Polaarkaru

Katkestame eetrivaikuse erakorraliseks ilmateateks. Hommikul kl 7.18 nõutu alumise naabri uksekellast alanud päev läheb tasapisi looja. Laussadu kylmaveetorust minu köögiseina taga on yle läinud, osav isa on ka augu seinas käepäraste vahenditega katnud. Yhistu esinaise ja torumeestepaari, tingliku nimetusega "Sass ja Kolja", vahelisest sotsiaaldialoogist sain aru, et torud tuleb ykskord ära vahetada niikuinii. Muidu jäädki tead siin niimoodi paikamas käima tead. Pean hakkama sisekujunduses rohkem industriaalsele rõhuma, torud ja juhtmed kergesti ligipääsetavaks jätma, mis tähendab, et köögis ja mujal kanalisatsiooni läheduses ei tohiks olla yhtegi seina, kõnelemata fuksiaroosadest sellistest.
Aga mis ma isata peale hakkaksin sellistel puhkudel, ei taha mitte mõeldagi.

Kuulutan välja blogimisrahu kuni ... järgmise korrani. Igatahes vähemalt järgmise esmaspäevani, sest energia kulub kõik töö ja taidluse peale ära. Isegi yle kulub, mingite reservide arvelt. Täielik jõuetus ja tujutus.

"Klassikaraadios on nyyd eetris kordussaade "Kauged rahvad muusikas" ja see saade on Rootsist."
Rootsi?? Kauged rahvad??? Enne kui jõuan toibuda, jätkab diktor:
"Saate autor on Leo Normet ja esimest korda oli see eetris 1977. aastal."
Selge. Siis oli Rootsi tõesti väga kaugel.

Mulle ei meeldi XP kujundus.

Mul on uus kolu nyyd. Noort Elvist meenutav arvutipoiss käis ja pani.
Aga. Mul on eestikeelne windows. Ma ei saa messengeri käima, sest administraatori õigusi pole, et uut versiooni saada. Kõik mu interneti favoriidid on kadunud. Ja ega Pegasuse postkasti sisugi enam hõlpsalt käideldav ei ole.
Kaalun uue elu alustamist. Ilma suhtlemiseta. Internetist vaatan ainult ee.www.ee-d ja mõnikord harva teaduslikel eesmärkidel ka google'it. Hakkan elama õnnelikult ja puhtalt, lugedes ainult väärtkirjandust. Ei joo enam. Astun mõne organiseeritud religiooni ja erakonna liikmeks. Lähen poliitikasse, aga puhaste kätega. Istutan puid. Taastan mõne väljasureva loomaliigi. Filtreerin Läänemerest välja saasta. Sulgen osooniaugu. Lõpetan sõjad.
Palun andke messenger tagasi.

Fragata oliivid kreeka stiilis. Mmmm. Mis sellest, et syyes oli tunne, et see sool ladestub kohe sahinal mu veresoonte seintele, ikkagi i-me-head.

Siemensi Relaxi suured plakatid on räme praak. "temast väga" asemel on "tenastväga". Heakene kyll, et võibolla on need Albaanias trykitud, aga tekstid pidid ju ikka eestlased tegema.

Silt restaureeritava Vana Pälli kõrval "Kõrvalise isiku viibimise keeld". Sildikirjutaja mõtlemise paus.

Ole selline, nagu tahad. Elu lõpuni

- Härra ja proua S? Palun tulge sisse, võtke siia istet. Esimene kord meie juures jah?
- Esimene, ja ehk jääb ka viimaseks.
- Õigesti märgitud, ka viimane ilmselt, tõesti-tõesti. Oletan, et kui juba siin olete, siis ilmselt tunnete meie firma pakutavat.
- Jah, lugesime teie bukletti ja naabrilt kuulsime...
- Naabrilt? Tavaliselt meie klientidelt tagasisidet just ei tule.
- Eiei, ta ei rääkinud oma kogemustest. Tema kauge sugulane oli ostnud teie Challengeri-paketi ja tõesti väga efektne oli olnud see plahvatus, jäädvustatud sellise, kuidas öelda, CNN-iliku selgusega.
- Jajaa, Challenger on üks meie populaarsematest rühmapakettidest. Aga tulgem nüüd teie soovide juurde. Kas olete huvitatud rohkem meie individuaalsetest pakkumistest või sobib midagi rühmaga? Terroriakt, lennuõnnetus - veel on mõned Concorde'id, mis Pariisi lähedal alla kukuvad, armastatud sihtkoht. Muide, väga populaarne on stsenaarium "FBI ründab Waco rantshot"....
- Väldiksime siiski masse, oleme eluaeg rohkem omaette hoidnud.
- Vabandage, et teemaks toon, aga ei saa teisiti: millise hinnaklassiga võiksime toote kokkupanekul arvestada?
- Ei midagi ülieksklusiivset, aga kokku hoida me ka ei kavatse.
- Lubage ma siis tutvustan ehk mõningaid variante. Meeste seas on praegu kaks trendikamat "JFK" ja "Jim Morrison". Et kui rokkida, siis juba lõpuni, eks ole. Vintage-kataloog pakub samuti põnevat, näiteks "Börsikrahh", kus teid visatakse Wall Streetil mõne kõrghoone otsast alla. Paksema rahakotiga klientidele on meeldinud ka "Out in Africa", teid leitakse lõvi poolt mõõdukalt lõhki rebituna, kõrval kinni kiilunud padruniga püss. Aga see on tõesti kallis variant, transpordikulud on suured ja lõvide pidamine võtab hirmsat raha. Naised eelistavad viimasel ajal "Lady Dianat". Aga hoiatan, sellele on küllalt pikk järjekord! Pariisi linnavalitsus ei lase meil eriti tihti liiklust sulgeda. On muidugi ka "Grace Kelly", kus põrutate looduskaunis kohas teelt välja. Unisex-lahendustest võiks veel sobida "Halvasti kinnitatud bungee-köis", "Atentaat" - lisaboonus on veel see, et te ei tea täpselt, millal...
- Me oleme siiski mõelnud midagi kahele.
- Najaa, siin ei ole valikuvõimalused kuigi suured. "Hitler ja Eva Braun" ehk? Koos eelneva abiellumistseremooniaga? Või "Romeo ja Julia"? Valentinipäeva paiku alati väga populaarne.
- Ei sobi kahjuks, mu abikaasa kardab nuge ja mina ei talu tulirelvi.
- See muudab asja. Pean pisut mõtlema. Kuidas oleks "JFK juunior ja Carolyn Bessette lendavad pulma"? Saadame teid kerge lennukiga mere kohale ja sobival hetkel laseme alla kukkuda? Lennuk on muidugi kallis variant, aga see-eest hoiate hauaplatsi pealt kokku.
- Kõlab ahvatlevalt. Ma olen alati lennata tahtnud.
- Näete siis. Kolmetunnise koolitusega õpitegi õhkutõusu ja kursihoidmise ja muud sellised pisiasjad ära. Mida abikaasa arvab?
- Mul üks kysimus on, minu arust oli seal lennukis veel keegi kolmas ka, kas mitte Carolyni õde. Vaadake, minul ei ole õdesid-vendi, kust me kellegi leiame?
- See on tõesti keeruline küsimus. Ma pean kartoteegist vaatama, kas keegi on veel soovinud väikelennuki hukku. See sobiks ju meilegi, kaks kärbest ühe hoobiga, kui te nüüd pahaks ei pane.
- Eiei, mis te nüüd, aitame meelsasti kellelgi unelmad teoks teha.
- Ja meie aitame jälle teid!
- Mul on küll üks isiklik kysimus, mida te ise oma tootevalikust eelistaksite?
- Teate, kui olete kord juba sellises äris ja kõike näinud, siis on maitse-eelistused mõnevõrra lihtsustunud. Ma olen mõelnud, et mulle meeldiks lahkuda nii, nagu olen elanud, aktiivselt, tegutsedes.... Kas teile ka tundub, et siin on kuidagi vähe õhku?
- Ei tundu...Mis teiega on, on teil halb? Te olete näost nii valge!
- Kuidagi rinnus pigistab, õhku ei ole... Kui lubate, ma võtan lipsu ära?
- Muidugi, muidugi. Jooge vett, äkki teeme akna lahti?
- Aknad... ei käi... lahti... kuhu... me... jäimegi...
- JFK juunior ja... Halloo? Preili? Teie boss...

Esimesed aprillinaljad imbuvad ajakirjandusse. TV-Ekspressis on 1. aprilli "Päeva naela" rubriigis Chuck Norrise pilt, allkirjaga "Johnny Depp: Kehastub täiesti ümber". Päris hea.

SMS Live Sex?
Õnneks on asju, mida ma ei suuda ette kujutada.

Viimase kohta saame kinnitust Eesti Ekspressi viimasest moelisast Mimi, kus Järvsoo elukaaslane moekunstnik Tanel Veenre kirjutab, et sel aastal tuleb kõige staarivaesem "Supernoova".
Kelle järgmisena lõpuks kapist välja laseme?

Lugesin olympiaadiylesandeid ja tuli meelde, et "Konkreetse regiooni majanduslikult konkurentsivõimetu inimkontingendi füsioloogilise energiavajaduse rahuldamise probleem kuulub kohaliku omavalitsuse haldusalasse" vasteks pakkus keegi "Iga küla peab oma lolli toitma".

Selge inglise keele eest võitlemise kampaania käigus selgusid maailma kõige ärritavamad fraasid. "Võitis" at the end of the day.
Eestis võiks ka midagi sellist korraldada.

Kaubanduslikke teadaandeid
Saksa riik ei toeta enam rahvatantsijaid nahkpykste ostmisel. Mis nii kyll saab.
Toome poes myygil Moldaavia sekser.

Island kyll, mis film see "Kajaka naer" siis lõpuks oli? Komöödia? Draama? Inimesed said surma ka, krimka? Ilmselt on Islandi film juba sama moodi omaette kategooria nagu Eesti film. Aga neil tuleb see kuidagi paremini välja.
Minu lemmikdialoog oli ilmselt siiski see: "Mu mees on surnud." "Oh, kuidas?" "Ta sai infarkti, kui ma kylmutuskappi puhastasin." "Sul oli kylmutuskapp?"

If one's body is one's temple, hers was more and more like Angkor Wat; magnificent ruins, only occasionally visited, and then principally by monkeys.

Lasksin unel kesta nii kaua, kui ta tahtis. Nägin, et mind saadeti Narva eesti keele õpetajaks. Sealjuures täiskasvanud inimestele, kes rääkisid jubeda aktsendiga, olid erakordselt temperamentsed ja tahtsid kogu aeg laulma hakata. "Integration: The Musical". Klassiruumi aknast paistis liivarannale rajatud roosa pilvelõhkujamakettide kobar. "Jah, jõgi on meil siin ja meri ja, suvel tegemist jätkub," kommenteeris hääl kaadri tagant. Ärevaks läks asi kuidagi. Läbi une kuulsin, kuidas raadios kella öeldi. Et kindlaks teha, mis ja 58 minutit, tegin silmad lahti. Kaheksa ja 58 minutit.

Chalice'i "Tere hommikust" on...ah, ei ytle ma midagi, ega ma mingi Tõnis Kahu ei ole.

Bussijuhid on vist lahkemaks läind, nii yleyldiselt. Kui reedel Tln-sse sõitsin, oli kolm nõudepeatust, vanasti sellise palve peale hammustati väljaulatavad kehaosad lihtsalt ära. Minu kõrval istunud valgepyksiline tibulind, kes oli pealtnäha väike, aga sisemiselt suur ja laialivalguv, väljus Vaidas. Enne oli Kose-Ristis lahkunud vitsakimbuga tädi ja Assakul viimase sõbranna, kellel ka jalavaeva vähendati. Täna seisis buss Mäos nizashto-niprashto viis minti, nii et koolivaheajale sõitvad myrsikud said lootusrikkalt mälestusmärgini joosta ja avastada, et see polegi peldik. 50 kilomeetrit hiljem ei pidanud yks neist pingele vastu ja toimus ehe metsakas.
Bussis jõudsin läbi lugeda selle osa Loomingust, mis mu jaoks loetav oli. Ma ytlen, et nojaa, see s õ r e n d a m i n e on iseenesest ju kena nostalglev esiletõst kyll, aga armas vanameister, isegi mul pole nii palju aega enam, et jõuda loo puänti oodata, eakamatest lugejatest rääkimata. Olev Remsu proosaylevaatest ei saanud ma mitte midagi aru kohati. (Jee, Remsu on Ärapanijas, sama segane jutt kui Loomingus.) Hennoste ylbus, et kõike ei hakka arvustamagi, oli isegi lõbus, eriti kui leidsin, et ta on nagu minagi Kivisildniku luule fänn. Ja et hilise lapsevanemana ei saanud ta jätta mainimata, kui vana ta poeg on ja mis tollele meeldib.
Ema helistas ja ytles, et talle meeldis Kaplinski raamat isegi rohkem kui Krossi oma. Sama väitis ka vanaonu abikaasa, samuti kirjandusõpetaja. Kui nende teha oleks, saaks Kaplinski Nobeli, see on selge.

Kuhu kadus Võigemasti kümme kilo?
A kuhu kadus Eesti Pangast kymme milli?
Võigemast võigem lugu.

Grüner Veltliner ja kergelt soojendatud eelkeedetud krevetid. Dekadents võtab võimust. Eile juba ooperis käisin ja pärast jõin veel cava't ka. Snoobistume siis põhjalikumalt, eks homme saab jälle juustuvõileiba ja rohelist teed ja telekat.

Ooper ei ole minu stiihia. Ja "Ernani" on vist ka yks mõttetumaid teoseid. Oletan, et eriti vist need kohad, kus orkester colla parte solistiga mängis, olid omal ajal kõvad hitid, aga praegu sulas kõik yhtlaseks yks-kaks-kolm, kaks-kaks-kolm verdiks kokku. (Mis pani mind mõtlema, et vale-Verdi oopereid oleks ju suht lihtne teha, kui käsitööoskused olemas. Kuigi käsikirja võltsimine võtab ilmselt rohkem aega ja energiat kui uue laulumängu kokkupanek.)
Kontrast synge teksti ja kerglase muusika vahel oli kohati täiesti väljakannatamatult naljakas. Minu lemmikrepliigid olid "Oh taevas! See on ju kuningas!!!" (Kolm hyyumärki olidki tiitrites) ja "Tule, haldjas, ja muuda mind kypressiks!". Natukeseks ajaks pakkus pinget ka lauljate suust tulevat itaalia keelt tiitritega klapitada. "Kättemaks - vendetta! Bingo!"

Lavastaja oli Arne Mikk, ja see lavastaja oleks pidanud olema tuhandete jutumärkide vahel. Mis lavastus, ma palun. Lava peal midagi vaatamisväärset ju ei toimunud, orkestriauk oli palju huvitavam. Enamasti kõik tegelased seisid ja vehkisid mõekade, papist peekrite või kätega. Aeg-ajalt kõndisid paar tyypi niisama lõdva sammuga yle lava. Kui kuri kuningas tuli de Silva käest nõudma, kus on paha Ernani, tegid paar koori liiget lava nurgas etyydi "Vaata kui huvitav asi seal yleval on! - Kus? Mina kyll ei näe! - No seal stange peal, mille otsast maalitud sein ripub!". 20 naissoost kooriliiget avaldasid pärast Elvira vihkamisest tulvil monoloogi, mida nad kõik, käed rypes, olid pealt kuulanud, suhteliselt sordiini all arvamust, et hmm, pruut ei paistagi eriti rõõmus olevat. Koori tegevus, sõnaga, oli tahtmatu koomika allikas läbi kogu kurva loo.

Dirigent oli Bachi jõuluoratooriumi tegemisest tuntud Jyri "Nuumaitea, koori nyyd vist rohkem ei kiusakski" Alperten, kellel oli rohkem fyysilist tegemist kui kellelgi lava peal olijatest. Lihtsalt algmaterjal ei lubanud midagi rohkemat, lahti rulliti neli vaatust muusikalist tapeeti. Oh kuidas igatsesin taga neid aegu, kus ooperit vaadati oma loozhist, söödi-joodi ja aeti juttu! Aga ei midagi. Istusin nagu miilenki ja yritasin kõrvaltegevusi leida.
Lavakujundus oli selline minimalistlik, tänav-pink-puu laadis + taustale projitseeritud Goya pildid, mille seos laval toimuvaga natuke hämaraks jäi.
Kostyymidest jättis kõige toredama mulje meeskoori ryhmake, kes olid riides nagu põrguinglite Estonia chapter. Figuuri ahendav must kõigi kõrvaltegelaste seljas oli iseenesest päris tore mõte, aga peakatete kallal peaks veel pisut töötama. Jälle oli tegelasi, kelle juuksepiir ebasobiva suurusega paruka tõttu algas kusagil ninajuurelt.
NB! Ettekandmise kvaliteedi koha pealt mitte yks halb sõna. OK, koor ja orkester ei olnud kohati synkroonis, Aare Saal oli esimeses vaatuses korra mustavõitu ja kolmandas tuli natuke liiga vara sisse, aga muidu polnud tõesti viga. Lihtsalt masendavalt igav oli kõik.
Ootasin, millal paljukirutud purjus soomlased lavale ronivad või midagi muud pöörast teevad, aga ei midagi. Ees istusid kyll yhed, aga need olid vait kui sukkahousut. Taga oli inglise keelt kõnelnud kolmik, kellest yhel oli samasugune valgekirju Louis Vuittoni kott nagu sadadel staaridel ja mille jäljendusi sai NYs 10 taala eest tänaval osta. Juurdlesin teema yle, kas tegu oli sellise daamiga, kellele originaal jõukohane (sel juhul, miks 1. rõdu kolmandas reas), või koopiakandjaga (yleyldine oblik rääkis sellele siiski vastu). See aitaski mul sisustada 1. vaatust, nagu ka katse aktsendi järgi tema kodumaad aimata (probably British, Home Counties or estuary).
1. vaatuses kooriliikmete seast avastatud jaapanlane, kellele ma panin suuri lootusi, et 4. vaatuses osutub ta samuraiks ja raiub kõik pahad tegelased mõõgaga sodiks, kahjuks neid lootusi ei täitnud. Ernani pani pistoda kaenla alla nagu kraadiklaasi ja jäi yrituse ainsaks casualty'ks.

Tegelikult tahaksin ma hoopis Takeshi Kitano uut filmi näha.

Koduvanade triikimislaud on ikka tõeline surmarelv. Iga kord, kui seda lahti olen võtnud, olen ka vigastada saanud.
Ja köök haiseb bambusest ikka veel.

Kõik, mis meid ei tapa, jne
Tln, koduvana synnipäevapidustused.
Hommikul äratas kl 6 tuviporno akna taga. Kudrutamine, soigumine ja sulgede vihin. Pesaehituskatsed.
Uni kl 9ni, siis kevade tervituseks klaasike sherryt.
Uni.
"Õnne 13" kordus, mida koduvanad täie religioosse hardusega vaatavad. Helgi Sallo, mis on sinust kyll saanud?
Lõunasöögiks "Vasikas pani bambusse". Bambusekonservi avamisel levis yle korteri täiesti uskumatu lebra. Yhiselt leiti, et ilmselt on bambus kasvanud peldiku taga. Kas see pannakse ka toidu sisse, ei suuda alalhoidlikud naisterahvad (mina incl) uskuda. Einomis, kui pääsusyljest pesi syyakse, mis see tyhine bambus siis ära ei tee, räägib sheff-povar veendunult. Ja hautisse see siseneb, aga lõhna ei kaota. Nagu dysenteeria pioneerilaagris. Lõunasöögi eel leitakse kapist väike hiinakeelsete kirjadega pudel. Hmm, mis sellesse kyll omal ajal villitud sai? Nagu selgub, teavad seda vaid tublid hiinlased, sest pudel on 2000. aasta Hiina-reisist puutumatult kapis seisnud. Kampai.
Õhtul ootab ooper.
Hommikut ootan huviga. Kas ma seda yldse näen?

Emakeele olympiaad as we know it.

Ülesanne nr 11 (10 punkti)
Muuda järgmine dialoog kirjakeelseks. Kasuta neutraalset stiili.
A. Yo, man!
B. Hi!
A. What's up?
B. Ei midagi, niisama. Kled, sa seda tshikki seal afterparty'l nägid?
A. Oo, yes. Päris nice!
B. You tell me! Anyway, muidu oli ikka üli cool party! Igast mussi lasti ja ...
A. Jup! Poole ööni chillisime ringi.
B. A kle, sa meile ei viitsi korra tshekkama minna, mis mu sis teeb? Oleks veidi cashi vaja.
A. OK! By the way, on sul see uus msn,i versioon downloaditud?
B. Nop! Mu mummy eile hackis ise arvutis, nii et ple veel jõudnud. Ta sattus eile mingile saidile, kus skateparki pildid olid ja oli ise jummala scared, et äkki meie ka sellistes placeides ringi hangime.
A. Kas sa siis ei öelnd, et tema littel son käib ka palju scarymates plaicides?
B. Nop, või tal vaja kõike teada!
A. Of course!
B. A know what? Ma omme Tlnsse. Ilgelt fun. Vaja CDsid osta ja ...
A. See bitch tuleb suga kaasa vä?
B. What the fuck? Kakoi bitch! See on mu girlfriend ja sina ass ei kutsu teda nii!
A. OK, OK, calm down, just kidding. Anyway, can I join you? Ei viitsiks eriti kodus passida.
B. May be. Võid ju tulla ka.
A. OK, tänx!
B. Anyway, kohtume homme at twelve! Bye!
A. Ciao!

Märtsikuus on TÜ Raamatukogus (www.utlib.ee) tutvumiseks ja katsetamiseks *Saksa*
*õigusbibliograafiline andmebaas Kuselit-Online*, kättesaadav aadressil - www.meinbibliothekar.de

Sarimõrvarite ja progejate äratundmise testis (leitud Gea bloogist) skoorisin 9 õiget 10st. "You'd spot Hannibal Lector in seconds at an Open Source conference. Your liver is safe." Njah, eks ma olen mõlemate vastu ebatervelt sygavat huvi yles näidanud.
Pealeselle on mul tunne, et ma vist tunnen Gead.

Vahelduseks muudele asjadele (Bellow "Humboldt's Gift" ja Unduski "Quevedo") loen "Eesti murdeid ja kohanimesid". Sain lõpuks saladuse jälile, miks ma hooletu kirjutamise korral saava käände ks-i asemel st-lõppu kaldun kasutama. Murdejoon! Minu lõunaeestiline päritolu lööb läbi nagu elujõuline võilill kultiveeritud murust.

"No ma lihtsalt ei saa aru, mida kuradit ma sellega tegema pean," kostis ylemuse suust täiesti inimliku ahastusega. Käsi paberitega langes lauale. Kuna viibisin kõrvaltoas, ei näinud täpselt, mis paberid need olid, aga sydames tekkis isegi väike kaastundemoment. Ei ole temagi kõikvõimas.
Tegelikult on nii, et jälle veab miski vaikselt laine põhja. Jõuetus ja mitte väga rõõmus meel, ettevaatlikult öeldes.
Täitsa võimalik, et mingid väikesed närviajavad pisiasjad hakkavad pidevusega suuremal määral kahju tegema, kui õigus oleks. Aga lahendada on neid ka raske: kuidas sa ytled teisele naisterahvale, et deodorandist on abi? Või kolmandale naisterahvale, et pidev undav ymisemine kooriproovis sel ajal, kui juttu räägitakse, on erakordselt tyytu. Või loengus pidevalt kysimusi esitavale inimesele, et see on väga tore, et teadmishimu nii suur on, aga me ei jõua niimoodi ettenähtud harjutusi ära teha.
Eile käis päev läbi peas ringi viisijupp, mida kahtlustasin pärinevat vendade Johansonide või Tätvere lauluvaramust. Kahjuks ei õnnestu seda kuidagi kindlaks teha. Viisike on iseenesest lihtne. Mingid sõnad valguvad ka aeg-ajalt esile, aga need ei moodusta kuigi sidusat tervikut. Õhtuks tuli teine viis veel, aga see kadus pärast ööund ära. Esimene on alles.

28.01.02
Seminaril "Kirjakeel ja allkeeled" räägib Hennoste vastavalt kirjakeelest ja allkeeltest. Ei jaksa kuulata. Mingit põrisevat tööriista pruugitakse kusagil lähedal, ei saagi aru, kas seina taga või põranda all või mõlemat. Ilmselt murrab stahhaanovlane oma suruõhuvasaraga varsti seinast läbi. Esineja vakatab, müürist kukuvad tükid, mis lõhuvad põranda, tekib ava, millesse kukub üks raudkapp. Töömees langetab aeglaselt riista. Kohmetult pühib ta tolmuselt näolt higi ja jääb jõllitama seinale projitseeritud valguslaigus sõnu aktsent, patois, sotsiaalmurded, klass, kiht, seisus, kast. Kurat, mõtleb ta ja kaob maa alla, kus ta koht õigupoolest ongi.
Keeleinimesed on vapustatud. Sõnatud. Millises allkeeles toimunut kirjeldada? Klassi piire ületati, alamkiht pressis, surus õhu abil end kastist välja.
Tasapisi koguvad keeleinimesed ennast. Tänavad õnne, et niigi läks. Maa oleks võinud mõne nendegi seast neelata. Sisuliselt pole neil enam aga asjaga mingit pistmist. Müüri nad üles laduma ei pea, projektijuht ei hakka neid sõimama. Kui nad sõimu kuulevadki, mis maa alt summutatult kostab, mõtlevad nad sellest, kuidas seda kirjeldada. Miks sa ..... ei vaata ...... kuhu sa ...... selle ........... riista ..........? Keeleteadlane kirjutab selle lause rõõmuga üles. Spontaanse suulise suhtlemise näide. Retooriline küsimus. Kahe koodi vahel kõikumine ühes lausungis (projektijuht on vene sõjaväes käinud). Hierarhiasuhted.
Bloody hell. Mul on tõesti juba väga igav. ... lähevad sügavalt omavahel vastuollu... lähevad sügavalt omavahel vastuollu. Ettekandja ütleb tähtsaid asju igaks juhuks kaks korda. Ta on ju harjunud loenguid pidama. Selleks et neid võita, selleks et neid võita. Soomlane hakkab analüseerima tarbelisi mõisteid. Avan raamatu. Seal analüseerib autor, et päikesel on käed, aga suni ja solntsega on asjad hoopis teist moodi. Vaheajal lähen minema ja kirjutan selle kõik üles. Vaat nii.

Armas aeg kyll, samas kataloogis oli ka "South Parki" täispika versiooni tekst.
What would Brian Boitano do, if he was here right now?
He'd make a plan and he'd follow through
That's what Brian Boitano'd do

bowl of familiar fruits: apples, oranges, pears & apricots. Orange is good source of vitamin C. Apple is the favoriable material of dessert. Apple source is easy to be found in the cafateria. Cook pear with sugar, wine and some spices, until it tender that make fruit so tasteful. Dried apricot is one of healthy snakes, because it is so nature and contains low sodium, less artificial substance.

Koristan kõvaketast, näiteks leidsin kataloogi "Vana saast". Sealt selle ylaltoodud teksti, mille kirjutasin maha Hiina kausi pealt, millel tõesti olid kujutatud ka mõned viljad, aga põhiline atraktsioon oli siiski see väike vinjett.

Kaunase loomaaia tiiger sõidab Riiga tädiranda (BNS)

Õpikust "Kõnekunst", kukkuva Bush seeniori pildi allkiri: "President Bush (vanem) oli kõnepuldis ettevaatamatu. Lisaks tasakaalule kaotas ta ka valimised, hoolimata Lahesõjaga saavutatud populaarsusest."
Rahvusvaheline tseugmapäev tuleks välja kuulutada.

See on saatus! Läksime eile sugulasest taksokunnile synnipäevalille ostma ja kodu-Konsumi kassajärjekorras seisis Arne Rannamäe, kes vaatas ymbritsevat saginat sama targa pilguga nagu tavaliselt tuhandeid televaatajaid. Hämaralt meelestus mulle, et temagi käis vist millalgi Tartu 8. keskkoolis, mis on maailmale andnud Mati Undi, Mihkel Muti ja Urmas Vadi. Ja kui mu emal poleks olnud mingeid imetabaseid ambitsioone minu hariduse vallas, oleksin minagi sinna pidanud minema, sest tegu oli minu rajooni kooliga.

Aga eilse päeva põhiyritus oli siiski synnipäev. See oli väga stiilipuhas ettevõtmine. Restoranis Lemuuria. "Palju aastatuhandeid tagasi, "eelajaloolistel aegadel", paiknes Vaikses ookeanis kõrgestiarenenud tsivilisatsioon, mis sai tuntuks Lemuuria ehk Mu nime all. Need ning teised rahvad panid Atlandi ookeanis laiunud kontinendil aluse veel teiselegi suurele kultuurile, mida tunneme Atlantise nime all," väidab David Icke, kes internetist leitud andmete järgi on Jyri Lina ingliskeelne teisik. Aga mõtlema see siiski paneb, Tartus on nii Atlantise- kui Lemuuria-nimeline "lõbustuskoht". Pealegi vähemalt viimasel pole kyll mingit muud õigustust, kui oletada, et see on tulnukate katse jäljendada tegelikku restorani. Eilsed katsed sisekujunduse abil nime ja paiga seost lahti mõtestada jooksid liiva. Kelder, kipsplaat, ripplagi, kunstlilled, plaatpõrand, Egiptusest hulgi sisse ostetud papyyrusepildid, seinamaal "Päike udupilvedes kyngaste kohal" ja vitraazh, mis oleks nagu võinud kujutada Aadamat ja Eevat õunapuu all, aga võib-olla ka mitte. Google'i abil leitud intervjuu omanikuga selgitab siiski mõndagi. Aga mitte kõike. Peldikutest näitas, et raha omanikul nagu oleks. Asukoht ja kulinaarne panus jälle ytlesid, et selle koha pidamisest ta seda ilmselt siiski ei teeni. Väga salapärane asi.

Yritus ise seevastu oli väga stiilipuhas, nagu juba öeldud. Võib-olla tuli mu emale ja tädidele ja muudele sugulastele yllatusena, et siiani sõnaahtra jublakatearmastaja pyknilisevõitu kehas on viimased 20 aastat peitunud lõbus nalja- ja napsimees. "Kes need on kõik," kysis mu ema murelikult, kui nahkvestide ja EYE-pandlaga pyksirihmadega tyype hakkas ylikonnameeste ja kostyymiliste daamede hulka laekuma, "kas taksojuhid?" Ei midagi sellesarnast, ei kruti keegi enam barankat. (Tõlge: ei keera rooli.)
Koloriitsemad tegelased olid ilmselt siiski õpingukaaslased EPA aegadest, kellest yks pidas pika monoloogi, kuidas ta valimissedelile keskmise sõrme joonistas (NB! mitte trääsa, kas on ajad muutunud või pole tegu suurema asja joonistajaga), aga raadios öeldi, et Saaremaal yhtegi kehtetut või rikutud sedelit ei olnud. Ta oli väga nördinud. Siis oli seal punase pintsakuga mees, kes tugeva sarnasuse tõttu Jan Uuspõlluga nägi välja nagu mingi tegelane "Las Vegasest". Siis oli kaugete aegade mälestuseks kitarriga mees, pool-mullet'iga, kes oskas kõikidest lauludest ainult esimesi salme ja sidus need yhes helistikus popurriiks. Katse "Saaremaa valsi" teist salmi ette kanda lõppes pärast esimest rida lihtsalt vaibumisega. Aga see ei takistanud jalakeerutamist, mille synnipäevalaps kyll yhel hetkel sõnaselgelt lõpetas: "Minge nyyd sööge ja jooge ka, mis te siin niisama keerutate!"
Synnipäevalapse isa tõmbas suitsupitsiga Priimat ja rääkis Saaremaa dissidendile Tartu murdes mõistulugu, kuhupoole vares alati lendab, kui ta oksalt ära ehmatada. ("Sennapuule, kohe nokk iis lääb, mh-mh-mh!") Saarlane rääkis, et käesolev noorik on tal juba kolmas. Täditytar rääkis, et postipunkti pidamise poole koha eest saab ta nii vähe raha, et tulumaksu ka ei võeta enam maha, aga kuus korda nädalas peab kohal käima ja kõik asjad vihikusse yles kirjutama, sest arvutit ei ole, arvuti on ainult Kadrinas. Seda kõike tean ma sellepärast, et hõivasime kohe pärast lauatagaistumismiinimumi läbimist fuajee nahkdiivani, mille läheduses kõik suitsemas käisid.
Menyy ja joogikaart oli väga ... kohane. Viin, poolmagusad veinijoogid ja metaxa. Praad, mis esimese asjana ette anti, tekitanuks sygavat õõva nii kaalujälgijates kui sydame- ja veresoonkonnakirurgides. Synnipäevalapse ema oli valmistanud kaks suurepärast torti, mida punase niidina läbisid pihlamarjadest kaunistused. (Tegu on traditsiooniga, mille algatas juba synnipäevalapse vanaema.) Kell 11 pidid maalt pärit sugulased hakkama tagasi sõitma, kasutasime meiegi juhust ja lasksime jalga.
Ma ei oska siiani öelda, mitmenda Eestiga tegu oli. Mis näitab veel kord veenvalt seda, mida Sirbis väidab Andres Langemets. "Puhtteoreetiliselt on sotsiaalteadustes ikka veel käibel 1950ndate lingvistilisest strukturalismist laenatud binaarsete opositsioonide mehhaanika ehk teisisõnu lõputu distinktiivne dihhotoomia. Keeleteadus on selle ületanud, sotsiaalteadused mitte." Inimkeeli: issanda loomaaed on kirju. Leemurid näiteks on väga armsad.

"Luks on liialt promeneeriv sõna, aga meil on selgelt üle keskmisele nõudlusele vastavad korterid," hindas SRV Kinnisvara tegevjuht Alvar Ild.
Tshevo?

Eksperiment ergutusmuusikaga kukkus vist läbi. 2001. aastal Saksamaal väga hästi töötanud Moby "Flower" (sellega algab "Gone in 60 seconds") tundus kuidagi uimane. Aretha Franklini ja gospelkoori "What a Friend We Have in Jesus" - sama. Saksamaal rääkis soome lektor Sara, et 3/4 taktimõõdul pidi olema imettegev mõju vaimsele tööle. Kahjuks ei saa seda kontrollida, sest juba mõte ilusast sinisest Doonaust ajab mul sydame läikima. Huvitav, kas see, et "Nokia tune" ongi valsiviis, on kummagi asjaga kuidagi seotud?
Vaatame, mida Nusrat Fateh Ali Khan suudab. Siis on veel tagavaraks vene ska ja Yat-kha. Kui ikka ei midagi, tuleb ilmselt välja jalutama minna ja ööseni oodata.

Põrguvärk.
Kell 7.54 helistas Priit P ja tahtis teada asju, nagu kas Tartu Ülikooli ajaloo muuseum on yks või kaks resp kolm või neli sõna. Tal oli neid kysimusi kohe rohkem. Mul oli vastuseid mõnevõrra vähem.
Kõige totram asi on see, et ma ei oska enam valge päevaga haltuurat teha. Asi edeneb märksa paremini, kui õhtu on käes ja laelamp põleb ja väljas on päris pime. Armas aeg kyll, toimetamine ei ole ju mingi valgustkartev bisness. Aga no ei õnnestu lehekylgegi läbi lugeda, kui kisub mingeid muid asju tegema või lihtsalt aknast välja jõllitama, kust paistavad mingi mulle tundmatu puu oksad siiiinise taeva taustal. Ja aknalaual on klaasvaas tulpidega. Ja minu arust on puul väiksed pungad.
Täna on muidu ylemuse synnipäev. Ma vist ei julge töö juurde nägu näidatagi.

Arne Rannamäe näeb yha rohkem välja nagu John Malkovich. Kui Eestist saab riik (ja mõned märgid on, et saab), kus igayks võib filmi teha ja iga ykskõik mis alal kuulus eestlane peab vähemalt yhes Eesti filmis mängima, siis mina sunniksin praegu juba Rannamäe lepingut sõlmima, et teda enda filmi saada. Film ise räägiks.... no pole oluline, aga ma näitaks lihtsalt Rannamäed pikalt.

Tervitagem lööktöölist! Oma ülesanne parandatud ja kaks võõrastki. Tasuks kaks singipirukat ja uus punane pastakas.

Olen osutunud Värska originaali sõltlaseks.

Kahe or more keele segamine luuletustes.

Unes nägin Karlova gümnaasiumi sööklakoridori. Väljusin sellest õuele, kus nägin David Beckhamit, rahvariidekaabu peas. Selle oli talle kinkinud Indrek Mustimets, kellega parasjagu teised kooriliikmed pahandasid: "Meil on neid niigi vähe, no miks ta talle pidid selle andma!" Kellele siis veel, kui mitte talle, vastas Mustikas vaikselt ja häbelikult.

Teate, ilm on liiga ilus. Kuna pean parasjagu toas istuma ja olympiaaditöid parandama hakkama, vaevab mind tunne, et see on umbes selle aasta ainus ilus ilm ja mina ei saagi sellest otsekoheselt osa.

Sõin Postimehe sööklas väikese makaronivormi. Kas võiks öelda ka makaroonilise väikevormi? Makaronism oli mingi stiilivõte. Lähen vaatan, mis täpsemalt.

Mis on mu ylemiste naabrite saladus? Miks ärkasin ma täna pesumasina hääle peale ja praegugi myttab yleval masinatäis? Ja nii iga päev. Kas neil on ainult yhed riided kõigil? Kas nad teevad alla? Ka kõik? Kas kellelgi neist on mingi pesuobsessioon? Salapesumaja peavad?

Rikkumata noorsoo vaimlise arengu eest sydant valutav mittetulundusyhing Potsataja
Nii algas yks artikkel Linnalehes, mis oli vanas kohvikus laua peale jäetud.

Mitte sinnapoolegi, et täna öösel me ei maga.
Magasin oma kymme tundi vist järjest. Hommiku poole nägin sihukest und, et imelik hakkas. Läbiv teema oli Saaremaa.
Unenägu mäletan sellest hetkest, et pidin Saaremaa raamatukokku mingi noodi ära viima. Õnneks Saaremaa ei olnud kaugel, Kuperjanovi tänavast natuke edasi. Raamatukogus võeti noot lahkesti vastu. Seletasin, et mina ei tea täpselt, kes või mis, aga klaveriõpetaja kunagi andis selle mulle, yhtegi templit sees ei ole, kust see pärit võiks olla. Raamatukoguhoidja oli väga lahke ja lubas mul ringi vaadata. Vaatasingi. Kitsas oli neil seal.
Siis tuli uus tegelane, juudi mees (ma muidu ei teaks, aga Ben Stiller mängis), kes pidi midagi oma tytre pärast tegema. Nagu selgus, narkosaadetise yle andma. Diilerile. Ikka sealsamas Saaremaal või siis ka Kuperjanovi tänaval, seal, kus Korea restoran on. Narkosaadetis oli alguses tytre kummikus, siis lihtsalt radiaatori taga. Raamatukogus.
Yldplaanis nägin juudi mehe ja narkodiileri kohtumist, mõlemad olid riides nagu mormoonid - valge särk ja mustad pyksid. Ilmselt sai neil asi aetud, sest unenäost nad pärast seda kadusid.
Saaremaa teema tuli tagasi. Raamatukokku hakkasid kogunema laulumängu osatäitjad, esialgu kyll ainult naised ja lapsed. "Mehed on täis juba," kurtis raamatukoguhoidja.
Siis ma hakkasin nägema laulumängu aluseks olevat raamatut ja sain aru, et kajastatakse muistset vabadusvõitlust. Raamat oli muidu jumala uus, aga yhe lehe peal oli natuke roostepruune plekke. "Originaalist on jäänud, kui faksiimile tehti," mõistsin ma unes. Ja tõesti, kohe näidati unes tiitellehte "Kirjastus Kunst, 1941". Siis ma ärkasin.

Sellel kõigel võib olla seos sellega, et ostsin Lotmani "Filmisemiootika" ja lugesin kolme tunniga läbi.

Kastepäikestnägite???
Suur. Punane. Põhimõtteliselt Jaapani lipp loojus täna Tartus.
Mulle tuli meelde yks hiina muinasjutt, kus räägiti ilmaennustamisest, et kui päike loojub punaselt, tuleb kylm ilm, aga kui "kollaselt nagu kõrvitsa õis", siis soe. Või oli vastupidi, et kui tõuseb? Mis raamat see yldse oli? Aga kõrvitsa õis, see oli kindel.

Koristasin eile yhte nurka, kuhu oli kuhjunud imelik hunnik pabereid. Muuhulgas leidsin lehe, kuhu peale olen skitseerinud kunagise kavatsuse luua tädi Maali ajakirjanduslikust stereotyybist vastand, tingliku nimetusega onu Björn, väliseestlane.
Onu Björn on
- syndinud suure sõja järel kusagil Rootsi kylakohas, alustas Bullerby algkoolis, aga kui vanemad läksid linna õnne otsima, kolis ära. Sai imeliku aktsendi pärast tappa. Keeldus otsustavalt väliseesti rahvatantsuringis käimisest, aga leerilaagrisse siiski läks. Kui passi sai, vahetas eesnime Päärn Björni vastu.
- Oli väike luuser, kahvatu, vaene ja järjekindel. Õppis ebapopulaarset eriala, et kindel amet oleks. Alguses töötas nt maksuametis, sai trikid selgeks. Ylikooli ajal oli aasta Minnesotas vahetusyliõpilane. Fargo aukodanik.
- Allergiline kõigele loomulikule, koertele-kassidele. Peab väikseid tigedaid kalu.
- Abiellus 1960. aastatel, sai kiiresti kaks last, keda pole pärast kibedat lahutust 1970.-te keskel enam näinud. Yks kord, kui näidati Göteborgis globaliseerumise vastu protestijaid, oleks nagu yhes neist ära tundnud narkarist poja. Omal ajal saatis naine talle järjekindlalt laste pilte, mida ta yldlevinud moe kohaselt töö juures laua peale asetas, aga eriti ei vaadanud.
- Björn ei ole uus mees, sensitiivne ja lapsesõbralik.
- Jumalasse ei usu. vt Bergmann ja Strindberg.
- Seksuaalrevolutsiooniga ei viitsind eriti kaasa minna omal ajal. Pornokollektsioon on sellegipoolest vägev. Eneselegi ootamatult on teda hakanud erutama poriste kummikute lõhn.
- Onu Björn armastab linna. Ta ytleb endale, et naudib suurlinna anonyymsust. Tegelikult ei salli ta inimesi ja linnas on alati uusi tegelasi, keda vihata.
- Eestisse kolis Björn sellepärast, et Rootsi on ikka täiesti võimatult igasuguseid murjaneid täis. Töötab finantskonsultandina ja eelistab inglise keeles rääkida, sest kuigi ta ei suutnud iial omandada aktsendivaba rootsi keelt, ei saa ta sõnagi eesti keelt suust välja, ilma et keegi turtsataks seljataga "Alev Ström!".
- Aeg-ajalt proovivad tibid teda ära rääkida, sest natuke pappi on ikka parem kui mitte midagi ja pealegi on Björnil Rootsi pass, aga midagi ei tule välja, sest Björn on niivõrd leige mees. Kui imestatakse, et ikka veel vaba ja vallaline, kui ymberringi on ometi nii palju ilusaid tydrukuid, vastab Björn enamasti põiklevalt, et tema on omad vitsad juba saanud. Töökaaslased arvavad, et Björn on lihtsalt vana pede.

Mul on käimas isiklik väike sissisõda. Kui aga võimalik, teen ymber laused, kus esineb sõna "väljakutse", nii et see sealt kaoks.
Samas mõlgub mu peas hoopis yks yleskutse, maailma teadlastele. Kas ei saaks aretada looma, kes sööb tolmu ja synteesib sellest midagi kasulikku?

Algemeen Dagbladi rubriik "Raar maar waar" on peaaegu sama hea kui BNSi "Kurioosumid ja seltskond"! Pealegi on seal ka lingid. Näiteks mees, kes teeb nätsutatud nätsust pilte.

Imetore uudis Keeniast: nördinud kylaelanikud kyyrisid (kohati liiva abil) puhtaks mehe, kes ei olnd ennast 10 aastat pesnud ja oli kõik oma haisuga ära tyydanud. Miks meil sellist kodanikujulgust yles ei näidata?

"Väga puff oli lilla-roosa kaanega ajakirja osta kioskist:)"
Teller kandideerib jälle esmakasutusega slängisõnaraamatusse, sest googeldades selgub, et eestikeelsetel saitidel on Puff enamasti kas gesamtkunstwerk Sean Combsi tähistamas või kuidagi seotud multikaga Powerpuff Girls, + vanas EESSi versioonis tähistab 'puff' puhvetit.

Aga tulemuseks oli ka lõiguke tamili romaani:
...oru puff iluthu vittu, pugai veliyil vitaa pin "303 enga aala kaanom, kalailaa naa
vandha udane sarakku illaama onnum panna maaten nu theriyaadha" endru ketka...

Intrigeeriv igatahes.

Teine idee tuli veel.

Aga mul on vähemalt kampsuniidee olemas. Nyyd tuleb veel väikesed tehnilised yksikasjad kindlaks teha ja saabki jälle ku-du-da.

Nii ei tehta!
Ei võeta teise inimese lugemata Sirpi laua pealt, et see siis lahti lyya ja suus märjaks tehtud näpuga lehti pöörata. Kas mina olen käinud tema asjadesse ilastamas? Ma ei taha seda lehte enam lugedagi.

JÜRI NÜRI MÕTE

"Raamatud on igand, nende populaarsustrend ei liigu mitte ülespoole. Ilukirjanduse sirvimise asemel on hoopis etem jalgpalli vaadata."

Nii teatas meditsiiniajakirja Kroonika 18. veebruari numbris ekslinnapea Jüri Mõis.

Jeetje-greetje, ka Kesknädal nimetab Kroonikat meditsiiniajakirjaks. See tähendab, et yle minu huulte ei tohi seesinane kombinatsioon enam iial libiseda!!!

KESKNÄDAL, SCHWARZENEGGER JA BUSH ÜHEL MEELEL
(pealkiri mõistagi esimeselt)

Tsitaat H. Saarilt:"... ajalehetöö igavese ja muutmatult kiire iseloomu tõttu ei ole kaunisti veapuhast ajalehte olnud ega tulemas. Ajalehte jääb ikka sisse mingi keelelise ja ortograafilise prahi foon.[...] Küsimus on aga selles, kui tugev see foon on ja kas leidub inimjõule kohaseid võimalusi tema tunduvaks kahandamiseks." Seda on ta öelnud 25. novembril 1990. Ma olen nyyd tema raamatu 906 lehekyljest 592 läbi lugenud ja peaaegu kõigega nõus, mis ta rääkind on. Kuigi, kui ta elus oli, kartsin ma teda hirmsasti, sest ta oli tuntud sarkast ja preilnade torkija.
Raamatus on tema pilt ka. Ja symboolselt näeb ta selle peal välja nagu see inglise näitleja, kes "Equalizer'is" mängis (meil vist oli see hoopis "Call McCall"), Edward Woodward. Ses mõttes symboolne, et Saarile ka helistati ja kirjutati ja tema õiendas raadios siis mured õpetlikus laadis ära. Mingil ajal tegin mina ka keelekommentaare, aga raadiokahes ja palju lyhemalt, solvasin kellegi kolme minutiga ära ja toimetaja Reikop võttis pärast pahameeleavaldusi vastu. Seevastu vana kooli mees Saari seletas ikka nagu lastele kannatlikult, kahekymne aasta jooksul mõnda asja mitu korda, et nii on ilus ja nii jälle ebailus. Kolm õhtut olen ma niimoodi magama jäänud, et loen raamatut ja peas hakkab rahulik hääl seda ette kandma ja kaunilt voolavad laused loksutavad mulle une peale. Virtuoosne vana kooli mees. Minu lugupidamine. Et mitte öelda respekt.

Ma ei taha vanaks saada. Selliseks vanaks, kes koguneb kuue sõbrannaga kord kuus ylikooli kohvikusse ja tal on neile öelda ainult seda, et kogu tema pension läheb pangaarvelt pysikorraldusega elektri eest ja kusagil kontserdil või teatris enam käia ei saagi ja kui ta nyyd pysti tõuseb, siis kõverasse jääbki, valu on sees ikka. Aga ma kardan, et just nii see lähebki.

Škodasid müüv Helkama Auto kasseeris kliendilt alusetult garantiiremondi käigus vahetatud, kuid hiljem rikki läinud osa eest ligi 650 krooni ning oli valmis oma viga tunnistama alles siis, kui viimane oli Eesti Päevalehele oma lugu rääkimas käinud.

Kui ma nyyd õigesti aru sain, siis viga tuli ja rääkis EPLile oma kurva loo. Või rikki läinud osa?

"Minu esimene mees on nyyd abielus minu emaga. Teine mees lasi natuke enne laulatust jalga, aga yks vana peika (18) tuli tema asemele. Ja ma saan lapse ka nyyd kuu aja pärast, aga ma ei tea, kes selle isa on, mees nr 2, vana peika või selle vend."
Husbands are not for life, just for the wedding.

Same old, same old - lektyyriks Henn Saari, taustaks Klassikaraadio.
Ainult haltuura on uus.

Tegin autismile kaldumise testi. Kontrollryhma keskmisest (16,4) sain ikka mõnevõrra rohkem punkte, 26. Ma ilmselt siiski peaksin enesepiinamise, st õpetamistöö lõpetama ja ainult toimetamisele pyhenduma, eks siis valdaks mind rahu ja rõõm. Aga igav oleks kah:(

Klassikaraadios jälle imehea kontsert, sedapuhku Ungari rahvamuusikaansambel Tükrös. Sinna kõrvale loen Henn Saari "Keelehäälingut". 24 aasta raadiovestlused keele teemadel, igati õpetlikud ja stiililt sellised, nagu oleks Jaan Krossi teosed, kui keegi oleks talle julgenud omal ajal öelda "Pigem vähem, aga paremini!".

Noorõstkuust edesi (28.02) või tulla lämmämbid ilmu. Piäaigu egäl puul või olla lumõsatu, mõnõl puul või sadu olla tukõv.

Vaadake aknast välja ja veenduge ise.

Ostan teleobjektiivi fotoaparaadile "Kiev 4 M", reklaamilehti "Kino" ja "Ekraan", punarebasenaha ja rull-laua. Reklaam 10.09.80
Mina ja mõned mu tuttavad rulaomanikud on veel selged õpipoisid, kes selle riista võimalusi alles avastavad. H. Toompere NH 04.04.80
"Rula" on A. Veimeri nimelise Võru Gaasianalüsaatorite tehase uudistoode - rull-laud. J. Lehtmets NH 01.02.79

Loen jälle "Uudis- ja unarsõnu". Selle raamatu võtaksin kaasa yksikule saarele. Avastan selle ikka ja jälle varjatud aardeid - jah, see aimeraamat on tõeline aardla.

Peas on täielik ikaldus, mis olympiaadi teemale vastavate ülesannete kokkupunumisse puutub. Masendav.