Polaarkaru

Rohelise tee maitsega jogurt aloe veraga. Kas tõesti esimene jogurt ainult välispidiseks tarvitamiseks?

Eile, kui stüühia oli vallutanud kontori, läksin sinna, kuhu rumal naine ikka läheb lohutust otsima. Kaubanduskeskusse. Lisaks oli seal boonusena soe, kuiv ja valge, erinevalt töökohast ja tänavast. Igatahes tegin seal siis igasugustesse kohtadesse asja ja ühes neist kuulsin seljataga nördinud tänitamist: "No kas sa pead kõike kogu aeg puutuma, nagu esimest korda oleks poes." Pöörasin vaatama. Umbes meetripikkune poiss oli upitades ühe kinga kätte saanud ja hoidis seda nüüd nõutult käes. Tänitamine jätkus. Fast forwardime umbes 15 aastat edasi, kui sellel põnnil võiks olla karta esimest püsisuhet ja kui rõõmsameelne tibi ütleb saatusliku lause "Äkki läheks shoppaks natuke?" Ma kardan, et need jäävad tema viimasteks sõnadeks.

Igaüks muidugi oma rikutuse piires, aga üritus Valga Cruising... Võiks ju arvata, et Gay Pride jõudis lõpuks Eestisse, aga tühjagi. Ameerika autode väljanäitus, mille üks tulemus oli Valga orelipooltunni ennenägematu menukus, kui uudist uskuda: "Laupäeval tekitasid Valgas elevust Ameerika autod. Kui tavaliselt on keskpäeval Jaani kirikus algavas orelipooltunnis mõniteist kuulajat, siis seekord käis sealt läbi rohkem huvilisi. Kes oli tulnud Ameerika autosid uudistama, astus ka kiriku avatud uksest sisse, vaatas ruumi, kuulas muusikatki. Orelipooltunni üks mõte ongi selle võimaluse andmine." Nii võiks ju muudki kultuuri tasapisi juurutama hakata. Enne suvetuuri kontserdile ei saa, kui maalinäituselt läbi käidud. Igale nädala raamatu lugemiskontrolli läbijale kaubamajas väike allahindlus. Peaksin a) tellima Valgamaalase, b) puhkama, enne kui täiesti jaburaks lähen.

Femmes fatales
"Mul olid nagu mingid tohutud pommid jalgade küljes," kirjeldab Eve raskete hingetõmmete saatel oma senise elu koshmaaride koshmaari - ja teeb seejärel pausi. "Hommikul kuulsin, et Dean Reed on tapetud!"
"Ning mehega ei tohi kohe voodisse minna," jagab Jaroslava lahkelt oma teadmiste varalaekast. "Nendega tuleb veidi mängida ka. Mehed tahavad naiste eest võidelda!" Jaroslava ise mängib meestega vähealt kaks nädalat ja läheb alles siis voodisse.

Samal ajal Valga(maalase)s:
Pidu narkouimas olevate noortega tekitas hirmu.
Valga Country Dancersi naistel on kantri elamisviis.
Ümarpalgi hankimine muutub üha raskemaks.

Olin sunnitud bloogi jaoks mõeldud teksti muuks otstarbeks kasutama. Dääm.

Kammaijaa, my Lord, kammaijaa.
Kontori all on stiihia, Härjapea jõgi murdis seinast läbi ja ujutas keldri üle.

Kui näed, et laulma peab hakkama Cornelis Vreeswijk, ei oota just teksti "jorden gar rund" jne. Segaste seitsmekümnendate ja kahtlaste kaheksakümnendate mix of the week sisaldab ka Vesa-Matti Loiri versiooni "Iltalaulust" ja muud toredat. Peace, and pass the joint, brother.

Ma olin kolm päeva internetist eemal. Vaatasin Mezzo kanalit ja lugesin meelelahutuseks raamatuid. Kolm tükki vist sain läbi, kuulsa "Da Vinci koodi", Hailey "Evening Newsi" ja Len Deightoni "SS-GB", mis, nagu ma eelmisel nädalal ära õppisin, on näide kontrafaktilisest ajalookirjutusest.
Ja terve päeva veetsin maal vanemate ja tädiga. Hollywoodis on selline amet nagu script doctor - kui keegi miski loo küll kokku keerab, kuid seda tuleb väheke dramaatilisemaks kohendada, tulebki see tegelane mängu. Dramatiseerija, nii-öelda. Vat minu ema võiks töötada üledramatiseerijana. See tuleb tal küll hästi, ja mis peaasi, pingutamata välja. Jätkuvalt täheldasin ka tema idiosünkraatilist esituslaadi, mis suudab suuliselt sõnu sõrendada. Laupäeva highlight oli meenutus 1950. aastate kuulujuttudest, kui Vanemuise tollased naisnäitlejad EK ja LL "kihlveo peale  hhal-lass-ti laua peal tantsisid". See kõik toimus Vikerraadio menusaate "Soovikontsert" taustal, kus Mati Nuude laulab kõiki laule ja vahepeale vuristavad hingetud helistajad, et "Õnne Ainule soovivad Juta perega ja Erbert, soovilauluks on "Ulkuri valss"."
Teie olite sel ajal kõik ilmselt folgil.

Vene eri
Njah. Meie juures ööbis Maksim, keda B-san mingil moel Budapesti aegadest tunneb. Maksim elab Pihkvas, ajab mingit imelikku äri, suudles tutvumisel ja lahkumisel kätt ning esitas kogu aeg küsimusi. Kas eesti telekanalites on palju vägivalda? Aga omakeelseid seriaale?  Kui sarnane on eesti keel ungari keelega? Kui palju maksavad Eestis majad? Mis on eluasemelaenu intress? Mida tähendab 04 või 05 autode numbrimärkidel? Mõistagi oleme nüüd Pihkvas teretulnud. Võtku me aga viisa ja muudkui tulgu. Jajah, tahtsin ma öelda, eriti kui veel see...lodka, parahod, das boot... käima pannakse. Umbes 20 minutit hiljem, kui vaja oleks olnud, tulid mul meelde sõnad tehosmotr ja karabl.
Maalt tagasi jõudnud, (NB! Tartusse) tervitas mind üle hoovi kaikuv "U menja murashki ot mojei Natashki". Siiani käib läbi pea. Kaalusin teiskeelseid variante, putukate ja inimeste seotusest. "I've got crabs from my Babs?" "Ich kriegte Läuse von Heloise?" Eesti keeles ei õnnestunudki. "Et kingiks sinult ma sain jahumardika?"
Täna Apollos abistasin kohvikuklienti, kellele teenindaja ei osanud muus keeles öelda, et mandlikreem. Mindalnõi.
Ma peaksin siiski õppima vene keeles ka lauseid moodustama.

Pühapäeva õhtuni puhkan  arvutist ja Tallinnast. Ei, mitte seal.

Aa, ja mis ma unes nägin. Anu S**gim (tärnid, sest muidu lisaks Kätlin Mi fännidele hakkab siia veel ka anuhuvilisi sattuma) oli Slolehe peatoimetajaks saanud. Unes tundus see täitsa loomulik. Ise teeb, ise kirjutab. Hakka veel teisi vaevama.

Neljapäeviti, nagu teada, meil siin kontoris suuremat sebimist ei ole. Ei hakanud end Lasnakalt välja lohistamagi, enne kui lõplikult igav hakkas. Noh, lugesin ühe pooleli olnud raamatu lõpuni. Siis lugesin tükki teistki. Siis vaatasin, et ei, nii ikka ei saa, ja kõndisin linna. Mitte et siin midagi targemat oleks. Aga noh, elul oli vähemalt natuke aega mingi siht.
Pealegi on mul siin kontoris raamat, mida ma kaasa võtta ei saa ja ainult koha peal loen, sest see on kolleeg H isiklik. Leni Riefenstahli mälestused. Üle 900 lehekülje, punkt pandud 1987, aga pärast seda elas ta ju veel tüki aega. Kui muidu öeldakse, et minevik on välismaa või võõras maa, kus asju tehakse teisiti, siis Riefenstahlil oli neid riike ju mitu, kolmas riik nende seas.

Douglas Adamsi järelejäänud paberites, mille raamatuna väljastatud kompilatsiooni ma praegu loen, on selline võrdlus, et Kanada on nagu 35aastane naine. Eile küsis keegi, mis tüüpi muusikat teeb Sarah McLachlan. Ma mõistagi ei teadnud, aga internetist vaatasin. Selgus, et tegu on 36aastase Kanada naisega. Siis tuli mulle meelde, et neid, st naislauljaid, on Kanadast hulgim tulnud. Shania Twain. Alanis Morrissette. Celine Dion, for chien's sake. Miski paneb kanadalannad kõva häälega laulma. Nii võibki kergesti jääda mulje, et Kanada ongi tegelikult 35aastane naine.
Mida teevad selle peale Kanada mehed? Kolivad USAsse ja hakkavad koomikuteks. Dan Aykroyd, John Candy, Jim Carrey, Mike Myers, to name but a few.

Leidsin kontori riiulist raamatu "Minu armsad luud".  "Kontorist" rääkidest. Jõuluosades omandas David Brent inimliku palge. Uskumatu.

Vabanesin hollandi teosest. Kergem hakkas küll. Järgmine kord mõni teine kirjastus.

You have the right, no, the obligation to remain silent.

Alkeemik
Autor:
Pavlo Coelho
Liik:
ilukirjandus
Pikkus:
3 tundi 24 minutit
Kassette:
2 
Raamatu ONLINE kuulamine on LUBATUD AINULT nägemispuudega inimestele ja selleks on vaja saata meile postiga nägemispuuet tõendava dokumendi koopia. Meie postiaadress on jne.
 
Selgus, et Coelhol on ukraina juured.

Inimesed ei ole Pomerantsi mobiiltelefoni numbrit unustanud (BNS)

... kuigi tahaksid juba? Aga ikka ärkavad keset ööd ja neil on meeles saatuslik numbrikombinatsioon, mille nad unesegaselt sisse toksivad ja vastuse peale "Marko kuuleb" pead raputavad, sest Marko, oli see nüüd see, kes valuvelgi odavalt pakkus, või lapse treener või kes?

Ühe mõtte võibolla lisaksin.  Külastage August Tampärgi nimelist Hanila muuseumi. Teisel korrusel on nimikangelase isiklikke asju natuke, nende seas "Meeste vuntsikeeramise tangid". Ja praegu on seal veel ka kole tore fotonäitus 1920.-1940. aasta talulastest.

Kahe lehe horoskoobid käsivad mul täna suu pigem kinni hoida. Nii teengi.

Käisin hulkusin vahepeal natuke, sadama ja linnahalli vahepeal. Idee oli leida merevaatega kohvijoomispaik. Aga seda vist Tln-s naljalt ei ole. Oli hoopis selline tühermaa. Ühel pool seisis Costa Atlantica nimeline matkelaev (jah, selline sõna oli liiklusmärgi peal), teisel pool linnahalli merele vaatav taguots, tuul sahises ristikus ja muudes tavalistes heinamaataimedes ja kui ma linnale selja pöörasin, oli natuke kõhe olla. Just sellistest kohtadest leitakse välismaa krimifilmides laipu. Kas seda platsi tahavadki kinnisvaraarendajad elumajadega täita? Täitku parem eluga.

ST tõi mulle nätsu. Jeesus küll.

Miks, jumal, miks tõlgib Toomas Raudam Eric Dickensi artikli Sirpi niimoodi, et Ristikivist saab klosetikirjanik???

Cinema verité
 
Eile sisenesid Kadrioru gümnaasiumi juures 31. liini bussi kaks amatöörfilmikriitikut ja jätkasid ilmselt juba kuuenda  õlle juures alanud vestlust maailma filmikunsti iseärasustest.
"Ei tead hiina filmidega on mul sihuke asi, et tead nigu hästi ei taha seda uskuda, et vaata need mehed seal kipuvad teinekord liiga kaua niimoodi õ h u s rippuma!"
"Hehheh jah, nigu juba need india filmid tead jah. Esimest korda ma mutiga käisin kinos india filmi vaatamas, siis tema tead ulub kõrval nutta ja mina naeran, mutt küsib, no missa naerad, mina ütlen, no mis ma siis ei peaks naerma, mees saab kolaka vasta lõugu ja kaadri taga teine mees paneb basstrummile igavese paugu ja kolmas mees ripub köitega lae all ja poetab ketsupit neile pähe!" 
Järgmises peatuses läksid filmisõbrad maha ja kadusid paekarjääri. Ilmselt sümpoosionile.

Ilm on ilus. Tuju ka parem.
Kõndisin linna ja leidsin sellist teenust pakkuva sildi: "Pesukuivatus. Jahapesu". Venekeelne osa aitas mõista: pesu, kuivatus ja pesu koos vahatamisega.
Tobiase tänaval veetsid algkoolipoisid täisvereliselt koolivaheaega, rulatasid sõiduteel ja turnisid mööda pudenevat paekivimüüri, ühe puu otsas oli neil ka onn - täielik idüll.
Kontoris köhib keegi nagu Bob "Country Matters" Fleming.
 
 

Koduvana sõbranna N räägib käheda häälega, nagu igipõlisele suitsetajale sobilik. Täna hommikul föönitas ta esikus juukseid ja teatas tulemust nähes: "Noh, täitsa kasutamiskõlbulik naisterahvas tuli välja!" Kui ma heegeldasin, tuli ta ligi ja teatas: "No ma pean nägema, mida ta siin heegeldab!" Selgitasin nii hästi, kui oskasin. Seepeale sain teada, et ka proua N on omal ajal kõvasti heegeldanud, kui ta veel laboris töötas, siis ta pidi kella neljaks tööle minema ja kell kaheksa läksid siis esimesed (???) välja ja hirmus tukk tuli peale, ta siis heegeldas vahepitse. Jutujätkuks küsisin, mis labor see siis oli, kus nii vara pidi käima, midagi piimaga või? Ei, sperma tihedust uuris. Kelle oma, ma enam küsida ei julgenud. Polnud põhjust kah, sest proua N rääkis, mis ta nüüd teeb (sokke koob teleka ees) ja mis ta talvel tegema hakkab (kaltsuvaipu kuduma) ja et kaltsukast sai ta jumala tasuta helehalli lambanahkse kasuka. Siis tuli koduvana ja dialoog jätkus teemal, mis lõhna proua N laeva peal proovis (Chanel) ja miks see koduvanale ei sobi (ei, lõhn on muidu hea, aga allergia tuleb). Otsustasin linna kõndida ja jääda nii kauaks, kui kannatab. Olen muutunud selliseks olevuseks, kes vajab urgu, kuhu mugavasti kerra tõmbuda ja mitte kellegagi tegemist teha, kui ei taha. Või olen vist kogu aeg selline olnud.

Kultuurisõnumeid

Sergei Tutanhamonovitš oleks mu peaaegu surnuks ehmatanud. Klappidest tuli parajasti Chick Korea ägedam klahvpillisoolo (www.bbc.co.uk/radio3, Jazz Legends), mul oli pilk kinnistunud ekraani külge, kui äkki märkasin silmanurgast liikumist. ST oli printeri juurde hiilinud ja askeldas seal.

Huvitav, miks Berk V mu ülikooliaegse parima sõbranna luulekogu on otsustanud Sirbis teistele hoiatuseks ära lammutada? Okei, näited artiklist tunduvad tõesti jaburad, aga igasugu saasta ilmutatakse, miks siis nõrga naisterahva kallale minna? Ma ei julge talle nüüd helistadagi. Kuidas sa alustad, et "Lugesin siis ka lehest seda ...ja kuidas muidu läheb?"

"Lõppematu maastiku" peategelane otsustab, et temast ei saa "Trout Fishing in America" tõlkijat. Julgeid siiski leidub, raamat väljas.

Käes on isikliku geopoliitilise kriisi aeg. Ikka see juba eelmisest suvest (you know what i did last summer) tuttav kohatuse tunne. Kui sebimist on, ei tule meelde, aga niipea, kui rahulikumaks jääb, lööb üle pea kokku. Slovom, kohanemisega on raskusi. Reageerida ei oska, või ei jõua. Pall heidetakse minu poole tulema ja mina seisan ega tea, kas lüüa käe või jalaga. Või on tegemist hiiliva seniilsusega, protsessor hakkabki aeglasemaks jääma? Ei, teeme ikka nii, et asi on kohas. Kui august käes, lahkun lõunasse tõdemusega "Parem olla pentium provintsis, kui kaks-kaheksa-kuus kapitooliumi küngastel".

Koduvana sõbranna N saabub turismireisilt ja ööbib Lasnakal. See tähendab, et vaatamata süvenevale uimasusele pole mul mõtet sinna minna, sest tõenäoliselt vesteldakse möödunud matkast minu aseme peal kohvi juues, ja selles vestluses osalemiseks pole mul tõesti mingit tahtmist. Nii ma siis jõlgun siin kontoris edasi, kuni N teoreetiliselt võiks magama minna. Mul on lugeda raamatu korrektuur, see on kolmas kord, kui ma pean seda teksti lugema, ja ma olen sellest juba väga tüdinud. Väga väga väga nõme olukord.

"Kõikjal maailmas toimub piimatööstuses liikumine juustukesksuse poole, sest juustutoomine on selle tööstuse kasumlikem segment." (Ühispanga analüütik kommenteerib olukorda)
Maad võtab kaseotsentrism. Hiired vallutavad maailma.

Majad, kus ma Tallinnas, õigemini Kadriorus oleksin nõus elama: Wiedemanni 6 ja 13, Raua 31 ja 33.

Pime piloot tahab ümber Suurbritannia lennata
Siit ei ole Stevie Wonderi autokool enam kaugel...

Kas ma olen Vindi "Lõppematut maastikku" lugenud? Sellel küsimusel on kaks võrdselt sobivat vastust: a) jah, aga see ei ole midagi, mida mäletada, b) ei.
Esimene lehekülg ei tule sugugi tuttav ette. Ju siis ikka b.

Enn Põldroos, "Joonik kivi". Kirjandus, suure k-tähega. Kõik oli olemas - laused ja mõtted, mida sa tahaksid ise kirjutanud olla, huvi säilis viimase leheküljeni, tegelased joonistusid selgelt välja. Kadestame ja kirjutame kõrva taha, et võibolla tulebki esimese romaani kirjutamisega pisut oodata.

Apollos kostis kõrvallauast hollandikeelset juttu, aga ma ei keskendunud sellele, sest Bradbury (Malcolm) raamat oli huvitav küllalt. Siis tuli hollandlaste juurde üks mu tuttav Siret, kes on vahepeal suhtlemistreeneriks hakanud. Rääkisin maainimese kimbatusest suures linnas, et ei tea, kus ja mida süüa, ja ta ütles, et äkki ma siis hoopis ühinen nendega, Arno ja Carla lähevad küll kohe ära... Eiei, kus nüüd mina, ma ikka rohkem omaette, täitsa võõrad suvalised inimesed jne. Siis tõusis Arno tõepoolest püsti ja suurte tähtedega seisis tema dressipluusil FC Flora. Et siis oligi see Arno.

Sepa-onu, tänan Sind südamest. (Tööandja tänaks ka, kui tal mu olemasolust üldse aimu oleks.)

21. sajandi mysteeriumid.
Miks windows media player valib kataloogist ise lugusid, mida mängida?
Kuhu on seitsmeliikmelisest brittide seltskonnast, kellega ma reedel yhes vagunis Tartusse sõitsin, kaks tykki kadunud? (Kas ma aimasin, et ma neid jälle näen, ja sellepärast panin selga t-särgi, mille peal on suurte tähtedega MORON ja väikestega seletus, et see tähendab kõmri keeles porgandit?)
Kui Tabivere jaama sildilt on keegi kraapinud maha a-tähe, siis mida ytleb järele jäänud T BIVERE selle asula elanike seksuaalsuse kohta? Või on tegu nii väikse kohaga, et tuleb võtta, mida/keda on?
Mida teha augustis puhkuse ajal, et see oleks ikka puhkus, mitte tavaline logelemine?

Maivõi. Põdra enesekehtestustreening.

Blind crosser groped girls
Tegelikult ta lihtsalt jõllitas neid omal moel.

Uus liistakjas Dirol "Brazilian Apple". Probably doubles as Brazilian bikini wax.

Nagu te ise võibolla aru saate, ei ole mul praegu tööl mittegumidagi teha, sestap ka postituste sagedus.
Tulin täna jälle jalgsi linna. Otsustasin võimalikult kaua vältida Narva maanteel pinnale tõusmist ja kõndisin hoopis mööda Raua tänavat, vältisin ka Weizenbergi, valides hoopis Wiedemanni, mis on tore tänav tõesti, suurejooneliste lobudikega, mis on mu arhitektuursed lemmikud kõigis linnades. Raua tänaval avanes ka keni vaateid, oli aga hämmeldust tekitavatki. Näiteks silt keldrikorruse ukse kohal "Sukeldumiskeskus Sebak". Kuhu nad seal sukelduvad, maa alla? Veel nägin valget kaubikut kirjaga "Avad kinni". Kahemõtteline.
Peaksin rohkem jalutama.

Aga ma käisin eile kinos ka. "Eternal Sunshine of the Spotless Mind" (mul lihtsalt ei õnnestu eestikeelset pealkirja meelde jätta.) Hea film oli. Hea selles mõttes, et pidevalt kaasaelatav, tühja hetke ei olnud. Film selles mõttes, et kuuldemängu sellest tekstist ei saa, mis ütleb palju režissööri ja operaatori töö kohta, ja montaaži kohta ka. Kaufman on ju kuulus originaalsete käsikirjade looja, aga "Adaptation" tüütas mu lõpuks oma lõppematus clevernessis põhjalikult ära. Ükskord ma jäin vastuse võlgu, kes on hea näitleja. Kate Winslet on. Kuidas õnnitleti Gwyneth Paltrow'd, kui tal õnnestus inglise keelt briti moodi hääldada (masendava hüsteerilisuse muljet jättes). Winslet liigub filmiti lõdvalt noore Murdochi sofistikeeritusest idaranniku "I still haven't found what I'm looking for" tshiki intonatsioonideni ja näeb ikka ja alati elus, tegeliku inimese moodi välja. Jim Carrey, minu uskumatuks üllatuseks, sedapuhku ka. Kirsten Dunst ei ole ilus, pealegi ei saa ma "Intervjuust vampiiriga" saadik tema hambumust eelarvamusteta vaadata. Hobbit oli nagu hobbit ikka. I'm not really a pervy hobbit fancier, you know.

"Holy Sex and the Art of Female Orgasm ehk mida RaMi õpilased tahaksid seksi kohta teada, aga ei julge direktor Tamjärve käest küsida"
Viimasel ajal on mu lugemisvara kuidagi kogu aeg ühte auku kukkunud. Või kahte, Espenbergi puhul. Mida ma oskaksin öelda noore väravavahi PC esmateose kohta? Eks ikka, et treener peaks ta rohkem platsile lubama. Veri vemmeldab, rahmeldagu ennast palli püüdes tühjaks, muidu tulevad igasugu lollid mõtted pähe, seksist ja vägivallast.
Kui ma ei teaks, et PC teosed müüvad niigi nagu WC-pääsmed Õllesummeri ajal, kasutaksin pealkirja "11 minuti" sloganina.

Londoni kodust leiti senitundmatu Raffaeli joonistus (PMO)
Londoni kodust leiti senitundmatu Raffaeli joonistus, kus ta oli peidus olnud vähemalt 100 aastat, vahendab BBC.

Kuidas sattus senitundmatu Raffael ikka üldse Londoni koju? Ja kui vana ta siis oli, kui ta peitu puges?

Minu esimene Coelho

Olen väga lähedal oma elu esimese PC raamatu lugemisele. Tõsi, eelarvamusteta see ei lähe. Mõtlesin hommikul, et peaks hoopis muu legendi välja mõtlema. Näiteks et Coelho on Portugali koondise kolmas väravavaht, kes just kuigi sageli platsile ei pääse ja nii peab oma frustratsiooni ilukirjandusse välja valama. Pealkiri oli esialgu kindlasti "11 meetrit", aga toimetaja tungival nõudmisel sai sellest siiski "11 minutit". Ainult nii suudan ehk vältida hoiakut, mis iseloomustab purjus turiste, tyybist "Noh, kus on siis fjordide hingemattev ilu?". Mina kardan, et kohe algavad palved ja õpetussõnad, kuidas patust pääseda.

Musta värvi riietes kodunt välja tulek on selge eeldus, et päeval paistab päike. Ideed edasi arendades: küllap lõunariikides pidevalt pildile jäävad mustas riides eidekesed ongi kohalikud päikesejänkud. Nagu pinsile jääd, tuleb vältimatu must vormirõivas selga ajada, et ilma tegemisega natuke kommiraha teenida.

Peda folgi algatatud trend jõudis Norrasse:Rock gig bonk outrage. Mida kõike inimesed vihmametsade nimel ei tee...

Inimene, kes jõuab endale Lexuse osta, võiks ju numbrimärgi alla pisut pappi panna. Või on tegemist eriti eneseiroonilise rikkuriga? ...ASS. Suits you, sir.

"Kui TVst midagi ei tulnud, aga seda juhtus tihti, lugesid nad perioodikat, romaane, memuaare või filosoofilisi traktaate. Amandal oli parasjagu pooleli Fitzgeraldi "Suur Gatsby" ja Mardil Joyce'i "Dublinlased". Järge ootasid Laretei "Keerised ja jäljed" ja Heiddegeri (sic!) "Sissejuhatus metafüüsikasse".
Espenberg.
Craporgastic. Ma vist tõesti ei ole nii halba raamatut veel kunagi näinud.

Guardian esitleb: chick-liti kõrval nyyd ka dic-lit. Nõudke raamatupoest Saddami uusi romantilisi romaane ja teistegi diktaatorite sulesepluse tulemusi.

Noorsooromaan läbi. Järjekorras Espenbergi "Diskreetne passioon" ja Helga Nõu "Pea suu!/Tõmba uttu!"

Rahvusooperi remont keskendub tänavu orkestriaugule

Miks on mul teinekord uudispealkirju lugedes tunne, et neid teeb mingi tehisintellekt, kellele on raske selgeks teha, et elusatel ja elututel tegijatel on suhteliselt erinevad võimalused maailmas toimida?

Yiihaa. Tööpäev võtab ae-ga-mi-si tuure yles, aga põhiliselt teistel. Olen läbi lugenud kaks raamatut ("Vägivalla tytred" ja "Ahastav algus") ja alustanud kolmandaga (noorsooromaanivõistluse üks võidutöö "Haldjatants"). Õhtupoole peaks minema kulturnikute raamaturiiuleid uurima, seal võib olla huvitavamatki kirjandust.

"Seda et europarlamendi valimised tulevad. Ideid on?"
"Ega midagi uut nüüd just pole. Pealegi, kas hakkame üldse pingutama? Keegi meid ju niikuinii ei salli..."
"Tõsi."
Strateeg kuulas poliitikute kaebtusi ja vajus mõttesse. Tõesti. Midagi uut öelda polnud. Mingit uut positiivset emotsiooni, sõnumit, inimest enam pushida ei julgenud. Aga miks siis peakski kogu aeg nii positiivne olema. Strateeg ajas selja sirgu. "Ma käin korra ära, panen mõned mõtted kirja, saadan listi, kui valmis saan."
"Nomaitea, ürita jah midagi siis."
Lootus hääles oli kustunud.

From: strateeg
To: siselist
Subject: Kampaania

Kallid kaaslased.
On aeg algatada kampaania, mis viiks tulevastel valimistel spektakulaarse läbikukkumiseni.
Võibolla arvate, et olen tööpingest hulluks läinud, kuid lugege siiski lõpuni.
Vaadake, sümpaatiat me enda vastu tavaliste vahenditega enam võita ilmselt ei saa. Järelikult peaksime proovima toimida printsiibil "People like the underdog". Maainimestele tõlgin: maaslamajat ei lööda.
Pakun, et peaksime tegema kõik, et meie tulemus oleks null. Agressiivsus, arusaamatud ja eelmisele poliitikale täiesti vastukäivad loosungid.
Iseenesest pole ju tegu millegi nii tähtsaga, et väikest eksperimenti ei saaks lubada.
NB! Vajaksime täiesti uut maskotti, kes suudaks kiiresti esile kutsuda negatiivseid emotsioone, kuid kes sellest siiski niipalju ei heituks, et eluisu kaoks. Mõni väliseestlane?
Millalgi peab pendel pöörduma, aitame sellele siis ise natuke kaasa!


Strateeg luges kommentaarikeskuste sapiseid märkusi ja temas kerkis yles väike naerukihin. Panustamine kadedusele kui eestlasele kõige omasemale negatiivsele tundele oli vilja kandnud. Igav, aga vajalik igapäevatöö ootas. Veel natuke ja võib ettevaatlikult hakata jälle kahesõnalisi ja -mõttelisi loosungeid tegema.

Jälle vaenlase tagalas. Uksekaardita, aga võrgule ja postkastile pääsesin ligi, selles oli 931 lugemata meili, eelmisest augustist kogunenud. Enamasti töised, aga oli ka läkitus lemmikautorilt Solvig Hele Koidutähelt, kes teatas, et Urmas Alender oli printsess Diana sündimata poeg.
Aga muidu on ärev, kardan, et ei mäleta InDesignist mittegumidagi.
Kõndisin Lasnakalt linna ja hulk mõtteid tuli pähe, nagu kõndides ikka.
Näiteks Punase ja Valge tänava sümboliväärtus. Punasel, nagu võib-olla teate, on tavalised hallid betoonkolossid, lisaks veel Dvigateli vaikselt telliseid poetavad punatornid. Proletaarne õhkkond, sihvkad, turg ja salasigaretimüüjad.
Valgele tänavale, teispool demarkatsioonijoonena toimivat kanalit ja rohtukasvanud eikellegimaad, ilmusid kõigepealt kõrgete müüride taha varjunud kindlustalud. Siis tuli hiilivat kapitalistlikku riigipööret toetama EMT maja, sest revolutsiooni huvides on ju alati sidevõimalused kindlustada. Ja nüüd püstitatakse sinna juba uusi, NB! valgeid kasarmuid a.k.a korterelamuid. Rinne liigub järelikult vaikselt, kuid kindlalt Lasnamäe suunas. Kunstimuuseumi projektis ette nähtud suur maa-alune osa pani mind juba eelmisel aastal kahtlustama, et seal paneb Bond villain järjekordset imerelva kokku. Nüüd siis teame, kelle/mille vastu seda kasutama hakatakse.

Lugesin lehest hämmastusega solvumist, et laulupeol lasti kujuneda yhe suguvõsa egotripiks. Tänatagu õnne, et meil selline suguvõsa on. Või noh, mis nyyd meil. Ma ei saa aru, mis saab selle vastu olla, et selline puhas karismalaeng nagu Neeme Järvi läbi massi lastakse. Ja kui loendamatute lastekooride noodikappide uksi hakkab kaunistama Kristjan Järvi poster ja väikesed tydrukud loevad aastaid, et nii, viie aasta pärast võiksin temaga ea poolest juba abielluda, ta ju kindlasti märkab mind ylejäänud tuhandete seast... Turundusvõttena kiidan heaks, vähemalt minu huvi laulupeo vastu see esimene päev taastas.
Turundusega peaks tegelema ka värsked Euroopa meistrid jalgpallis. Ja esimese asjana soovitaksin laiaulatuslikumat nimevahetust. A) kommentaatorid jõuaksid ära rääkida, kes seal parajasti keskväljal palli omaks võttis, et see värava all avanenud kellelegi edasi anda, b) särgi peale mahuks paremini ära, c) keskmise jalgpallifänni mällu jäävad nimed nagu Ronaldo või Figo või Nedved pisut paremini kinni kui Giannakopoulos või Katergiannakis.

Eile Lasnamäel bussipeatuses seistes tundsin ennast natuke nagu one-woman-freakshow. Rahvariided, razumejetsja, siinse dresscode'i pysiosa ei ole, sestap vahiti suht varjamatult, ning kui tasapisi selgus, et bussid vist ei käi tavalise intervalliga ja selles võiks syydi olla provintsist kohale valgunud veidrike mass, hakkas nii mõneski peas ilmet võtma idee mind kui selle rahvakihi esindajat mu isikliku rahvariidevööga bussipeatuse sildi kylge puua. Nihkusin tasapisi kaugemale ja elasin need 35 minutit siiski yle.
Bussi peale ronisid lauluväljaku juures kaks noorukit, pärjakesed peas, seelikud seljas ja ripsmevärv vihma käes laiali läinud. Noorukit, rõhutan, mitte noorikut. Bussiinimeste harjutatud ykskõikne ilme mõranes hetkeks.
Meie kollektiivi ja veel ka Tln kammerkoori ja yhe erakonna segakoori rongkäik möödus vahejuhtumiteta.
Mida ei saa öelda yhendkooride avalöögi kohta. Juba lavale paigutumisel hakkasid tekkima esimesed pinged. Minu läheduse vastu hakkas huvi tundma ilmselt kunagine Löfbergs Lila - Puuviljaparadiisi keskmängijanna, igatahes tahtis ta kogu aeg minu ees seista, varjutades sellega suure osa minu maailmapildist. Aga polnud viga. Kommentaaridega toimuva kohta valgustasid ja lõbustasid mind kolm umbes 10aastast poissi, kes kuidagi olid sattunud naiste sekka. Tule teekond torni möödus lakkamatu arutelu saatel, kas see, et yhelt torni levelilt tydruk maha võeti vahepeal, oli snaiperi tegu, kes varitses kortermaja katusel laululava vastas. Ryytli kõne ajal, mida lauljad paraku/õnneks ei kuulnud, soovitasid lapsukesed lauljatel president kohtusse kaevata, et neile kuuldeaparaadid kinni makstaks. Kolmanda laulu ajal ei pidanud pingele vastu yks tädi, kes kollabeerus minust kaks astet allpool, teadlik naisterahvas tema kõrval tõstis ta jalad kiirelt õhku, mistõttu kaunite rahvariiete vahelt paistsid maainimese mitte kunagi päriselt puhtaks minevad varbad mustades rihmikutes. Hyyetele "Autor! Autor!" sekundeeriti meie sektorist karjetega "Arsti! Arsti!" Autor tuli, ma oletan, et arst ka. Poiskesed arutasid, et tädi ilmselt teeskles minestamist, et lavalt ära saada. Mul jooksis juhe särinal kokku ja kinnitust sai mõte teise päeva yrituses mitte osaleda.
Vahepeal, kui me laulma ei pidanud, tuiasin mööda platsi. Nägin Erikut, klassivenda põhikooli päevilt, kes teatas, et ta tahtis nii väga laulupeole tulla, et tegi kohe oma asutuse koori, palkas dirigendi ja puha. Dirigendiks osutus Eero Raun, keda tervitaksin taasesinemise puhul minu narratiivis.
Taas laval kohtusin Kaarliga, kes on vist Estonia kooris palgal. Kuna ta permanentse joobesoleku tõttu moodustab sellise jätkusuutliku pidu-sinus-eneses tyypi yksuse, põrutas ta triumfimarsis yksi ja uljalt tenori osi, mis ajas ymberkaudsed inimesed pisut segadusse. Kaarli sõbra katse sama teose järel autorit välja kutsuda summutati ruttu.
Pärast pidu helistas ema ja esitas retoorilise kysimuse: "Noh, oli ju ylev?" Mõmisesin mazhoorselt. Kas just ylev, aga noh jah, võibolla isegi mõnevõrra siiski jah.
Viie aasta pärast prooviksin ehk jälle.

Täna jõudsin lauluväljakule kl 13.07 ja kohe sai mulle selgeks minu snoobistumise kogu ulatus. Lava oli segakoori täis ja kyllalt paljud neist yritasid yheskoos ähvardavalt teatada, et kui nemad ikka hakkavad laulemaie, siis. Otsustasin, et laulupeo teise päeva yrituste tarbeks on massi minutagi kyllalt, osalen ainult homse päeva omades.
Lahkusin lauluväljakult linna suunas, saatjaks yhendkooride lavaleminekut juhendanud abilinnapea Jänese pikem monodraama mikrofoniga: "Siis raadiotorn on see, mis jääb linna poole ja on tuletorni vastas, mis jääb siis jälle Pirita poole. Paremat kätt tähendab minu poolt vaadates ei ole..." See võis ka mingi hypnoosiseanss olla, aga mõju rahvamasside liikumisele sellel kuigipalju just polnud.
Eile jäi yles tähendamata jabur hetk, kui ymberringi sagisid eestikeelsed pidulised ja venekeelne õpilasmalev pani toole kokku ja paika. Nagu mõisaaeg, et sakstel pidu, aga teoorjad peavad ikke rabama ja võivad teiste ilutsemist ainult silmanurgast pealt vaadata, sest muidu tuleb kubjas ja annab kepiga. See oli nyyd kunstiline liialdus, eks ole.

Ma kirjutasin pika jutu valmis ja siiani seletamatu klahvikombinatsiooniga hävitasin selle samas. Mis mul öelda oligi.
Et iga rahvatantsujuhi esimene lause uuele juhendatavale ryhmale on ilmselt "Mul pole teile pakkuda muud kui verd, higi ja pisaraid".
Et eile oli paaril ruutmeetril laululava ees koos nii palju maailmakuulsaid eesti dirigente, et mõnel muusikaakadeemia lootusrikkal, kuid andevaesel yliõpilasel ei oleks palju lõhkeainet kulunud, et plats puhtaks lyya ja ise vehkima pääseda.
Et Järvide dynastia noorim liige, Neeme poja Kristjani poeg Lukas (?) sai eile ikka sellise egotripi, mis tekitab minus teatavat ärevust. Sa oled umbes 4 aastat vana, sul on dirigendikepp, millega sa vehid, ja tundub, et sinu käe järgi laulab mõnituhat inimest. Iga laps võib nii teha, aga iga lapse vanaisa ei too sind pärast pulti kummardama ja need mõnituhat inimest ei kilju sellepeale ega tao liigutusest käsa kokku, nagu eile juhtus. Mis tast edasi saab, Michael Jackson?
Et valikkooride päev on igati teretulnud mõte. A. Repertuaar on tore, väikeste eranditega. B. Eile polnud minu ymber yhtegi inimest, kes poleks selgelt, puhtalt ja õigesti laulnud.
Aga see, et tshehhid jalgpallis pähe said, mulle kyll ei meeldinud.