Polaarkaru

Eile oli ikka ekstra nõme päev mõne koha pealt. Mõne pealt mitte. Näiteks Kroonika ja SLoleht ületasid ennast ja teineteist suurepäraste lugudega. Crepi majavein maitses hästi. Vanad sõbrad esinesid endises headuses.
Aga endiselt on vaja midagi põrutavalt huvitavat ja didaktiliselt veenvat välja mõelda. Ei ole kerge.

Põhimõtteliselt annan ma endale aru, et mingite eluhuvitavate kursustega pole mind õnnistatud, aga seni on inimestel valida olnud, kas käivad või mitte. Sedapuhku mitte. Ja see "faah kui igav" paistab ju nägudest nii välja, et nutt tuleb peale.

"Ka sina, pruut! Uss..." jäid tüütu pulmavana viimasteks sõnadeks.

Ülikooli töötajatele saadeti keelekoolituspakkumine, mida ma ei saa vaikides kannatada. Pakkumises eneses oli vähemalt kaks ortograafiaviga, aga lisaks soovitati inimestel oma keeleteadmisi ka testida. Ja seal väidetakse täie kindlusega, et vorm 25aastane on vale, 101 liikmeline aga õige. Ja muud huvitavat. Näiteks seda, et mul oli "Valesi vastuseid: 3". Tõe poolest.

Klienditeenindajad, rääkige nii, nagu asjad on.

Kui ma nüüd R-kiska vitriinis õigesti nägin, oli Marju Länik Videviku kaanetüdruk. How the mighty have fallen!

Heh. Kosmeetikapoe müüja ajas eile mulle jama ikka. Ma ei julgenud talle vastu vaielda ka, kui ta väitis, et jajaa, Coco Mademoiselle on ikka juba aastaid tema lemmik, ikka paarkümmend aastat juba, sest minu meelest on üksjagu noorema tootega tegu, aga ega ma ju täpselt ei aja näpuga järge naistekate ilurubriikides. Internet väidab, et bränd toodi turule 2002. Igatahes, ma nüüd lõhnan jälle.
B-san on vist kaugel reisil tsetsekärbselt hammustada saanud, igatahes magab ta igal võimalikul juhul, välja arvatud öösel kell kaks. Siis ta sööb ja vaatab telekat.

Eile oli TV1000 Eestis "Y tu mama tambien". Jõudsin paraku natuke pärast algust vaatama, aga oli film mis film. Lugesin arvustusi alles täna, õnneks mitte enne vaatamist, nagu tavaliselt, ja nii igav ei olnud ka kordagi, et oleks vaatamise ajal imdb-s tuhnima hakanud.
Film iseenesest aga oli selline vänge värk, peategelased ei olnud mingid vilajad uduõrnad ja graatsilised noorukid, vaid päris masajalgsed ja pisut püknilisevõitu isegi. Gael Garcia Bernalist on vahepeal muidugi international bright young thing saanud, aga YTMT-s oli ta veel usutava kutsikaolekuga. Üldse oli väga veenev kõik selles filmis. Melodraamata ilmselt seal maailmajaos ei saa, sestap pidi ka klassikalist initsiatsiooniriitust läbi viima kirjutatud naispeategelane vähki surema ja pärast tequila-õlle peatäiest ajendatud homoerootilist interluudiumi läksid ka sõbrad lõpuks lahku nagu laevad merel, aga mingit sellist nüüühkuiliigutav tunnet ei jäänud. Elaani oli ja iseloomu. Mulle meeldis, aga midagi originaalsemat olekski raske öelda, roadmovie ja coming-of-age ja bitter leftist sociopolitical asides from Brechtian voice-over jne on kõik arvustustes ära olnud.
Ma hakkasin hoopis oma teadmiste peale mõtlema, mis mul Mehhhhikost on. Ja ega palju ei olegi.
Kolme mehhiklast olen kohanud, kaks naissoost, ja nende nimed on mul meeles. Kahte Hollandis, kuhu üks tuli teaduriks (võis olla Humberto, aga pole kindel) ja teine talle naiseks. Nendega kohtusin hollandi keele rühmas, kus oligi ainult kaheksa inimest, kolm nädalat iga päev viis tundi ninapidi koos. Naismehhiklane jättis alguses väga malbe mulje, mis sai kannatada niipea, kui ta suu avas. "Ma sõin eile väga maitsvaid kiivisid, " teatas ta Uus-Meremaa tütarlapsele. "Oo, jaa?" rõõmustas patrioot ja hakkas juba valmistuma loenguks "Kiivid - Uus-Meremaa tulbid" vms, kui tabas pilgust, et Anahi'l on veel midagi öelda. "Jah, aga need olid Itaaliast," ütles A ükskõikselt. Teadur nägi välja nagu noor Fidel, ja minu nähes baretist kunagi ei loobunud. Ja nad abiellusid Groningeni raekojas, kus neljapäeviti sai seda tasuta teha ja kus paaripanija jutustas pikalt hollandi keeles, kuni klassikalise küsimuse "Kas sina, ..." esitamiseni, millele vastust väga ruttu ei tulnud. Siis ta taipas, et midagi on teisiti, ja tegi eelnenust lühikese i-keelse kokkuvõtte. Receptie'l anti tequilat ja oapastat miskisugust ja rohkem ei tea ma nende inimeste elukäigust midagi.
Aga kolmas mehhiklane minu elus oli Iraida. Maailma noorte koori võeti aeg-ajalt ikka pruunimaid ja kollasemaid inimesi ka vürtsiks, aga mitte just liiga palju. Sellepärast olid kõik eksoodid pideva tähelepanu all. Aga Iraida ei lasknud end sellest suuremat häirida ja pööras oma tähelepanu hoopis olemasolevatele eestlastele, sest meil olid kõigil juhtumisi sinised silmad, mis Mehhikos olevat suur konkurentsieelis. Kõige sinisemad olid Mikul, kes tol ajal oli antroposoofia ja jumal teab mis libateaduste kütkes, igatahes kuulutas Mikk, et Iraida Lõvi tähtkujus sündimist võib ju näojoontest lausa välja lugeda. Nii nad siis vastastikust huvi üles näitasidki, näiteks patsutas Iraida hellalt Miku arenevat õllekõhtu ja küsis võltsi uudishimuga "Who are you hiding there? A little Mikito maybe?" Iraida isa oli tantsubändi juht ja Iraida ise rohkem selline jazzisema häälega tegelane, mäletamist mööda õppis ta New Yorgis lauljaks vist, nii et Veljo Tormise teosed, mis meil tol aastal kavas olid, talle just suuremat ei pakkunud. 27kraadises Vahemeres ta ujuda ei tahtnud, sest jahedavõitu olevat. Kui üks belgia poiss talle siivutu ettepaneku tegi, oli Iraida väga nördinud ja jagas nördimust meiegagi. Veel nördinum oli ta siis, kui taani tshikid teda nagu alaarenenut vaatasid, kui ta küsis, miks kondoomiaparaat on naiste WC-s. Neil Mehhikos on see meeste mure, turtsus ta. Ta esines ka suhteliselt ägeda üldistusega "You know, latinamerican men are all machos", mis vist parasjagu oli saanud veenvama noodi puertoriikolasest boyfriendi telefonikõne tõttu. Aga Iraida oli üks väheseid, kes ei ilkunud meid teenindanud jabura kelneri Manolo kallal, kelle kõrval Fawlty Towersi Manuel oli lingvistiline geenius. Ühesõnaga, Iraida oli väga võluv tegelane. Kahjuks ei tea ma ka tema saatusest aga enam mitte midagi, nagu enamiku tollaste kaaslaste omast.
Kuigi, milleks meil siis internet on. Iraida Noriega, palun väga.

Täna pidasime loengut siis ilma konspektita. Ei, tore, et kiled vähemalt kaasa said. Ärevus kaldub kasvama, sest täna peaks rändur koju jõudma.

Hommik on olnud uimane.
Peas käivad kaks ideed. Kuidas bondage'i harrastaja satub kaubamajja kingituste pakkijaks. Kõik läheb muidu ilusti, keegi ei ole otseselt kaebama tulnud, et sõlmed on keerukavõitu, sest saab ju paela läbi ka lõigata, egas midagi. Aga ükskord, kui noor pere toob lapsele kingiks mõeldud hiigelsuure mängulooma, saavad madalad kired võitu ja hämmeldunud ema-isa silme all seob pakkija looma käpad seljataha kokku jne.
Teine on riigikogu küsimuste ja vastuste tund.
"Tere hommikust, austatud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu n istungjärgu esimese töönädala neljapäevast istungit. Juhatuse nimel olen valmis vastu võtma eelnõusid ja arupärimisi. Kolleeg X, palun!"
"Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kuue Riigikogu liikme nimel annan üle arupärimise härra minister Y-le. Nimelt, kas tunned maad, mis Peipsi rannalt käib Läänemere kaldale ja Munamäe metsalt, murult viib lahke Soome lahele?"
"Aitäh, härra kolleeg. Kindluse mõttes küsiksin üle, et kas peate ikka silmas seda maad, kus teretavad metsaladvad nii lahkelt järvi, rohumaid, siin taevavihmal oras võrsub ja päike paitab viljapäid?"
"Just-just. See on see maa, kus minu häll kord kiikus ja mu isadel. "
"Aitäh, härra kolleeg, see on siis selge. Rohkem eelnõusid ja arupärimisi ei ole. Kui esitatud arupärimine vastab Riigikogu kodukorra seaduses sätestatud nõuetele, edastab juhatus selle koheselt adressaadile."

Ma siin mõtlesin, et mina Krahvi asemel läheks koolipraktika esimesse tundi küll tule ja mõõgaga.

Ma ei tea, kas te seda nalja teadsite, et, ei, magamajäämine läheb mul lihtsalt, loen kolmeni ja kõik. Mõnikord ka poole neljani. Mina lugesin veerand viieni, sest ma tahtsin raamatut läbi saada. Raamat rääkis suurest hullumajast ja peategelast ei peetud/peeti/ei peetud/peeti/ei peetud/ei, nagu oleks ikka, või kesse teab, hulluks, igatahes lõpuks jõuab ta järeldusele, et tema koht ikka on sellessamas suures vaimuhaiglas. Vahepeal jahuti igasugust muud juttu ja tutvustati nõdrameelsuse eri tasemeid. "Jumala käega kõverdatud read" on pealkiri ja igal võimalikul juhul mainitakse ära, et autor läks ise ka teeseldud tõvega haiglasse, et vaadata, kuidas on. Stiilist õhkub sellist pisut maniakaalset elevust, nii et ehk tuleb veel minna, asja pärast.
Igatahes olen ma nüüd mures, kuidas täna õhtul uni pisut varem kinni püüda. Une-eelne raamat on täna Lampedusa "Gepard", mis on õhuke ja elegantne raamat, aga millest tehti kolmepooletunnine, kuigi kahtlemata ka väga elegantne film. Ja il gattopardo on minu arust väga ilus sõna.

Ei, nii keerulisi asju kui aknad ma ei värvi. Põrand on minu lagi.

"Kasutan Rammsteini ise ja soovitan teistelegi!"
Ei ole paremat bändi, kelle saatel tüütuid kodutöid teha. Ei saa ka jätta mainimata, et Rammsteini taltsam lüürika sobis päris hästi ka tõlkeharjutuseks, kui sakslastele eesti keelt pidin õpetama. Tõsi, inimestele, kes vabatahtlikult eesti keelt õpivad, ei tohiks üleüldse mingid perverssused võõrad olla, nii et võib-olla oli mu ettevaatus liiast. Seda enam, et üks kursuslane mulle need plaadid kõrvetas. Nojah, ta oli küll soomlane tegelikult. Aga elas Saksamaal. Kirde-Saksamaal.
Vaatame, millist materjali juba lugude pealkirjad pakuvad: Bück dich!, Küss mich! - puha käskiv kõneviis. Võib ju täitsa olla, et mõnele inimesele sellest piisabki. Näiteks hollandi keele algkursusel oli minuga koos omal ajal üks naisterahvas Uus-Meremaalt, kes teatas, et tema ametis saaks peale tere ja headaega hakkama kahe lausega: "Järgnege mulle!" ja "Võtke ülakeha paljaks!". Viimane lause ilmselt siiski reedab ta elukutse, ta oli õppinud radioloogiaassistent.
Aga Rammsteini juured, tundub mulle, on sügavamal saksluses, kui pealiskaudsel vaatlusel paistab. Iga lastemuusikakooli muusikaliteratuuri kursuse läbinu mäletab ju ometi kurikuulsat "Erlkönigit". Vana hea Goethe ise sai hakkama täiesti rokkiva algusreaga "Wer reitet so spät durch Nacht und Wind?" Ja muusika autor Schubert, kelle eluküünla staarilik eluviis kiirelt läbi põletas? Ärev väike sekund "Oh Vater, mein Vater" koha peal nõuab ainult bassi ja trummi alla ja valmis ongi tore lugu, mille saatel pead loopida ja üles-alla hüpata, kuni kontsert läbi saab ja võib jälle minna oma Chemnitz-Karl-Marx-Stadt-Chemnitzi plattenbausse magama, et hommikul värske peaga Arbeitsamti vaatama minna, ega väljaõppinud Trabandi-parandajale mingit väiksemat tööotsa ei ole.

Internetist ei ole teinekord ikka üldse abi.
Ostsin 19 krooni eest John Handsi sopaka. Kui üritasin googeldada, et autori kohta rohkem teada saada, pakuti põhiliselt selliseid saite, kus John's hands opened Cassandras blouse jne jne.
Nagu ei aita Internet selleski osas, kes ikkagi Tallinnas seikleva don Juani häält tegi. Donna Annale andis erootilise kurguhääle mõistagi Ita Ever ja donna misiganes nooremale tütrele lisas infantiilse mündi igipõline pioneeride häälendaja Ester Pajusoo. Kui imdb-d uskuda, siis on selle filmi muusika kirjutanud ilmselt Aafrika juurtega Olawu Echala ja nimiosas möllas Hunta Wirkawa, aga muud talendid pole mainimist väärt olnud.
Mida rohkem aga järele mõelda, seda hullema simulaakrumiga ikka tegemist oli. Ma lihtsalt mõtlen, et kui inimesed oleks tõesti selliste riietega tänavale läinud, oleks miilits nad ilmselt putkasse viinud. Ja see, kuidas Harju KEKi tüüpprojekti järgi ehitatud suvila all on kaks korrust paekivikeldreid. Aga täitsa märkamatult oli seal ka mingeid reaalsusesugemeid. No näiteks donna Anna paruka kerge sirelihelk, mida templivärviga toonides jäljendada üritati. (Peaaegu oleks kirjutanud sireliuits, aga teema "Jaan Krossi naistegelane/sed" jäägu ehk teiseks korraks. Ega seal polegi muidugi muud öelda nende kohta, kui et nad on noored ja naksakad ja peategelane h o o b a b ennast nende peale. Ja sireliuitsu tuleb siis respektiivselt kas hame või pluusi kaelusest.)
Aga sirelikarva juuksed tuletasid mulle meelde hoopis muu asja, ühe omamoodi shibbolethi. "12 toolis" ütleb Ostap Bender ebaõnnestunud maskeerumiskatse peale, et "meil nõukogude liidus selliste ultraviolettkarvadega elada pole soovitav". Vat mina tean kahte Benderit, Ostapi ja "Futurama" robotit. Kui mulle aga Benderist rääkida, siis mina mõtlen kõigepealt Ostapi peale. Minust natuke vanemad ei tea ilmselt robotist midagi, ja nooremad küsivad Ostapist kuuldes "Ostap kes? Ostap mida?" No ostap see raamat ja loeb siis.
Mis tuletab mulle jälle Johni raamatut meelde, kus KGB mees möödub kaubitsevatest tegelastest Moskvas ja mõtleb, et need on nagu "blacks from the south". Ja mina mõtlesin ausalt umbes pool minutit, mida lõunaosariikide neegrid asjasse puutuvad, kuni jagasin ära, et ta mõtleb kaukaaslasi ja asiaate.

Okei-okei. Mitte inimkonna lapsepõlv. Minu oma.

Minu mälestustes oli "Don Juan Tallinnas" mustvalge film. Lähemal järelemõtlemisel oli mustvalge siiski ilmselt telekas, millest seda nägin. Värviliselt on asi muidugi veel tuhat korda kämbim, kogu see erki moeshow seal vahepeal ja rustikaalne shikk suvilas. Ma ei saa midagi parata, et minu mälestuste 1970. aastad on disaini poolest just sellest filmist pärit. No ja meie lõunanaabrite Jodie Foster don Juanina ja Angelina Jolie donna Annana ja muud seksikad kõrvalosatäitjad. Inimkonna lapsepõlv, aga vähemalt lõbus selline.

Varane tõusmine vs mina - 2:0.
Ma ei viitsi absoluutselt mitte midagi teha.
Jalgsi tulin koju.
Sirbi lugesin läbi.
Telekast vaatan Leslie Nielseni filmi.
Naeran. Häbenen, aga naeran.
Aga Nat King Cole'il on selline hääl, et seda isegi Leslie Nielseni jaburuste taustal kuuldes tõusevad mul vaikselt kõik ihukarvad üles ja kurgus on selline imelik kramp, nagu poleks nutt kaugel.

Mida teeb Floridat külastav Eesti turist? Vaatab, et mõnusad iilid ikka küll, ja ostab endale tuulelohe, mida rannas lennutada. Näide elust enesest.

Ülikooli kirjastuse väljamüügilt ostsin meeltesegaduses kaks kogumikku "Sign Systems Studies" sarjast. Vaatasin töö juures neisse sisse ja oletan, et peale eestikeelsete kokkuvõtete ei viitsi ma sealt ilmselt midagi läbi lugeda.
Aga hea, et ma nii ohututes kohtades käin. Hullem oleks, kui ma kinnisvara või autosid ostaks või muud sellist, millega kohe üldse ei oskaks midagi peale hakata.

Leia poeesiat igapäevaelust, vol 2. "Valmis, kuid lehel on tõrkeid." Daktül. Harva, kui ette tuleb meie neljajalgsest trohheusest läbiimbunud tekstimaailmas.

Nägin pealkirja, et peaminister kohtus eurovolinik Vitorinoga, ja nüüd käib peas ringi Macarena. Sest seal oligi ju selline lugu, et "Macarena tiene un novio que se llama Que se llama de apellido Vitorino". Põhimõtteliselt Macarena peika oli siis eurovolinik.
Ja siis ma ostsin veel poest Toropi raamatu ja lõikasin selle ümbrispaberiga sõrme.
Ja kell 2.45 öösel sain sms-i "Ookean!! Soe, soe tuul ja poolemeetrised lained!"

Ja nüüd proovige teie sellises seisundis midagi mõistlikku teha.

Täna oli veel selline lugu kah, et minu tööarvuti levitas ussi. Ilma et ma midagi oleks selleks teinud. (Peale olemasolu, mille pärast ei jaksa niikuinii enam vabandust paluda, nii et leppige sellega.) Aga kes avastas kurja Korgo levimise minu arvutist? Keegi, kes on maailmale andnud rohkem blogereid kui, ma oletan, et kogu Põhja-Korea. Just-just, Teller(id).

Hämmastav lugu. Loenguid pidama värvatud uus kolleeg proovis paar nädalat ja leidis, et ei, parem siiski mitte.

Siiani ei ole ma ilmsete Viagrapakkumistega meili kunagi sisse vaadanud. Aga sedapuhku oli intrigeeriv subjektirida "ha ha ha your penis is so small Benjamin :)" see, mis sundis süvenema. Ja värvilise kuulutuse järelt leidsin sellise dadaistliku pärli:

durkee housewives attack moiseyev dumb ooze enamel amarillo resumption byte deleterious contagion caption filipino onetime adulterate indicant cancelled stoneware voodoo cheesecake cleavage personnel cope coca convergent remedial deaconess confederacy moiety splotchy rung individual trim pewee refute compost meanwhile cosmopolitan denotation lewis burtt arbitrary clarendon backhand baldy hostile depot cove roughish alchemy norris imposture rope ruinous woman benthic choice quantity waxwork while spokane counterpoise summary nicholls contraception homily middleweight cochran cluck azimuth gases whirlpool bandstop brotherhood mecca bounty bless epa cushing dwight foxglove caucasus clove reveal countersunk agee locoweed crag deus cady arrowroot basketball scrapbook warmish freddy glimmer luncheon member snout myocardial peaky shipwreck eloquent farina obliterate countywide incompetent midget nearsighted cathedral advance congressional advisee anselm allis declarative enmity permission strip diversify custodial armoire callisto mix smatter patron toss physiotherapy dolly rupture snake pbs escheat bar chloride patriarch deport edible wolve

Abraham Maslow oli lapsena väga üksildane. Kui ta just, nina raamatus, Maslow'de elutoas ei vedelnud, istus ta tundide kaupa Brooklyni silla juures ja õngitses. Nii ta kord kuldkalakese kinni püüdiski. "Kolm soovi, ja rutem, kui tohiks paluda," ütles kuldkalake, kes oli loobunud sissejuhatusest, teades, et PR-töö on kirjanikud juba ära teinud. Kolm soovi, kolm soovi, mis ma küll sooviksin, mõtles väike Abe paaniliselt. Raha? Ei, liiga stereotüüpselt juudilik. Sõpru? Mis ma teen nendega? Suureks saada, nii et ei peaks enam vanemate ja kuue noorema õe-vennaga maid jagama? Aga perekond on sul niikuinii eluks ajaks kaelas. Maailmarahu? No mida küll soovida, armas aeg? Kuldkalake pööritas silmi ja porises pahaselt: "Te inimesed võiksite ikka ükskord välja mõelda, mis teil vaja on. No nagu mingi süsteem või nii. Kalade eluiga ei ole nii pikk, tead, et igavesti oodata, kuni mõni käeliselt natuke osavam kalamees oma kolm soovi kokku saaks." Abe, kes oli viisakas poiss, häbenes hirmsasti, et ta nii hõivatud olendit tema tähtsas töös kinni peab. "Noh, ma tahaksin vist kuulsaks saada," ütles ta lõpuks. "Ja no mis kuulsusega koos käib, eks see siis tule niigi." "Okei," ütles kala kergendatult. "Aga mõtle selle vajaduste süsteemi asja peale natuke, eks." "Hästi, mõtlen," ütles Abe pidulikult. Mõtleski.

Vaatan RTList suurt IQ testi. Kuni ruumilise mõtlemise ülesanneteni tundsin ennast nagu Intelligenzbestie. Nüüd aga lihtsalt nagu Bestie. Kui puslest on kolm tükki puudu ja üks sobib, siis minu protsessor lihtsalt ei jõua 30 sekundiga välja mõelda, kuidas see überhaupt võimalik on.
Aga toredad rühmad on välja otsitud, keda võrrelda, aadlikud ja uksehoidjad, jalgpallurid ja purjus üliõpilased.

Muresid pole mul ju praegu palju, ainult kaks - töö ja perekond. Asja iroonia on aga selles, et töö hõlmab askeldamist käsiraamatuga targale lapsevanemale, samal ajal kui üks minu omadest tegeleb meeleheitlike lollustega.

Saksa bürokraatia põhjalikkus sai jälle kinnitust. 2002. aasta jaanuaris esitatud kuluaruanne stipendiumifondile loeti 3. septembri 2004 seisuga vastuvõetavaks, mille kohta sain ka toredas ametikeeles paberi. Kaks ja pool aastat. Armas aeg.

Hotelliketi Intercontinental tütarettevõte, luksusvanadekodud Incontinental.
(Sõitsin jälle linnaliinibussiga ja kahetsen.)

Mis kellaaegu see blogger paneb küll? Kell on 12. 44 praegu, aga mis tema näitab?

Magasin täpselt nii vähe ja nii halvasti, nagu karta oligi. Aga nüüd olen juba peaaegu ärganud. Vaesed tõlkemagistrid, kes kohtuvad reede hommikuti autopiloodil töötava zombiga.
Palusin testi servale üles tähendada, mis eriala ja millal keegi lõpetanud on.
"Elektronarvutid 1980", kirjutas üks hilinenud isand.
Elektronarvutid! 1980! Minu esimesed dzhiinid! Klassipildile tungis maskott Misha! Jaak Uudmäe sai olümpiakulla! Elektronarvutid olümpiaregati pressikeskuses, mida ringvaates Nõukogude Eesti ka tõesti näidati, et olemas on! Do svidanja, Moskva, do svi-da-aa-nija...

Rolexi vähemeksklusiivne variant: Prolex
Tänane absurdseim leid kaubandusest on Arimexi Koolilapse Segu. Segusse kuuluvad nimelt muuhulgas ananass õunamaitseline ja ananass maasikamaitseline. Tootsi peenramaa värdjalikud viljad?
Alumiste naabrite kass pürgis jälle kõrgustesse. Sedapuhku ta vastuhakuta ei lahkunud. Sügavama kriimu kohalt läheb käsi vaikselt paiste. Naabreid vaadates ma hästi ei usu, et kass kunagi targemaks saab. Küll aga ilmselt kosub veel, nii et järgmine kord võidab ta lõplikult ja viskab minu uksest välja.
Ahjaa, "Kogu tõe minu emast" nägin ära. Sobiv vastukaal Houellebecqile. Soe ja (enamasti) hooliv maailm. Tugevad naised. Mehed, kes polnud veel või enam päris mehed - laps, teismeline, mälu kaotanud vanur, transseksuaalid. H raamatus on üks arutlus ühtlustumise kohta: All humanity instinctively tends towards miscegenation, a generalised undifferentiated state, and it does so first and foremost through the elementary means of sexuality. The only person, however, to have pushed the process to its logical conclusion is Michael Jackson: he ise neither black nor white any more, neither young nor old and, in a sense, neither man nor woman.
Räägime seda nüüd näiteks Märt Sultsile, et vaata, mis mujal maailmas targad inimesed arvavad. Aga kas värske Arnold Oksmaa eneseupitamispreemia laureaat seda kuulaks. Temaga on hoopis KesKuses intervjuu, kus ta laiab, nagu jaksab, ja intervjueerija koogutab kuulekalt kaasa, et õige mees oled ikka, hästi paned. Ma arvan, et ma jätan selle lehe lugemise järele.
Loeng kl 8.30. Polegi palju jäänud.

B-san helistas pool kaks öösel, oli iseseisvalt Elizabethi nimelisse linna jõudnud ja Charlie üles leidnud. Eneselegi ootamatult on tal õnnestunud Ameerikas käigud ajastada nii toredasti, et eelmisel aastal olime Manhattanil, kui oli suur blackout, ja sel aastal, kui plaanis on nädal Floridat, käis sealt orkaan üle. Katastroofiturist, midagi pole öelda.

Lugesin Houellebecqi "Platformi" läbi. Ka seal on turism üks põhilisi teemasid. Läks kiiresti, sest päris suure osa tekstist moodustas peategelase suguelu detailne kirjeldus, mille võis vahele jätta. Rääkigu sellest raamatust parem targemad inimesed. Mulle meeldis üks torge Prantsusmaa sotsioloogiakultuse kohta. Kui suur firma tellib käitumissotsioloogilt 150 000-frangise uuringu, ilmub sotsioloog kohale õhukese mapiga ja loeb ette paar lõiku ühest ajakirjaartiklist. Firma inimesed vangutavad uskumatult päid - ja selle eest maksime 150 tonni?? Aga muidu on erakordselt pessimistlik ja küüniline ja misantroopne jne teos, ainsa positiivse naistegelase, kelle positiivsuse põhielemente on lakkamatu valmisolek suhu võtta ja kõrge palk, lasevad islami terroristid lõpuks maha. Kellel on kalduvus hõlpsalt masendusse sattuda, peaksid H raamatutest eemale hoidma.

"Somnambuulist" nägin lõppu. Kellel on kalduvus jne.

Kirjastajaelu prooviv naisterahvas on osutunud täielikuks telefoniterroristiks. "Aga mis siis nüüd saab, et mul oleks küll vaja, et see oleks siis selleks ajaks küljendaja käes, aga kui nüüd on tõesti nii, et see nädalavahetus on mängust väljas, et siis ma nüüd ei oska ka öelda, et väga oleks ikka vaja ju, ei tea kohe, mis teha siis, kui niimoodi..." Ja nii edasi ja nii ja nõnda edasi. Olen hakanud telefonil heli maha keerama. Tulemus? Viis vastamata kõnet ja sõnum kolmveerand tunni jooksul.

Homme kl 8.30 loeng.

AAAh get real u old womens..(õpsid) :P

Kristiina Ojulandi külastasid murdvargad
Kroonika
Kohtumine möödus soojas ja sõbralikus õhkkonnas

"Tere, mina olen Kristiina, tulge sisse!"
"Meie oleme siis murdvargad."
"Väga meeldiv, astuge edasi. Minge sinna suurde tuppa, võtke istet! Kas ma kohvi või teed ka äkki teen?"
"Ma ei tea, aeg on hiline, kohvi küll ei võtaks vist?"
"Jah äkki tõesti teed, pärnaõie või piparmündi või midagi niisugust?"
"Hästi, vaatan mis mul on seal. Suhkrut ka või mett või?"
"Noh, suhkrut võiks ehk küll..."
"Mitu lusikat?"
"Ei tea, pange ikka komplekt ära vast."
"Ja kui tordilabidas on hõbedast või midagi, siis see ka."

Mul on nohu. Mis on muidugi nohu muude sündmustega võrreldes nagu
Lasnamäe ja Gaza sektori sõprusomavalitsusteks kuulutamine, Lihulale ajaloolise ja õigusjärgse Kilpla nime ennistamine... Midagi rõõmsat tahaks.

Ajak osak on endale keldrisse terve urgude süsteemi rajanud. Käisin vaatamas. Ühesõnaga, lähed ühest uksest sisse ja kui välja tuled, oled juba Tallinnas Stenbocki majas.