Annushka, mis on, räägi!"
Vastuseks oli ainult malbe pilk ja naeratus.
"No kui ei taha rääkida, pole vajagi. Ei ma saan aru, et sa oled pahane eilse pärast, aga no läks nii, mis teha, vanad sõbrad ju, ammu pole näind, ikka ..."
"Isandal pole vaja ennast õigustada," kostis Annushka vaikse häälega, mis tavaliselt tähendas, et alla uue Louis Vuittoni koti ei maksa läbirääkimiste lauale panna, "lähme parem teed jooma."
"Teed, see on hea," kohmetus Vassili. "Ja kui selle kraani saaks ka kinni panna, peast käib läbi see plõnksumine."
Anna võttis ohates puldi ja suunas muusikakeskuse poole. Korterisse saabus pahaendeline vaikus.
"Nii et teed siis, ole hea, ja vaata mingit sööki ka, soolasemat, et see organism ikka jälle tasakaalu saaks."
"Isand ei pea millegi pärast muret tundma, kõik on tehtud selleks, et ta saaks täieliku lõõgastuselamuse osaliseks," teatas Anna kerge kummardusega ja taganes ukseni.
"Lõõgastuselamus! Kuradi tsirkusprintsess," urahtas Vassili, kui uks oli kinni kukkunud. Anka oli muidu nitshevoo, täitsa mõistlik naisterahvas, aga ju siis oli liigne vaba aeg tal pea segamini ajanud. Tea kas peaks teise lapse tegema või mis?

Köök oli puhas ja vaikne. Kus siis tee on? Ja söök? Vassili läks susside lohinal elutuppa, mida valgustasid küünlad. Üks tossas juba, levitades lõhna, mis tuletas Vassilile ähmaselt meelde kunagist matka Siberisse ja nuluokste põletamist, mis pidi sääski eemal hoidma.
Anka põlvitas vaibal kandiku ees, millel oli hunnik potsikuid ja kaks kannu. Osas kausikestes oli midagi salatilaadset. Vinegrett, vooh, hea mõte. Haput tahaks kohe hirmsasti.
"Isand võib nüüd istet võtta. Tee saab kohe valmis," teatas Anka ja valas kõrges kaares kannust vett.
Vassili muutus pisut murelikuks.
"Kuule natuke ettevaatlikumalt ehk, jääkarunahku pole varnast võtta, tead..." Jutt vaibus Anna pilgu all, milles malbus oli juba selgesse vähemusse jäämas.
Liigesed plõksumas nagu kastanjetid, laskus Vassili rätsepaistmesse. Anna ulatas piaali ja Vassili võttis ettevaatlikult lonksu. Uih kui mõru! Aga suhkrut küsima Vassili igaks juhuks ei hakanud ja neelas joogi kiiresti alla.
"Salatit, isand?"
"Jah, salatit võiks küll! Ja viinakest kah ehk?"
Anka viipas kausikeste suunas: "Ei, alkohol tuleb süsteemist välja saada. Detoksifitseerida tuleb organismi. Salat ja tee, sellest piisab!"
"Oi näe kahvleid polegi, ma lähen toon!" proovis Vassili koostöövalmidust teeselda. Vastuseks ulatati talle pulgakesed, mis ei tahtnud Vassili värisevas käes kuidagi püsida. Pingutame, pingutame, saatis aju signaale, teine on nii palju vaeva näinud. Esimesest suutäiest mõistis Vassili, et teise portsu suuni toimetamisega ta vaeva nägema ei hakka.
"Mis see on?"
"Merikapsas," vastas Anka häirimatult. "Palju joodi, kasulik."
"Merikapsas??? Ma vandusin Kaug-Ida laevastikust pääsedes, et ma ei söö enam midagi, mis kasvab vees, aga ei millel ei ole silmi! Anna Petrovna, jumala eest, miks niimoodi inimest piinata? Mul on niigi halb, ma olen juba andestust palunud, kaua võib?" Vassili tõusis püsti ja virutas söögipulgad sellise hooga käest, et jääkaru omandas esmakordselt evolutsiooni pikas ja põnevas ajaloos tundlad.
Anka tõusis püsti ja tormas alahuule värisedes toast välja. Kusagil paugatas uks ja hakkas solisema vesi. Vassili ohkas ja läks võttis kapist õlle. Tasapisi hakkas paine peas järele andma. Anka tuli vannitoast, nägu puhas ja dressid seljas, valas endale klaasi Martinit ja puges Vassilile kaenlasse.
"Noh, eideke, kuidas siis kogu maa detoksifitseerimisega jääb?"
"Ah, feng shui sellega," vastas Anja ja võttis mehise lonksu.

Maalehe horoskoop: "Skorpion on kõige arusaadavam pühapäeval, esmaspäeval ja teisipäeval."
??

Kaugetel muretutel keskkoolipäevadel viskasime teinekord ikka rituaalset nalja teemal "Mis siis saab, kui me ülikooli sisse ei saa". Erikooli eriklassi tütarlastena ei võtnud me seda iial muidugi eriti tõsiselt, aga vältimatu punchline oli seejuures alati "Aga no siis on ju veel TPIs vesivarustus ja kanalisatsioon või energeetika. Sisse saab ikka, 0,5 soovijat kohale, ja võib-olla mehelegi".
Praegu ma soovin, et oleksin asja tõsiselt võtnud. Mitte sellepärast, et äkki olekski mehele saand, aga sellepärast, et mind ikka tõesti huvitab, kuidas on kuu aja jooksul juba teist korda nii, et kui on kuu kõige külmem päev (eelmine kord detsembri lõpus, kui saabusime Munamäe tornist), kaob radikatest ja kraanist kuum vesi. Siin peab mingi seos olema. Kas voolab meie küttesüsteemis ühistu tegelaste veri ja nad on allajahtunud? Siis peaks ju olema mingi plaan B, et keegi käib neid sooja veega hõõrumas, kuni jälle kehatemperatuur normi piires. Kas see on kättemaks selle eest, et ma kunagi ühistu koosolekutel ei käi? Kas vabamüürlased on soojasõlme sisse müürinud? Kas peaksin vastu võtma postkastist leitud Hermann Reiside pakkumise minna Lõuna-Eestisse talverõõme nautima, hinna sees kaks tundi uisutamist? Kui ma siis midagi ära murran, kas kipsiga on soe?
Kas ma oleksin vesivarustuses ja kanalisatsioonis esimese sessi ära teinud?

Mida teha, no mida? Internet on läbi loetud ja telekasse on tekkinud hullud kanalid, nagu SGU TV, kus praegu näidatakse heegeldavat naisterahvast, kes räägib iseendaga. Ma võiks ju peeglisse vaadata sama edukalt. Praegu räägib naisterahvas, kuidas ta otsustas uusaastapeoks kuuseks kostümeeruda, kui leidis kapist tüki rohelist kalevit, ja siis heegeldas veel 120 lille ka kaunistuseks. Ja kui ta siis kooli jõudis, arvasid kõik, et ta on hoopis peenar. Isssaaaand.

Inglased otsivad identiteeti. Siiani on leidnud tassikese teed jms.

Catwalk on kohvik. Suure k-tähega ka. Aga noh, mina olen lihtne inimene. Ma olen tänulik juba sellegi eest, kui salatis on kirsstomatid, mitte viilud veevilja, formerly known as dutch tomato.

Tore, et pärast 10 aastat ilmumist on ka kroonika peatoimetaja mõistnud, et kirjutab eesti suurimat seebiooperit. Halb on see, et nende karakteriarendus ja casting teinekord soovida jätab. Ma olen täiesti veendunud, et kui lihtsaelu Sillet ja Triinu poleks olemas, ei oleks tulnud neid ka välja mõelda.

Eile tegin midagi, mida lubasin pärast kohustusliku kehalise kasvatuse lõppu enam mitte iial teha - kõndisin kesklinnas dressipükstes. Õnneks oli pikk mantel peal, aga ikkagi. Ülalnimetatud dressid ongi minu garderoobi värskeim täiendus, millega kavatsen nüüd innukalt võimlemas käia. Olgugi et seal on arenguhüppe järel tehtud ka kannapööre. Väga uhke näeb välja, ühe kanna peal pööratakse ja teise jalaga antakse hoogu. Ma muide ei imesta, et selle võimlemisega tavaliselt Hiinas eakad inimesed tegelevad. Ka minul läheb ilmselt 60 aastat, enne kui kõik liigutused ära suudan õppida ja mingis järjekorras esitada.
Aga dressarid on muidu igati mugav riideese! Tootnud on nemad leedu kergetööstuse lipulaev, mille eestikeelne kodukas andis jälle toredat harjutusmaterjali. Nende nimi, nagu selgus, ei olegi katse ennast Adibassi ja Roobeki kõrvale keskturule positsioneerida, vaid tegu on vana ausa leedu sõnaga, mis tähistab kangakudumist.
Muidu loen lihtsalt kõiki raamatuid, mis ette jäävad. Pelevini oma näiteks, millest ma küll suuremat aru ei saand, aga vähemalt toreda tsitaadi leidsin:
"Kui ma kuulen sõna "diskursus", haarab mu käsi simulaakrumi järele."

You taste like wine. You have a bittersweet
sophistication. Your fine sensibilities and
delicate flavors intoxicate those around you.


How do you taste?
brought to you by Quizilla

Yep, I am the true w/vine.
Igatahes. Käisin mina Tallinnas ja kohvikus ka kohe. Kohvikus käitus mu wifikaart nagu klassikaline latentne homofoob, tunnistas küll Angeli võrgu olemasolu, aga hoidis sulgurlihase igaks juhuks pinge all ja bittigi sisse ei lasknud.
Realiseerisin Apollo kinkekaardi ja omandasin Vuorineni ja Muti oopused + Pelevini jututoa stiilis romaani. Esimese kahe kohta ütleksin, et varem oli parem. Viimast pole veel lugenud, aga kohe varsti hakkan. Sest kui tõlkesse parandused sisse viia ja esmaba koosolekul asjatada, on töö ju nagu tehtud jaanuarikuus. Weheei.

Pervõi Baltiiski Kanali telekavast:
22:10 Kristuse sünd. Ülekanne Lunastaja katedraalist

Jälle mingi veebibeebi...

Pisike ja vaene Piirissaare vald Peipsi järves ei saa möödunud aastat kuidagi edukaks pidada. "Alustati palju, aga lõpule ei viidud midagi," tuleb vallavanemal Maria Korotkoval ohates tõdeda. Pooleli jäi kaupluse ja kohalike teede remont. Kuulsat Piirissaare sibulat ei õnnestunud ka müüa kallimalt kui kaks krooni kilo.

Meri, mis on siiani saarerahvast toitnud pea aasta ringi, on tulevast aastast harrastuskalurile avatud vaid kaheks kuuks.


Meri?!?!

(Insert adjective here) birthday, SK.
Maailma kõige arutum muuvi on Björki "Triumph of Heart", kus Björk on kassiga abielus. Jei bogu, nagu happetripp, aga ilma järelnähtudeta. Ja sihukesi asju näitab Mezzo öökullidele. Kuna on ju jälle loenguvaba periood, on mul öö ja päev kerges nihkes, esialgu tõesti väga kerges, umbes viietunnises.
Aga homme tuleb ennast ikka välja ajada, sest toimub lemmikõpetajateemaliste kirjatööde arutelu haridus- ja teadvusministeeriumis. Minu lemmikud on siiani tüübid mingist vene kutsekast, kes kirjeldavad kokanduseriala meister Juri Sanõtshit lihtsalt, kuid meeldejäävalt: "On kurit "Primu" i est orbit bez sahara". Sellist õpetajat vajaksime kõik.

Ei, täna ei tule ka ikka veel midagi tööst välja.