Polaarkaru

Reisi eel tuli jälle tõdeda vanaks koledaks naiseks olemise talumatut raskust. Kui ma olin kokku pakkinud kogu tarbekeemia, mis kulub enesele näo pähe joonistamiseks ja pärast jälle selle kõige mahapühkimiseks ja juuste soovitud suunas sundimiseks ja üleüldiseks märgdesinfitseerimiseks, oli pool tavamõõdus seljakotti täis. Kui vahva oleks olla sotsialiseerimata karvik, kes on veendunud, et naha loomulikku kaitsekihti ei tohi mingil juhul pealt maha nühkida ja juuksed lähevad pärast paarikuist ootamist jälle ise puhtaks! Ega mind ju keegi ei sunnigi, peale sisemise sea, kes teatavasti olevat tark ja puhas loom.

Hakkasin endale bussisõidu jaoks meeleolumuusika plaati kokku panema ja kuulasin ammu unarusse jäetud Quincy Jonesi kataloogi läbi. Ja minus sigines mõte, et ikka nii übercooli filmi saaks, et viinapudel läheks ise härma, kui panna kokku QJ muusika ja Elmore Leonardi tegelased ja Armani riided. Siis tabas mind hirmus mõte. Kontrollisin imdb-st. Nii ongi. Tarantinol on ühes filmis QJ muusika ja teises ELi tegelased. Ma olen ikka täiesti rikutud. Aga vähemalt sain ma enne pidama, kui oleks veel Samuel L. Jacksonile osa välja mõtlema hakanud.

Ma pean olema adopteeritud. Ei saa olla, et ma põlvnen otse kellestki, kes a) ei mõista, et see on iroonia; b) toob kahele süsivesikuid vältivale inimesele terve tordi.

Einoh muidugi. Nüüd siis selgub, et Piano Man, vähe sellest, et polnud meelevigane, polnud ka suurem asi pianist.

Käisin jällegi Koidula-nimelises raamatukogus. Keegi riiuliseadja oli teinud väga imeliku liigutuse: näoga vaataja poole oli Keili jutukogu, selle ette oli aga asetatud Kõusaare "Vaba tõus". Ütleme siis nii, et selles kirjanduslikus duellis jäi Kõusaar peale.
Nädala nimi on ühel hollandi viiuldajal: Borika van den Booren.

"Laiema tuntuse pälvis Unt romaaniga "Sügispalm"." Sloleht hüüab lahkunule järele, oma pisut küündimatul, kuid liigutavalt püüdlikul moel.

"Jääkarudel ei ole looduslikke vaenlasi ja seetõttu peavad nad saagiks kõiki teele sattuvaid elusolendeid, sealhulgas ka inimesi."
Absoluutselt. Loomuldasa ei vihka ma kedagi, küll aga kõiki, kes ette jäävad.
Tegelikult tahtsin ma öelda, et kui juhe koos, tarvitseb ainult välisuudiste pealkirju lugeda ja kohe hakkab lõbusam.

Vetelpäästja väldib liiklusummikuid tööle ujudes
Passiivne suitsetamine on väga kulukas
Polaaruurijad päästeti jääkarude piiramisrõngast

Aus ülestunnistus ühiskonnateadlase raamatust: "Eeltoodud probleemidest ja näidetest selgub ka, et "diskursus" on väga keeruline ja mitmetähenduslik mõiste ja niipea, kui me tahame "diskursust" defineerida, peame hakkama tegema kõikvõimalikke analüütilisi eristusi, kasutama teisi kontseptsioone ning muidugi alustama teooria loomist. Järelikult oleks see üsna mõttetu ülesanne, nagu täpse defineerimise püüe enamasti. Ma jätan diskursuse sama üldiseks ja seega ka segaseks mõisteks kui "keel", "ühiskond" või "kultuur"."
Lahe.

Täitsa uskumatu raha eest (oli vist 80 krooni) täitsa uskumatu plaat: Vivaldi plokkflöödikontserdid, Drottningholm Baroque Ensemble ja Dan Laurin. Barokib täiega.

"Grimm". Veider, väga veider.

"Kõige rohkem meeldib mulle, et sai organismi puhtamaks. Kohe kaks kilo võtsin alla, toksiinid viidi välja. Emal jäi kael peenemaks ja mina vaatasin, et minul jalad. Võib-olla tõesti oli sinna midagi kogunenud."
Vanilla Ninja Katrin Siska ajas kehast mürgid välja
Nummi.

Sattusin juhuslikult (kui niisugune asi võimalik on) Ülemiste keskusesse ja sealsesse L-tähega algavasse poodi, kus oli eriekspositsioon meestele, kes peavad oma naist kaabuks ja teisteks riideesemeteks. Nende jaoks oli pesutükkide külge riputatud sõbralikud ümmargused sildid, nagu "I am a balconette" või "I am a T-shirt bra". Viimase polsterdus oli ikka juba sihukestes mastaapides, et algaja naine saab sealt poest lisaks esimesele rinnahoidjale ka esimesed rinnad.
Rahva Raamatust sain kolm Kurkovit ja Marquezi autobiograafia, napilt oleks ka sealses kohvikus kohvi joonud, aga Imre Kose tuli köögist kahe pannkoogitaldrikuga ja ma hakkasin häbenema ja jooksin minema.

Chalice'i teine plaat= esimene plaat - novelty factor.
Aga üksikule noorele pensionärile õhtuseks kaaslaseks sobib küll.

Olen endas viimasel ajal avastanud teatavaid sundmõtlemise märke. Kõik peaks ilusti süsteemne olema. Kui ikka Presshouse'il on juba näiteks ajakirjad Di, Digi ja Diivan, tuleks ka ülejäänud - Autoleht, Saldo ja Ehitaja - sobivalt ümber nimetada. No näiteks Diisliks, Diskontoks ja Disleriks. Tooteperre sobiksid veel Dielektrik (Eesti Energia jaotusvõrgu klientidele), Diletant (kogupereüldhuviharrastusleht) ja Dissident (ah ei, tissimissindust kajastab ju Di ise).
Uah. Praegu sain ma ÕSist teada, et dieetmuna on kuni viis päeva vana muna. Väga varajasel dieedil kana?

Püha taevas,kui halb raamat.
Autori stiil on väljakannatamatu ja bukvalistlik tõlge annab selle halastamatult edasi, lisades veel omi õudusi.
Selles raamatus süüakse klopitud tainast pehmeid kooke ja võrreldakse laiba ristlõikeid pokkeri arvestusmarkidega. Joonealuses märkuses antakse teada, et Chevy on General Motorsi hierarhia kõige vähenõudlikum automark. Mida see auto nõuab??Ristilöömismõrva uuriv patoloog ehk peategelane Jessica näeb laiba keelel sõna 'mihi' ja teatab, et kui midagi, siis see meenutab talle havai keelt. Tegelaste dialoog on täiesti uskumatu.
"Jessica jätkas noorte internide ründamist, öeldes: "Samuti järeldavad nad sigaretikonide, närimistubaka ümbrispaberite ja naisterahva kosmeetikakoti põhjal, mis oli pillatud värava juurde, kus Horace'i agoonia viimsed hetked lõppesid, et tema tapjatel oli esireapidu, plaksutades mehe surma peale isegi siis, kui ta pidi neilt kindlasti halastust anuma."
Üks peatükk jättis mulje, et selle on ümber pannud tõlkerobot.
lk 300 "Richardi kassiahastus sundis ta tualettruumi portselanist jumala ette palvetama, samal ajal kui Jessica, täis kaastunnet, ent omaenese peavalust kurnatud, üritas meenutada, kui paljudes pubides nad olid eelmisel õhtul sisse ja välja jõlkunud."
lk 303 "Sa oled nagu Alice Peegli taga, Jessica. - Ja sina, mu Hull Hatter, on sul jälgede ajamiseks aega?"
lk 304 ""Marylebone?" Jessica arvates kõlas koha nimi süngena. "Ojee, koht, kus Kuninglik instituut seisab ja kujundab.""
lk 311 "Heldeke, kuninganna väikese maja lähedale. See tekitab tõesti säbarlainetuse."
lk 313 "Ta mängis Chopini, läks üle Bachile ja seejärel ühele Beethoveni kergematest meeleoludest."
lk 315 ""...kui tegelikult on see teaduslik tarkus parim kättesaadav tõelähedus mõne spetsiifilise ala teadlaste enamuse otsustuses." - "Tushee," pakkus Jessica."

Puänt on muidugi see, et autori koduleheküljelt sain ma teada, et tegemist on kirjutamist õpetava inimesega. See on juba liiga halb, et tõsi olla.

Blogide tähtsus maailmarevolutsiooni seisukohast?
Pean siinkohal tsiteerima Stephen Fryd, kes tsiteerib G.K. Chestertoni, isa Browni isa: "Angels can fly because they take themselves lightly." Mida soovin kõigile meilegi. (Ja soovilooks oleks "Bloggers have killed the newspaper stars"? We wish...)
Lugege hoopis Tennessee tanklatöötaja ja Kentucky vangivalvuri ja New Jersey kelneri jutte.
Toitlusasutustest rääkides. Kuidas ikkagi tõlkida eesti keelde sous-chef? Bourdaini raamatutes jälgisin, kuidas tõlkija vingerdas, nagu oskas, et sellest küsimusest mööda pääseda: kui sai välja jätta, nagu loeteludes, jättis välja; kui ei saanud, kasutas vastet 'kastmekokk'(njah, soustipealik): "Tegin Stephenist oma kastmekoka". Asepeakokk? Peakoka vanemabi poliitalal?

Ma oletan, et mul jäi kunagi üles tähendamata miljonimängu elegantseim matemaatikanali, kui selline asi saab olemas olla. Kui proua K-l, elupõlisel dotsendil, paluti nimetada mõni lemmik (vist raamat), teatas ta vastu, et ei, mis ta nüüd ikka nimetab, ta pole mingi nimetaja, rohkem lugeja.
Ma ka.
Ma lugesin üks päev läbi kaks ja pool raamatut. Kogu mu liikumine on raamatukogu ja kodu vahet. Eile otsustasin sellest ringist välja murda ja kõndisin linna varem kasutamata marsruuti pidi, mis hõlmas Teguri ja Turu tänavat.
Ja vat sealkandis on tegutsenud nimetajad. Võtkem lihtsad poenimed nagu Valumehaanika ja Realisatsioonikeskus. Esimene sobiks muidugi rohkem Näguri tänavale, aga noh, tühja. Kogu ilu paistab palju paremini muidugi välja inglise keeles: "Well, I happened to walk past the mechanics of pain and then entered the realization centre. Then, of course, I realized..."
Realiseerimiskeskused on mu absoluutsed lemmikud poodide seas. Mida sealt ei leia, pole otsimist väärtki. Eilses näiteks oleks saanud uue garderoobi vähe kõhnemat sorti traktorist - valge särk, kiri taskul "Eesti 75", nahkvest, soni, dressid ja vana kooli Põhjala kummikud. Pakuti ka "Armastuse kivi", singivõrku, toapurskkaevu ja spioonimängu. Müüja hakkas mu heldinud irvet nähes pisut murelikuks muutuma. Põgenesin. Sest minu missioon oli osta Brita filter, et B-san saaks oma tervislikkusehullustuse punkti "2 liitrit vett päevas" ilma maailma plastpudelitega üle külvamata täita.
Sest vaadake, meil on praegu käsil detox ja rasva põletav dieet. Inimene, kes jaanipäeva paiku oli valmis grillima loomi, taimi, vanu käekotte ja õhemaid raamatuid ("Natuke oliiviõli ja musta pipart ja muud pole vajagi!"), toitub nüüd tuunikalast, kanast ja kõigist käepärastest taimedest, mis tal õnnestub köögikombainis ühtlaseks plögaks sodistada. Juust on kuulutatud rahvavaenlaseks ja pagendatud külmutuskapi nurka, kus ma teda aeg-ajalt lohutamas käin ("Pole viga, ka stalinlikest laagritest tuldi tagasi, las ma pühin need pisarad nüüd ära. Keelega."). Laupäeval on teoreetiline võimalus jälle leiba süüa, kui mul õnnestub kindlaks teha mõni sort, mis on võimalikult madala glükeemilise indeksiga.
Tõsi, mul oli esmaspäeval väike tagasilangus, sest kui ma oleks tädimehe sünnipäeval teatanud, et ei, andke mulle palun paar kapsalehte ja ma olen rahul, oleks mind ilmselt lauta kinni pandud, kus kõik ülejäänud teadaolevad rohusööjad elavad. Grill-liha tuletas mulle meelde, et suvemälestuste taaselustamiseks on tegelikult vaja õige vähe, pritsige oma toidule pisut süütevedelikku ja korras.
Aga ma pean nüüd minema homseks köögiviljapäevaks tooraineid varuma. You are what you eat.