Polaarkaru

Kuna pidin B-sani oodates tükk aega Viru keskuses hängima, otsustasin ka sealseid kulinaarseid võimalusi kontrollida. Tai kanasupp oli umbes niisama "tai", kui seda on ukrainlase peamine viinakõrvane. Esimest korda elus nägin ma cappuccino peal piimanahka. Kohvikus, millel on tore nimi ja ilusad musta värvi lauanõud, tegin selle vea, et jäin istuma sellisesse kohta, kus oli näha valgustatud pannoo menüüga. Oh issand hoia küll, teil on raamatupood külje all, minge vaadake keegi, kuidas bruschetta ja anshoovis kirjutatakse, kui ise ei oska. "Oi kao ära kao ära kao ära, nii pedejuttu ajad!" kilkas tütarlaps imetabase huulerõngaga kellelegi viiest noorukist, kes end tema ette kõik ühele pingile olid istuma surunud. Pärast kahte katset B-sanile seletada, kus ma olen ja kuidas sinna saab, kui ollakse meestemaailma ees, otsustasin võltsi hiilguse ja kalbe valguse käest jälle tegelikkusesse naasta, saime bussipeatuses kokku ja sõitsime Lasnakale. Bussiaknast nägin plakatit "Gregorian. The Dark Side". Väiksemat kirja silm ei seletanud, mis annab mõistagi jälle võimaluse õõvastavateks ettekujutusteks. Kas kõik lauljad on Darth Vaderi häälega? Või on tegu niisama tumedate jõududega, lauljad on mungakuubede all alasti ja kui laule tagurpidi lasta, kostavad üleskutsed põrguvürsti kummardada? Aga lõpuks võiks siiski tulla Obi-Wan ja nad lasermõõgaga tükkideks raiuda.

Tõlkija viltuläinud näpud olid loonud väga toreda sõna - imenägu, unenäo asemel.

Telegraaf kirjutab, et New Scientist kirjutab, et "keegi või miski" on vahepeal Marsi peal töötava Opportunity pealt tolmu pühkimas käinud, palju paremini töötavat. Keegi või miski võiks tulla ja seda ka minu kodus teha.

Päevalehe pealkirjanikud.

Juhtkoeraga pime jääb tihti väljapoole ust

Aga miks ta peakski ukse sisse minema.

Alasti rebitud reaalsus ajab Saksamaa kristlased tagajalgadele

Eksole.... ei... ei, mina ei tea... või siiski... ei, ikka mitte midagi ei saa aru.

Bussis asus juhiga juttu ajama muidu täitsa soliidse väljanägemisega vanamees, aga vasaku käe pöidla juurde oli tal tätoveeritud "Kolja" (kirillitsas). Tükk aega mõtlesin, et kui see on tema enda nimi, siis kes selle sinna kirjutas ja miks. Hüpotees 1 on see, et ta on osa ühemunarakukaksikupaarist ja vanemad vältisid selle abil lapsukeste segiajamist. Hüpotees 2 on, et see oli väike spikker kehva mäluga lasteaiakasvatajale. Hüpotees 3 on, et Nikolai, kui ta veel noor oli ja elukutset valis, proovis korra ka tätoveerimist, mõistagi enda peal ja mis tal muud ikka meelde tuli, kui oma nimi.
Kui see aga polnud tema enda nimi, siis on variante muidugi veel, mõned kriminaalsed, mõned sentimentaalsed, aga mis peaasi - Nikolai ei ole hall mass, sest tema peale on sinisega pisut mustrit lisatud.

Ei saa ma sest Neste telereklaamist aru. Laul räägib, kuidas uusaastaööl ikka loomadele leiba viiakse, ja mees keerab auto Neste bensukasse sisse. Kas siis ülejäänud aasta käib ta võsa vahel ebamäärast päritolu ahjukütust tankimas, aga korra aastas tunneb, et peaks ikka autole midagi paremat pakkuma?

Händeli "Messias" raadiost ja süümekad, et oleks pidanud pingile uinunud parmule ikka politsei kutsuma, et need ta kusagile sooja viiks, tekitasid praegu sellise seisundi, et mine või lolliks.

Väga lühike suhtedraama leiab aset siis, kui alkohol sinu veres on pidanud läbirääkimisi alkoholiga tema veres ja on jõutud järeldusele, et veri peaks suunduma peast kaugemale jäävatesse kehaosadesse, ja ansambel Madness alustab ettevaatlikult laulu "This must be love, love, love", aga see natuke verd, mis ajju jäänud on, otsustab esile kutsuda mälupildi nõukogude-aegsest raamatukauplusest, kus ihaldatud Mirabilia-sarja teosega koos tuli omandada ka Vassili Mölder-Proletaarlase valitud palad ja Brežnevi "Väike maa", ja eneselegi ootamatult ütled sa klassikalise lause: "Jääme parem sõpradeks."

Google'is on täna polaarkarud.
Klassikaraadios teatati just, et naiskoor esitab laulu "Sa südames nüüd pane". Natuke õnnetu pealkirjavalik, aga kust Anna Haava, õilis hing, teadma pidi.

Postkastide kohal oli jälle värske tükk ebaregulaarselt ilmuvat trepikoja häälekandjat, sedapuhku lühikese proosavormina: "Kes muu kui jõuluvana on jälle käinud trepikoda reostamas". Tunnistan, et sellise hoiatuse peale kartsin öösel koju jõudes eest leida põhjapõdrasõnnikut ja habemest pärit karvatorte + poolseeditud verivorsti, aga polnd viga, tavaline kodumaa muld lihtsalt. Ja hommikuks oli seegi kadunud.
Jõulukontserdid said ära. Mitte hullemini kui tavaliselt. Kambja kirikus oli natuke valus vaadata esireas istunud Siim L-i, kes läks näost helesinise kampsuniga vaikselt ühte värvi. Ühel õigel jõulukontserdil ei tohigi sisetemperatuur välisest kuidagi kõrgem olla, parem kui paar kraadi allapoole.
Koori jõulupeol käisin poetasin plaadimasinasse Marvin Gaye ja Kalmu. Kui seda keegi ka tähele ei pannud, loodan, et parandasin alalävise mõjutamisega inimeste maitset.
Jõulupeojärgsest pole midagi tarka öelda. Lolli ka mitte. Lund sadas ilusti.
Mõtlen nüüd, millised raamatud väärivad aukohta uues riiulis. Ja mida teha kunagi ühekordseks kasutamiseks ostetud odavate inglis- ja venekeelsete krimkadega. Endale jätan Akuninid, Leonardid ja Friedmanid, teisi lugegu parem teised.

Räägime nyyd olulistest kysimustest. Kuidas sai minu jope taskusse kohuke?

Täna Crepis: blogijate eri.
Mel Brooks: kohati geenius.
Lihtsalt Mel: fab.

Tulin jalgsi linna ja nägin, et see puu, mille vastu mu klassivend ennast ja veel viis inimest surnuks sõitis, on nüüd maha võetud.

Millalgi natuke aega tagasi ma nägin unes, et Anu S**gimist sai SLOlehe peatoimetaja, ja leidsin, et see ongi väga õiglane, ise teeb, ise kirjutab. Tegelikus elus sai temast siis Justi peatoimetaja. Pole viga, kusagilt peab ju alustama.

Tänases päevas oli mitu toredat asja.
Tarbimissotsioloog oli sümpaatne vana, kuigi midagi ülearu uut ei öelnud.
Tunnike õiges tempos ja positiivses meeleolus loba Wildes. Tack, P.
ja Tarmo kirjeldused uue multika tegelastest Areenis. Siiani venitab suu kõrvuni.

Kus pagan minus see lüliti on, mis paneb käigu pealt ja näilise põhjuseta somber mode'i peale? Ja kes seda lülitab?

Hollandlaste eesnimepoliitika nende muude liberaalsete vaadetega muidugi äärmiselt kongruentne, nagu ilmneb ühest loost Het Paroolis: kui ikka marokolastest vanemad tahavad tütrele Jihad nimeks panna, siis pole ka hollandi ametnikel midagi kosta. "Jah, kui tegu on otseselt vulgaarsustega nagu V*tt ja T*ra, siis me muidugi vanematele vastu ei tule, aga näiteks Miracle-of-Love sai küll paar aastat tagasi registreeritud," teatab perekonnaseisuametnik lahkelt. Maroko passi väike Jihad aga tulevikus tõenäoliselt selle nimega ei saa. Ajakirjanikud on ühe Jihadi-nimelise naisterahva ka üles otsinud, kes räägib rõõmsalt, kuidas ta kord, kõrvaklapid peas, metroo poole kõndis ja tema taga tulnud sõbratar pidi järjest kõvemini ta nime karjuma.
Ma muidugi ei saa väga hästi aru vanematest, kes tulevad perekonnaseisu osakonda sooviga nimetada vastsündinu nende kehaosade järgi, mille abil ta sigitati.

Täna nägin ma unes, et olin haridusministri tõlk ja mu nimi oli Tiina Rajandi. Ma olin vist blond ka.
Kui meil on väljend, et kirju nagu juudi jõulupuu, kas siis vastaspoolel võiks ka mingi variant olla samasugune, umbes et "kirgas nagu Rüütli süüdatud hanukka-küünal"?

Mille sümptomid (et mitte öelda märgid) on:
- kui Näituse tänaval Iuridicumist väljudes ütleb sisemine hääl "Mis oleks, kui läheksid jalgsi koju (Võru tn lõppu)? Näiteks läbi Lõunakeskuse?" Ja tulingi.
- kui pesumasinast pesu võttes tuleb mõte, et näh, võiks ju ka põrandad ära pesta, mis siis, et kell on kaheksa? Ja pesingi.
Eks ikka selle, et käesolevast haltuurast on silmini siiber.
Vähemalt sain värsket õhku ja põrandad puhtaks.

Muide, mida hullumajale lähemale, seda mahedamaks läksid läheduses asuvate väikeste tänavate nimed, alguses olid Aroonia ja Kibuvitsa, lõpus Piparmündi ja Palderjani.
Ja S*tka mööblipoodi, kuhu ma esimest korda elus sattusin, tuleb saata maitsepolitsei. Seal müüakse laste nahktugitoole. Mis kasvab väiksest jõmmist, kellele sihuke asi ostetakse, aga näiteks raamatuid mitte?
Õnneks sain Maksimarketis pidama ja ei ostnud endale raamatuid ega kommi ega alkoholi vähemalt, vaid hoopis 1,5-liitrise teekannu, sest nüüd, kus mul pensionisambad kasvavad, on ju tarvis ka nende kasutamise ajaks veel elus olla.

Ütleme, et kui prantslased juhtumisi Saaremaale satuvad, kas nad siis mõtlevad, miks kohalikud küll prantsuse keeles vannuvad, kui kohalikud räägivad lihtsalt, et vaja võrgud homme varem merde viia?

Selleks peab ikka tõesti tunnustatud teadlane olema, et karistamatult niisugust lapsejuttu raamatus ajada nagu kultuurianalüütikud:
"By the late nineteenth century the construction of houses had become a major architectural subject, studied by ranking architects. Small one-story dwellings, each on its own tract of land, proliferated especially in America. Large ornate houses became fairly common, closely adjacent to neighbors in the older cities, standing alone in the newer towns and the suburbs. Distinctive styles of domestic architecture rose in popularity and waned shortly thereafter."
Kui lihtsate sõnadega kokku võtta, siis arhitektid uurisid, kuidas maju ehitada, ja siis ehitatigi, vahel suuri, vahel väikseid, küll teiste majade lähedale, küll jälle kaugemale.
Oijah, meeldib rahuldada kanu, vahel noorukesi, vahel ilgelt vanu, või kuidas see oligi.
Muide, kui otsida guuglist rahuldada kanu, saab viite Riigi Teatajas avaldatud dokumendile "Nõuded kanade pidamisele ja selleks ettenähtud ruumile või ehitisele", kus üldsätetes defineeritakse ometi kord veenvalt sõna "allapanu" -
9) allapanu ? mis tahes pude materjal, mis võimaldab kanadel rahuldada oma etoloogilisi vajadusi. '
Oh siit areneks juba terve multikas pirtsakast kanast, kelle etoloogilised vajadused on täiesti rahuldamata, sest materjal pole küllalt pude, aga ma pean kulturnikute juurde tagasi pöörduma.

Eile ma ei teinud midagi. Lugesin Marinina "Kaasautorite" teise raamatu läbi ja vahtisin telekat, kus TV1000s paistis olevat Milla Jovovichi õhtu. Ega ta vist suuremasi näitleja ei ole, või olid lihtsalt lollakad filmid kah. Aga küll pani üks neist mind mõtlema, et kui Tartus juba tegutseb hambaarst doktor Hell, miks siis ei võiks mööda koridore valgete susside lohisedes kõndida ka resident Evil?

Grupp lasnamäelasi sillutab teed killustikukriisile
Keda pealkirja puhul õnnitleda, EPLi või Äripäeva?

Hommikul silmi pähe joonistades mõtlesin, kui kosmeetikat ikka müüdakski näo järgi.
"Put that L'Oreal lipstick back, love, you are not worth it."

Hollandis on oma bloogikuninganna, selgub Telegraafist. Äärmise populaarsuse osaliseks on see sait saanud eelkõige seetõttu, et maad võttis laiaulatuslik diskussioon, kas selle pidaja rinnad on ikka ehtsad. Ja voila, teadus tuli siin appi. Vaadake ise.

Rubriigist "Raamatusoovitus": "Lõuna-Rootsi eestlased ja nende keel"
Pealtnäha täiesti ohutu teos. Aga on ka üllatusmomente. Intervjuu 56aastase naisega.
"Aga võib-olla räägiksite ise oma tööst natukene."
"Jaa. Mina olen Ameerikas käinud kolm aastat ülikoolis ja siis ma olen kunsti all olnd ja siis ma olen akadeemik, kunstiakadeemias käinud, kus ma olen õppind kriimustaja umbes eesti keeles, filmi ja televisiooni. Nimi on professional make up artist. Ja ma olen olnud väga palju filmides ise ka kaasas. Ma olen töötanud ka nagu statistina. Ma ei tea õieti see nimi eesti keeles."
"On küll nii."
"Ja väiksed osad on mul olnud, aga ma olen suurem osa siis kriimustanud ja maskisi teinud ja."
"Grimeerinud."
"Grimeerinud. Grimeerinud. Jaa."

Mõtisklesin siin suure-väikese algustähe teemal, et on võistlus Miss (suure tähega) Estonia, aga valitakse hoopis Eesti miss (väikse tähega), ja et missisedki võistlevad/sid, aga kuhu on jäänud kahtlemata veelgi köitvam Mistress Estonia? Eelvooru pääsemiseks tuleks saata korteri turvakaamera lindistus, pildid ühisest puhkusest päikeselises paigas ja pidaja krediitkaardi väljavõte. Võitjast peab pidaja aga ausa naise tegema, see olekski auhind.

Minus süveneb tunne, et kultuurianalüüsiraamatu autorid ajavad teinekord ikka lihtsalt täielikku mulli. Võtkem järgnev jutt: "Similarly, to an outsider the Russian kalbak appears to be a brimless red hat. To a rural Russian, however, it means that the wearer is a medical doctor."
Olevik, eks ole. Tuleb siis nagu välja, et praegu kehtiv dresscode vene arstide seas.
Paraku ei leia ma kusagilt sõna kalbak, mis mütsi tähendaks, küll aga kalpak/kolpak, mis on kirgiisi viltkübar või türgi keeles kõrge lambanahast müts, mida kandsid näiteks ungari husaarid.
Aga ma ei mäleta küll ühtki filmi vms, kus keegi võtaks taskust punase mütsi ja ütleks: "Laske mind läbi, olen arst, kas te siis ei näe, et mul on punane müts?" ja kõik taanduvadki, kuigi üks taat ei ole nõus, aga no mida vana daltoonik ka teab.
Allikaviidet kah pole selle üllatava sartoriaalse tõe juures.
Müstika.
Aga igaüks ju teab muidugi, et red hat tähendab hoopis linuximeest.

Terve nädala elasin teadmisega, et neljapäeval kl 9-12 on mul koolitus.
Selle teadmisega ka ärkasin täna.
Kaheksa minutit hiljem läksin pärast meilboksi (et kuhu ma siis õige pean minema varsti) vaatamist magama tagasi.
Vähe sellest, et koolitus oli üheksa-mõttekriips-kaksteist, see oli ka üheksa-punkt-kaksteist.