Polaarkaru

Dean Reedist on pikk lugu Guardianis. Arvake, kelle nime seal ei mainita?

Nägin unes, et olen kusagil raskesti määratletaval välismaal. Vähe sellest, seal oli keegi, keda ma unes pidasin väga heaks sõbrannaks, ainult et a) ma ei tea, mis ta nimi oli; b) mis rahvusest ta oli; c) miks ta mu sõbranna pidi olema. Igatahes ütles ta mulle, et lähme nüüd külla ühele Colinile, kes, ta hoiatas, on kole nagu öö, aga tal on suhted raamatupoega, tema kaudu saab seal alet. Läksimegi siis C-le külla. Jah, ta oli kole. Ja ta töötas raamatupoes lugejana. Täpsemalt, ta luges kõik müügile saabuvad raamatud läbi ja tegi ülevaateid, näitas meilegi ühte, millest ma mäletan lehekülge: "exposition ends on page 60, dramatic conflict on page 61". Ja nii kõigi raamatute kohta. Siis läksimegi raamatupoodi, mis oli sobivasti C korteriga (lahe 1930. aastate ruumipaigutus ja suhteliselt ebamoodne sisustus, aga ilus vaade) ühes majas. Ja pange nüüd tähele, millest on aru saada, et tegu oli unega: ma käisin mööda poodi ja ei tahtnud ühtegi raamatut osta! Sest päriselus läks eile jälle nii, et loed ühe krimka läbi, lähed ostad kaks asemele.
Siis ma tahtsin veel öelda, et see, mida ETV väärtfilmiks liigitab, on teinekord ikka complete and utter rubbish. Eilne "Hollywood/Bollywood" oli maailma läbinähtavaima sisuga, mis oligi ilmselt eesmärk, aga ei saa teha filmi nii, et ütled näitlejatele: nüüd mängige nii halvasti, kui saate. Ja lip synching oli halvim pärast Milli Vanillit. Ja vanaema, kes tsiteeris kogu aeg Shakespeare' i greatest hitse - miks, Vishna, miks? Imdb-st saame teada küll, et tegu peab olema paroodiaga, aga mina mäletan, et paroodia üks suhteliselt olulisi omadusi on see, et nalja peab saama. Sellist hetke ma sellest filmist küll ei mäleta. Kui keegi nägi või kuulis, andke teada, sest võib-olla ma olin sel hetkel juba teadvuse kaotanud.

Mongolitel on raske aeg, tuleb endale perekonnanimi valida lõpuks. Ja valida nagu polegi millegi vahel, kindel pauk on ainult Tshingis-khaani klanninimi Borjigin, mida paljud ongi eelistanud. Mis ei tee telefoniraamatu koostamist, mille pärast kogu onomastikaorgia käima läks, just kuigipalju lihtsamaks.
Jäin mõtlema selle jutu peale, mida meile kunagi Huno Rätsep rääkis, kuidas 1920. aastatel Setumaal rahvaloenduse ajal sama jama oli. Aga siis olid poeetilised loendajanoormehed lihtsalt ringi vaadanud ja pannud nimesid nagu Hõbekask ja Ilumets jne. Aga kui oleks endal valida tulnud? Ja oleks pilgud ka ajalukku pööratud? Kes sealt võtta oleks palun? Lembitu? Tasuja? Teisest küljest. Mongoli popstaaridel pole kunagi seda muret, mida küll esinejanimeks võtta. Kõik on seal sünnipäraselt nagu Madonnad või Prince'id.

John Peel on surnd, Vanapa on surnd ja Bill Clinton näeb pärast quadruple bypassi välja nii, et teda võiks mängida see JR mees, Larry Hagman vist.
Minu isa ei peagi operatsioonile minema, aga peab suitsetamise maha jätma kindlasti.
Nii on see, rumal süda on sul sees.

Rohuallergiaga hobune elas 19aastaseks. Või saan ma sõnast gras valesti aru? Hollandlastel on muidugi rohuga omad suhted.
Aga ilmselt on siiski tegemist ühega vähestest surnud hobustest, kellel on oma kodulehekülg. Lugesin ja liigutusin üha enam: Sven elas pika ja huvitava elu. Ta töötas mõistagi hobusena, aga tal olid ka hobid, hüppamine ja ratsaretked väljas. Elu lõpu poole kirjutas Sven oma elust juba ise: "Möödunud suvel juhtus midagi erilist ka. Mära Ceres tõi toreda varsa ilmale. Ma pole loomulikult selle isa, aga ta on ikka märkimisväärselt minu moodi."
Aga jutustus jääb pooleli, sest nagu öeldud, 24. oktoobril lahkus Sven - jah, kuhu Sven lahkus, kui tal taevastel karjamaadel nina kinni läheb? Taevased tallid ehk? Seal leiaks temagi lõpuks rahusa paiga.

Nädala keskenduja: ema helistas mulle pärast loengut. Tema räägib, mina kuulan, üritades ühe käega audika ust sulgeda. Ise mõtlen, ei tea, kas kõik asjad said ikka kaasa. Patsutan taskuid, jah, rahakott on siin, telefon... ei tea, kus telefon on?

Uni läheb järjest hullemaks.
Ja jaburus võtab maad.
Vaatasin internetist, missugused Krossi teosed on saksa keelde tõlgitud, ja jorisesin "Jaan Kross, Jaan Kross, whatcha gonna do, whatcha gonna do when they come for you." Sellest poleks ju muidu midagi, aga minu kõrval istus üks tubli seminaritöö tegija. Ei julge arvatagi, mis ta mõtles.

Miks oli mul vaja kl 3ni krimkat lugeda, kui tõusta tuli 7.45? Jäägu tänase päeva intellektuaalseks väljakutseks see välja selgitada.

Eile oli mul plaanis vananeda ja külmutuskapp ära koristada. Mõlemad said tehtud.

Ähh, kui juba mälestuste õhtuks läks.
Sõnaga, pärast Almodovari filmi vaatamist tuli mul meelde, kuidas 1992. aastal maailmanoortekooriga ühes internaatkoolis ööbisime, oletan, et Valencias, aga igatahes pidasid seda nunnad. Väga lahe maja oli, vanemapoolne selline, ja vähemalt meie toas otsisime pikalt vannituba taga, kuni taipasime seinakapi uksed avada ja voila, seal ta oligi. Sobivalt külma veega muidugi.
Igatahes, kui me ära tulime järgmisel hommikul, kinkisid nunnad dirigent Tõnu K-le jalutuskepi. Tõnu K-l oli kaasas ka proua K, kes sellega hiljem õhtul Barcelona sadamas vehkis ja meilt, st lähedalasuvatelt eestlastelt lahkelt küsis: "Tüdrukud, keppi tahate?"

"Bill Clinton kanditeerib ÜRO peasekretäri kohale" Kanal Kaks
Clinton on tõesti sobiv kandi-taat.

Eile oli jälle see päev, kus mul ei tulnud asjad meelde. Näiteks see koht, kus me suvel käisime ja kus poes pandi tuled põlema siis, kui me sisse astusime, ja poe ees istus neli joodikut, kolm pingil, yks ratastoolis, ja yks neist pakkus meile Vene suitsu myya ja teadetetahvlil oli luuletus, kuidas Eesti Vabariik kohtleb autorit nagu koera.
Saatse oli see. Saatse!

Kõigel on kõigega seos. Vähemalt minu peas. Leidsin "The Terminali" arvustuse juures olnud pildilt Diego Luna. Tema on siis üks kahest mehhiko näitlejast, kelle nime ma tean, sest ta osales selles ainsas Mehhiko filmis, mida ma näinud olen. Igatahes oli ta selles filmis äge rikkast perest teismeline, Spielbergi aero-oopuses mängib ta aga pakikandjat, mis mehhiklaste USA karjäärivõimaluste seisukohast on vist väga realistlik areng.
Eile vaatasin ma aga haltuura kõrvale lihtsalt kohutavalt rõvedat saksa naljafilmi "Knallharte Jungs", mille kõrval "American Pie" on subtiilne intellektuaalne meelelahutus. Peaosalisega tehtud intervjuust leidsin, et tal on kolm B-tähega algavat lemmiklinna Euroopas - Berliin, Barcelona ja Budapest. Minul ka! Sestap vaatasin Telleri reisipilte kohe huviga.
Minu lemmiknäokujuga inimesed elavad aga Tiibetis. Koduvana käis jälle miskipärast Hiina saatkonnas ja tõi sealt suurepäraseid propagandaajakirju, muuhulgas ka "a bimonthly of Tibetan news & views", nimega China's Tibet. Kujunduses on China suur punane C põiminud end kollase Tibeti T ümber, et oleks ikka päris selge, kes ruulib. Mis ruulib, on samuti selge, hiina-inglise keel, mis annab pildiallkirju nagu "Blue sky-autumn leaves showing oil painting like peace in autumn in Nyingchi".
Lõpetuseks rubriik "What are they doing now?". Elle Nuuspõllu vihikus "Õpetusi ja harjutusi algajale keeletoimetajale" moodustavad vigased näitelaused omamoodi maailma, kus tegutsevad James ja Sheila, aga ka Mart Laar ja vaprad võrumaalased. Näiteks lause "Tänu lastevanemate korjatud 114 allkirjale pikeneb kolme aasta võrra Võrumaa Pikakannu põhikooli eluiga, mida ähvardas sulgemine selle aasta sügisel" on minus kogu aeg ärevust tekitanud. Kas kolm aastat nüüd juba äkki möödas ei ole? Kas ja kuidas Pikakannu laste põhiharidusvajadused siis rahuldatud on? Ja kõigi rõõmuks võime tõdeda, et ilmselt ikka on, vaadake ise. Mul ei ole veel kahe päeva jooksul õnnestunud ühegi lingini sel leheküljel jõuda, aga võib-olla pikakannulased lihtsalt juba teavad tõde, et üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna. Millega tahaksin tervitada ajak ja PR II aasta üliõpilasi.

EMT popi kõnekaardi reklaamilt vaatab vastu särtsakas naisterahvas, kes on pöidla ja nimetissõrme abil moodustanud suure L-tähe, mis angloameerika kultuuris tähistab sõna "loser". Mida peab seda reklaami nähes mõtlema inglane/ameeriklane, kes tekstist muidu aru ei saa? EMT=loser?

Eino muidugi. Kui siis nüüd üks kord hommikul enne kodunt väljumist meile mitte lugeda, selgubki tööle jõudes, et kastis on kiri vabandustega inimeselt, kelle pärast ennast välja lohistasid üldse. Mis ma's teen nüüd?

Oh taevas küll, ma olen jälle vallandanud koletise. Aga seda oleks ju pidanud aimama, jumala eest. Häbi ja valus, ma ei õpi ikka eelmistest rehadest kuigivõrd, mis informaalseid suhtevõrgustikke puudutab.
Millest ongi sobiv üle minna filmi "Halb kasvatus" juurde. Võib-olla luterluses kehtib tõesti, et alguses oli sõna ja sõna sai lihaks jne. Filmikatoliikluses on alguses ilusad riided ja pildid ja majad ja magusvalus muusika ja lihavõtted ei ole ainult kord aastas ja kõik on permanentselt milleski süüdi, aga samas ka ise ohvrid. Algustiitrid olid väga ehutavad, võibolla sellepärast ootasin suuremat kirglikkust, aga oli kuidagi selline piinlik jahmerdamine, suguelulised stseenid kaasa arvatud. Kõige stiilsem osa filmist oli kõige vanem kihistus, see poistekooli aeg, nii visuaalselt kui muusikalise tausta ja lõpuni väljapeetud sentimendi/sentimentaalsuse poolest. Ühes filmis oli õige mitu filmi tegelikult ja remikse saanuks ilmselt veel teha, aga see, mis praegu välja tuli, kannatab vaadata küll. Mõnesugust ainet, mille üle vaikselt edasi mõtiskleda, tuli sealt kõvasti.

Kodustes tingimustes läbi viidud inimkatse "Kaks inimest ja pudel tekiilat" lõppes alkoholisketshist tuttavate tagajärgedega. "Well, tequila never comes alone..." Paraku ei lahkunud ta ka üksi ja õiget teed mööda. Enne jõudsin inimesi msn-is tyydata ja täheldada, et korrektor minus sureb viimasena, tähevigu ei lasknud läbi ka diploidse nägemise tingimustes. Nujah. Aga tänase päeva võis juba ette kehtetuks kuulutada.
Aga õhtul käisin plekist tennisekuuris Aidat vaatamas, pigem küll kuulamas. Kuna ma istusin lavast umbes Venus Williamsi servi kaugusel, siis ma nägusid eriti ei seletanud, nii ma ei saanudki teada, keda laulupeo ajal triumfimarssi rikastanud Kaarel sedapuhku mängima pidi, sõdurit või orja või niisama viljavihuga jalutavat kohalikku, keda alguses lasti tükk aega lava peal tuiata. Üldiselt, ikka igav oli. Lauljad laulsivad ju kenaste ja trompetistid põrutasid nii kui torust tuli. Natuke naljakas oli, kui nad üldise vanaegiptluse kiuste tänapäevaste instrumentidega lavale aeti, nagu mingi üle vindi kostümeeritud matusebänd. Mõtlesin eestikeelset teksti lugedes, et sündmused tuleks kanda USAsse, sest Memphis seal juba on, ja kui Aida keelitas Radamest põgenema (või oli vastupidi), rääkides, et lähme kõrbe ja hakkame koos elama, siis mina kujutasin ette Nevadat ja seda, kuidas nad Las Vegases abielluvad nagu Britney Spears ja koolivend Jason või mistaoligi. Aga noh, see oleks võibolla liig.

Kui avada lehekülg http://www.euronet.nl/users/access/ , jääb paremal kohe silma tore pakkumine:

On Sale Now!

Babies & Toddlers

Et siis alega saab, aga noh, eks vähemasti need toddlerid on juba second hand kah, natuke peetud juba.

Postimehe paberversiooni esiküljel oli väga meeleolukas lõik:
"Võrumaal Urvaste vallas asuv Ess-soo on rahva hulgas armastatud marjakoht. Kartus, et see üles kaevatakse ja välismaale lillepotiturbaks müüakse, ajas tagajalgadele üle 2000 inimese."
Ei ma tean, et piltlik väljendus jne, aga lihtsalt ma kujutasin elavalt ette, kuidas Urvastes toimus arenguhüpe ja otsustati siiski proovida kahel jalal käia. Ja ennäe, pärast paari päeva oli juba täitsa nitshevoo.
Rongis istub üle vahekäigu täitsa ontlik, selline teadurimõõtu onu, kes mõnevõrra üllatas mind sellega, et nööpis veel enne rongi väljumist lahti purgi Rocki, libistas selle kiiresti ära ja sukeldus enne Jõgevat uuesti kotti ning tõi välja väikse lapiku viina. Inimene on ette valmistanud ennast selliseks sündmuseks nagu rongisõit, väga tore, ütles minu reisikaaslane.
Ja lisas, et Tallinnas ootab tequila. Ja homme ooper. Võib-olla peaks need ühendama?

Eilne SLOleht vastas mind painanud küsimusele, kuidas on omavahel seotud Villu "iimeil, ma ütlen, iimeil" Parvet ja Villu "Eesti Scully" Parvet. Esimene on teise lapselaps. Teine on kirjutanud raamatu "Elu pärast surma", mille ma vist 20 krooni eest omandasin, kui öösel raamatuid osta sai. Parvet-seenior kirjeldab selles nii mõndagi Darwini preemia kandidaati, nagu inseneri, kes unustas, et maal on külgetõmbejõud, ja asetas triikraua kõrgele riiuliservale, kust selle endale jommispäi pähe tõmbas, või noormeest, kes korterinaabri salaküttekeha uriinijoaga kustutada üritas, kuigi tegu oli elektripliidiga. Oli aga ka üks lugu, mis minu teada on muutunud rahvusvaheliseks linnalegendiks, nimelt õnnetust enesetapjast, kel ei õnnestunud veene läbi lõigata ja kes seepeale üritas end vannitoatoru külge puua, mis andis järele, nii et ta kukkus vanni, lõi pea ära ja lõpuks suri uppumise läbi.
Morbiidsete lugude rubriiki kuulub ka kurb juhtum noore saksa skulptoriga, kelle lömastas ta enda looming.
Aga muidu on mingi imelik üksmeel meedias, perekond Vaiklad on Kodukoldes ja Moodsas Kodus, ise pole nad jõudnud särkigi vahetada vahepeal, Vikerkaares on Aleksander Müller kui tekst ja Muusika kaane peal kui kassihoidja, Lauri Aas"Astelpaju"põllu oli vähemasti kahes kohas ja Lippmaa on igal pool nagu salakaval biorelv, mille loomises ta kolleege süüdistanuvat.
Aga nädala võrdlus tuleb hoopis soome pillimeistrilt, nimelt ütles ta eile mtv3 uudistes omavalmistatud venetsueela kitarri kohta, et "sitä lyödään kun vierasta sikaa".

Palun võtke minult jälle printer ära. Tabasin ennast praegu meili välja trükkimas.

Ma olen endale juhtme täiega kokku keerutanud. Minu arust ei ole normaalne kasutada väljendit "Raske on alahinnata millegi tähtsust", kui tahetakse öelda, et asi on väga tähtis, aga guugel pakub lademes just sellist varianti. "Raamatukogude tähtsust on raske alahinnata." "Austatud professor Sondeckis! Teie panust Eesti muusikakultuuri ja selle rahvusvahelisse tutvustamisse on raske alahinnata." Solvata sooviti Sondeckist või? Inglise keeles sama jama, muide.

Jajah.
Elus on mõnevõrra lõbusamaid hetki.
Aga ilmselt mitte selliseid, mida teistega jagada.
Iseenesest mulle meeldis see, et R-klubi peo puhul oli raamatupood (see mis on Wilde küljes) kaua lahti ja ma sain kassatsheki, et olen kl 00.08 ostnud Susan Sontagi "Haigus kui metafoori".
Aga muidu on R-klubi pidudega see, et väljavaade, et see tuleb üle elada, rikub umbes kaks eelnevat päeva, ja pohmakas rikub vähemalt järgneva. Kuigi, mis üks 4,5-liitrine viski karja peale ikka teeb, peale võitmatu soovi karaokes osaleda.
Mida tegingi.
The rest is silence.

Kõndisin Riiamäe bussipeatustest mööda. Bussi peale astuv noormees viskas suitsu maha, kus seda kohe märkas aastat kaheksane poisike. Ettevaatlikult tõstis ta selle üles ja tõmbas mahvi. Astusin ligi ja käskisin kohe järele jätta. Kaheksaaastasele ma ikka veel mõjun teatava autoriteedina, nii et jättiski. Viskas maha ja minu nõudmisel astus peale ka, et lõplikult kustuks. Ütleme, et pedagoogiliselt jäin ma poolele teele, sest oleks tulnud ilmselt ka prügikasti kasutamist õpetada, aga asi seegi.
Palun, hea karma, hakka nüüd kogunema, mul on igasugustest jamadest juba kõrini.

Mina ei tea, mingi annus horribilis on käimas.

Üliõpilaste andmetel toimub laulupidu
a) iga kahe aasta tagant,
b) iga nelja aasta tagant,
c) iga viie ? aasta tagant.
Aga muidu on mõistagi väga tähtis üritus.

Jelle Goes on sündinud 26. märtsil 1970. a. Hilversumis Hollandis, on abielus ja 2,5 aastase tütre isa.

Kaks ja pool aastast tütart.

Tartus on alanud toruvõtt. Kevadel pandi toruseeme mulda ja nüüd on kesklinnas saagi koristamise aeg käes.
Lõpuks ometi on mul Oliver Sacksi raamat mehest, kes pidas oma naist kübaraks. Lugesin kahe loengu vaheajal peaaegu poole läbi.
Soome film "Pikk kuum suvi" oli täis seda sorti jaburat dialoogi, mis mind ikka ja alati niutsumiseni liigutab ja mille pärast ma soome kirjandust ja filmi kohati üle igasuguse määra armastan. Kõnelemata muidugi helitausta tekitatud koolipidude flashbackidest.
Aga muidu madalrõhkkond enesehinnangus kestab.

Kooriüritused on võtnud jõu ja aja.
Norralaste kontsert reede õhtul koosnes medium-koledast põhjamaisest koorimuusikast. Dirigent oli, kuidas öelda, inkongruentne sellise kaamosliku õhkamisega, jättes eriti pärast kontserti valges dressipluusis ringi käies mulje, et on poistebändist põgenenud ja pole eriti kindel, kuidas karjääri jätkata, nii et kuni keegi talle Eurovisionil esinemiseks loo kirjutab, tuleb tagasi langeda õpitud kirikumuusiku ametisse.
Aga muidu on mul selline kontemplatsiooniaeg. Siiani olen ju ikka arvanud, et kui õpetamistegevus ka suurem rikastumisorgia pole, on see vähemalt fun. Aga vist ei ole enam.