Polaarkaru

Kui uskuda Wiedemanni, siis suhtusid vanad eestlased buliimiasse igati mõistvalt:

hea laps oksendab, paha laps pasandab - ein gutes Kind vomirt, schlechtes Kind hat Durchfall

Tänane huumorinurk on müügipakkumisõpetusest.
Kasutage huumorit. [...] Näiteks pange pakkumise juurde oma auto pilt ja lisage: "Lugupeetud hr (pr) klient, juhul kui te ei osta, ei saa ma oma autoliisingut tasuda!"

So what? Käi jala, müügimees.

Järgmisele lehele pange pilt Etioopia või Kongo näljahädalistest ning lisage: "Aga see on köömes võrreldes selle kahjuga, mida teie võite kannatada! Juhul kui te ei peaks ostma, siis võite kaotada oma turuosa ja teie töötajad jäävad nälga. Uskuge - koonerdamine pole kokkuhoid, ärge näljutage oma ettevõtet! See pole tervislik ja võib lõppeda halvasti, terviserikete või surmaga!"

*pöörab näo kaamera poole ja naerab nagu tordi näkku saanud Benny Hill: "Ha, ha."*

"...ja kuulutab välja kõige lustlikuma, omapärasema, söödavama ja ehedama piparkoogimeistri."
Kannibalism elunormiks!

Eilne kooriüritus ei olnud mitte niivõrd kammerkooride liidu jõuluootuskontsert, kuivõrd kammerkooride festivali ootuse kontsert. Kõik panid ikka nii keerulist, kui vähegi said, ja koostasid esimesi edetabeleid. Mingit suuremat X-mas fiilingut küll ei paistnud kusagilt, mõnes ühislaulus ehk, ja siis ka kogemata. 1/4 ühislauludest möödus adumatus mitmedimensioonilises helistikus, mida kontrollitud katse käigus enam tahtlikult taastada ei suuda keegi, aga mis kontserdil kujuneb alati sundimatult, vt ka laulupeo ühiskoorid. "Ühel häälel, ühel meelel" jääb paraku saavutamatuks loosungiks.
Sain raamatu tõlgitud. Edaspidi võtaksin keele, mida ma oskan ka.
Loetavate raamatute menüü on olnud kuidagi heitlik. Kolmaba-neljaba korraldasin endale soome keele kümbluse ja tutvusin Reijo Mäki eradetektiiv Varese looga originaalis. Kulinaarse elamuse rubriigist võrdlust otsides tuli esimesena pähe joulukinkku. Ja vist ka keskiolut, kuigi ma ei tea päris täpselt, mis see on. Räme teos oli, aga kohati peris lõbus. Mulle meeldis eriti lause mingi joomaurka kohta, kus väideti, et elavat muusikat polnud selles kunagi kuuldud, küll aga oli seal paar inimest ära surnud.
Pärast sellist karmi kosti oli reedel rohkem salatibaari meeleolu. Lõpetasin ära "Mõrvad Badger's Driftis" (jälle maniakaalse tähenärija käes enne käinud, kes oli sporaadiliselt vigu parandanud ja preili kõrvale Miss kirjutanud), proovisin "Suve Kreeka tavernas", aga ei meeldinud, lugesin läbi Barricco "Siidi", lõpetasin Fforde'i triloogia esimese osa, mida olin siiani linnaliini bussides lugenud, lugesin 30 lehekülge Desmond Morrise "Paljast ahvist" ja jõudsin järeldusele, et selle loen küll lõpuni, aga väikse kirja tõttu vähehaaval, muidu jään pimedaks. Eile võtsin ette Irvingu "Lese üheks aastaks" ja leian, et tal peaks karmim toimetaja olema. 300 lehekülge on läbi ja meil on kuus nädalat suve kirjeldatud. Mõne inimese kogu oeuvre on sellise mahuga. Jah, mulle meeldivad pigem väikevormid.
Mis tuletab mulle meelde, et pean midagi õpetajate täienduskoolituseks välja mõtlema, kuidas lapsi paremini lugema ja kirjutama õpetada. Õilis eesmärk, aga raskesti saavutatav. Tegin päringu "funktsionaalne kirjaoskus" ja vaat mis välja tuli:
Teise suurema probleemina tõi Rüütel esile, et Eestis on süvenemas madal funktsionaalne kirjaoskus, mille tagajärjel süveneb abitus eneseväljenduses. "Inimeste suutlikkus mõista eri valdkondade omavahelisi seoseid ja neid üldistada on aasta-aastalt nõrgenenud," ütles Rüütel.

"Eriti ohtlikuks peetakse lugemisharjumuse üldist allakäiku. Ometi on lugemine ühtlasi mõtlemine, mõtlemine omakorda on aga pidev valikute tegemine ja põhjendamine," nentis president.

Kui president nõuab, siis tegutseme. Vabariigi nimel, edasi!

Okei, see pole ehk tõesti trükiviga, millesse surdaks või nii, aga kui oled veetnud 20 minutit, et teha kindlaks, mis neetud ööliblikaliik on tinuursvlinder, ja ei leia mitte ligilähedastki vihjet, ja siis mõtled, et aga äkki siiski on midagi valesti raamatus, ja jumala eest ongi, esimene katse tiEnuursvlinder'iga annab Google'is tulemuseks 162 lehekülge ja teadmise, et see on kollakaruslane - oeh. Korrektorid elagu.

Paraku tuleb mul jälle avada oma bloogi obstsöönsuse ja skatoloogia nurk, sest elu lihtsalt on sihuke ja kuhu oma mure ikka valada kui mitte üleilmsesse lampkasti.
Alustan pornost, täpsemalt audiopornost, millega ülemised naabrid mind aeg-ajalt une eel üllatavad. Õnneks pole tegu suuremate kestvussportlastega, nii et ma võin vabalt teises toas oodata. Aga eile, täpsemalt täna kl 1.30 ajasid nad üles ka samas toas magava lapse, kes hakkas imelikke helisid summutama mõistagi nii, nagu laps ikka - üle unnates. Kumbki enne ei jätnud ka, kui asi aetud. Aasta vanemate kandidaate sealt niikuinii loota ei ole, aga hea et vähemalt omavahelised suhted klapivad.

Mis viib mind väikese ringiga põhiteema juurde. Eile oli SLolehe lööbil, et mingi mees löödi peeretamise pärast kodunt välja vms. Just eelmine nädal oli meil tore istungjärk Wildes, kus arutasime seda, et kui halva hingeõhu vastu on juba kapslid olemas, mis tuleb toiduga koos alla neelata, miks siis mitte leiutada midagi sarnast ka kõhutuulte aromatiseerimiseks. Aga seal on mõned agad: kui see vahend ikka seedeelundkonnast läbi käib, on teatav lagunemine siiski loomulik, aga laguproduktide paletist ei tarvitse siiski parfümeerijate lemmikuid leida. Teiseks, ei või iial teada, kaua kapslil õnnetuspaigale jõudmine aega võtab, seetõttu oleks akuutsemate vaevuste korral vaja mingi kiirema mõjuga vahendit. Alternatiivse vormina tuleks siin eelkõige kõne alla mõistagi suposiidid. Tõesti, lõhnaküünlad omandavad täiesti uue tähenduse.

Muidu on elu aga selline, et ühe luupainajaliku raamatuga on asjad ühel pool ja mina teisel, aga teise isikliku nachtmerrie'ga tegelemist olen nii kaua edasi lükanud, et sõna "psühhoanalüüs" tekitab mus lühiajalisi paanikahooge ja tõlkijate ja kirjastuse ja autori nimede kuulmine-nägemine paneb tekki üle pea tõmbama ja vaikselt halisema.

Vähemalt olen ma jälle mitu korda järjest võimlemas käinud. Kuigi ega seegi mingi rõõmu allikas ei ole, sest teised on vahepeal hiina vanamehe juhendamisel sooritanud arenguhüppe, mis ei ole enam selles mastaabis, et nendele annab õpetaja joonistada hobuse, aga mina oskan teha ainult rõngaid. Pigem olen ma staadiumis, kus ma ei tea veel sedagi, mida pliiatsiga üldse peale hakata, ja söön poole enne ära, kui keegi jaole saab. Hea, et ma oma esitatud spastikute suvemänge vähemalt ise ei näe.

Õnneks on mul eskapistlikku lugemisvara jälle selle-eest kõvasti. Jasper Fforde'i triloogia, Laidre diplomaatia-raamat, soome krimka ja More'i bio. Viimasega on küll see õnnetus, et kiri on nii väike ja tihe, et pärast paari lehekülge tuleb kas peavalu või uni. Nii ma polegi tema teismeeast veel kaugemale jõudnud. Ja eks naabrid võivad ju jälle üles ajada, kui tukk peale tuleb.

Jüri Allik on nimepidi Guardiani jõudnud, ja nimi on õigesti (ü-ga) kirjutatud.

Üldkasulik töö koristaja või õpetajana päästab vanglast
Miks ma küll arvan, et pigem valitakse koristamine? Eks ma valiks vist ise kah, konkreetne värk, näed, kuidas tööl ka mingi tulemus on.
Aga noh, kõik läheb hukka niikuinii. Täna nägin toidupoes meeskassapidajat, tõsi, alles ametit õppivat. Ja hommikul vanapaberit kokku pannes lugesin ühe vana lehe pealt "Nädalalõpu pakkumise" asemel automaatselt "Maailmalõpu pakkumine". Tore oli seejuures, et pakuti vildikaid ja joonistusplokke - nii saaks ju apokalüpsise ajal ennast kenasti joonistamisega maandada. Kuigi vildikavalikul oleks siis ilmselt rõhk olema räigematel toonidel kui harilikus kuuspakis tavaks. "Fast Show" maalija, kes hullub musta värvi nimetamisest,tuleb jälle meelde. Ja Jeanette Wintersoni "Oranges Are Not The Only Fruit", kus peategelane vist teises klassis tikib musta niidiga surnuaiastseene, samal ajal kui teised teevad tavalisi rõõmsavärvilisi salmikupilte.
Kas ma nägin õigesti, et Kroonika reklaam lubas rääkida ära kogu tõe Vanilla Ninjast? The whole truth, nothing but the truth... Kas seni on meile kogu aeg valetatud? Tegelikult ei ole neid olemas? CIA lõi nad selleks, et tähelepanu Merivälja objektilt eemale tõmmata? Või kui neid läbi spetsiaalsete prillide vaadata, selgub, et nad on väiksed hallid kortsulised mehikesed hiiglasuurte läbinisti mustade mandlisilmadega?
Aga Kroonika kodu-eri kaanekujunduse kauneim õis on mõistagi fraas "Katrin Siska klähviv beebi", mis laseks oletada, et mõttekriips jäi kogemata ära ja see käib preili S-i enda kohta.

Kustkohast ma saaksin teada, kes on lause "Food is basically shit waiting to happen" tegelik autor?

P-mehe kommentaarides on kollektiivne aju(tus) Merle Karusoo eest pool dokudraamat "Me oleme 13aastased - The Sequel" juba ära kirjutanud. Aga rahvapärimuseuurijad, etnoloogid, sotsioloogid ja psühholoogid peaksid praegu küll kõvasti välitööd tegema - subkultuuri sünd, kuulujuttude anatoomia ja muu selline on koju kätte toodud.

Päeva meeleolu pani paika marsaraadiost tulnud kongeniaalseim eesti cover (kui Onu Bella oeuvre välja arvata) "Every day is like sunday".
Kuigi, kulka papp jõudis arvele. Läksin kohe raamatupoodi, sest mul oli tunne, et kui ma seda ära ei kuluta, võetakse see ära - et pole piisavalt vaeva näinud, et seda ära teenida. Mis tuletas mulle meelde kunagise Tempuse rahade eest Barcelonas käigu, kui tänavapetturid E parasjagu rahakotis olevast sularahast lagedaks tegid. Ta suhtus sellesse väga stoiliselt: "Võtku pealegi, ega mul ei ole nagunii tunnet, et ma oleks selle raha asja eest saanud." Mis tuletas meelde, et Barcelona. (Liigutuspisar.)

Okei, ma saan aru, et lehed on tüdinud sellest, et neid kogu aeg süüdistatakse, et liiga lihtne on kõik ja labane ja nii edasi. Aga teine äärmus ei ole ka ikka ilus.

Eesti Rahva Muuseumi uut hoonet viseerivad sajad huvilised (EPL)
Poolkuu pretoriaan annab vastulöögi (PM)

?!?

S*ku Kulla reklaamis kostab taustamuusikas sample Mozarti reekviemist,"Lacrimosast". Mida leiname, turuosa?

Ei, nüüd on kindel, et tuleb uus töö otsida. Ma olen aastaid veendunud olnud, et mälumängur on teise sõnaga kilvar. Ja peale minu veel hulk inimesi. Aga tüng. Kilbar hoopis.
Mis mulle aga täna meeldis, oli see, et kuulsin klassikaraadiost Eesti Raadio segakoori esitamas Prokofjevi oktoobrirevolutsiooni auks tehtud teost ja Zeppelini plaadipoes oligi kolm P plaati olemas, millest ühel oli see peal, koos balletiga "Terashüpe" või kuidas nüüd "Stal'noi skok" tõlkima peakski. Saaks veel hitid nagu "Romeo ja Julia" ja "Petja ja hunt" kah, oh seda rõemu siis.

You are Judy Garland!


Which Female, Historic Beauty are you?
brought to you by Quizilla

Heh, arvasin seni, et olen lihtsalt faghag, aga selgub, et lausa gay icon.

Kui Lauren Weisberger pani oma esikromaanile pealkirjaks "The Devil Wears Prada", ei osanud ta ilmselt aimatagi, et mõni aasta hiljem tuleb sellele tõsieluline järg: "The Pope Wears Prada".

Ma ei saa enam aru. Mida ma ka lugema ei hakkaks, ikka jõuab kõik turunduse ja brändide juurde välja. Channel Four sarjas "Priest Idol" on totaalse muutumise ohvriks langenud külakirik ja selle ameeriklasest pastor. Professionaalsed turundajad firmast Propaganda mõtlesid välja suurepärase kommunikatsiooniplatvormi: Church Lite. "It sent a mailshot to every house in the village containing a light bulb and (you've guessed it) the announcement: 'It's time for the people of Lundwood to see the lite.'" Mis ma oskan öelda. Islam is the new black?

Observer kirjutab, et ka üha rohkem Briti lapsevanemaid vaatab lapsele erutavat nime otsides kaubamärkide poole. Juba koogavat kusagil väike Levi's ja naeratab hambutult Moët, aga asi polevat siiski veel nii hull kui USAs, kus teoreetiliselt võivad mänguväljakul näiteks Armani ja Del Monte omavahel L'Oreali tähelepanu pärast kakelda, ja väike ESPN peab peenikest naeru. Tea, kas mõnes Eesti perekonnaseisuosakonnas on näiteks ka mõne Kohukese sünd juba registreeritud?

2002. aastal oli 100 väärtuslikuma brändi nimekirjas, mida Interbrand koostab, Heineken 88. kohal.
2002. aastal välja antud Vaineri krimkas "See, kes lisab valu" joob üks tegelastest Hynekeni õlut. Väärtus, razumejetsja, on suhteline. Aga ära tunda ikka võiks.

"Cool vibes'i" video plagiaadisüüdistus pani mind jälle selle enigmaatilise sõnumi peale mõtlema, mida Schweizi nimel europublikule edastati. Ega ma ju muud ei teadnud, et kuul vaibs, uai dõunt ju kill mi. Kes üldse ütleb, et see cool seal vibes peab olema? Asendasin selle näiteks sõnaga 'wipes' ja kohe kangastus lahendus. See on laul eutanaasiast(Shveitsis on arsti poolt assisteeritud enesetapp lubatud), kus lahkuja palub, et teda veel korra jahedate lappidega üle käidaks. Ja minu arust ülejäänud tekst kinnitab seda:

Cool vibes, why don't you kill me
Cool vibes, why don't you turn your eyes away
Can't you see we're free to die
Cool vibes, all we can do is fight and pray

või siis see:
Stay close to me, infinity
Enigma's what we share
But I don't care
You'll be there

Head hingedepäeva.