Polaarkaru

Lasnakal ei ole sooja vett. Mina syydistaksin linnapead.

Selle sõnumi toob Teieni (vä-ga-aeg-la-selt) Edelaraudtee.
Ei, mulle meeldib. Internetijuhe toodi palumata. Kohvi (ytleme nii) ka.
Kui raudtee nii mägine ei oleks (iga raudtee american dream on saada ameerika raudteeks?), oleks päris kena.
Laulupidu, here I come.

Aga kui otsustada dokumenditoojate järgi peahoones, siis järgmisel aastal ylikoolis ainult tydrukud.

'Why, sometimes I?ve believed as many as six impossible things before breakfast?
Mul on väiksem skoor, aga ikkagi. Ma ei oleks kunagi kuidagi osanud arvata, et võin ärgata, peas kaks mõtet: "ma ikka lähen laulupeole" ja "täna õhtul on telekast jalgpall, lõpuks ometi jälle, lahe".

Kümned tuhanded Nõukogude ajal tagakiusatud pääsevad seaduse järgi laulu- ja tantsupeole tasuta, kuid riik pole jõudnud neile vastavaid tõendeid anda. Peale selle ei saa eakad represseeritud laulupeol istekohta, tantsupeol peab istuda soovija leppima eeletendusega.
Saatuse iroonia tõesti. Sest kyllalt paljud neist on ju omal ajal päris pikalt istunud.

Mis mu päeva mahtus?
Tutvusin pangatöötajaga. Aga mitte tavalisega. Ei, seda kohe kindlasti mitte.
Kohtusin ylemusega, ja me ei lahkunudki vaenlastena.
Natuke aega hiljem helistas Ants "Vend" Johanson ja kysis, kas ma ei tahaks "Eesti ballaadide" etenduses osaleda augustis. Ma ei tahtnud. Aga põnev ikkagi.
Peahoone valvelauas oli noormees, kes kuulas Elmarit. Pealtnäha poleks osanud kartagi.
Raekoja platsis nägin seda tyypi paralleelklassist, kes minuga kunagi käia tahtis. Mina ei tahtnud. Nyyd on temast saanud vuntsidega mees! Kohkusin sellest nii ära, et pea oli täitsa laiali otsas. Läksin yht lattet jooma ja kohkumisest ja ilmselt ka sellest, et nägin yhte pooltuttavat sakslast, kysisin suhkruasendaja asemel magusainet, mis on puhas tõlge saksa Süssstoffist. Dovlatovi lugemine rahustas natuke maha. Lähen nyyd loen veel natuke.

MAN, 101 IN SUICIDE
A MAN of 101 killed himself by slitting his wrists because he had "had enough", an inquest heard.
Ex-rail station master George Millington could not face life in the modern world, the hearing was told.
His son George Jnr said his widower father had "a happy and full life" and was thrilled to receive a Queen's telegram when he turned 100.
But he killed himself at a residential home in Colwyn Bay, Conwy.
North Wales coroner John Hughes told his son: "Your father had had enough. One has to respect that." Verdict: Suicide.Mirrorist leidsin.

Neal Smither's Crime Scene Cleaners has a simple legend painted beneath the company name on the side of its trucks: "Homicides, suicides, accidental deaths," it says, "24 hour service."
Inimene sai "Pulp Fictionist" äriidee. Väga meeleolukas artikkel Independentis.

Briti lehti ei julge täna lugedagi.

USA astronaut sai kosmosemissiooni ajal isaks

Aga kosmoses on ta olnud juba mitu aastat...

Tunnis magama jäänud Jaapani koolipoiss pidi oma verega vabanduse kirjutama
TOKYO, 21. juuni - Jaapani õpetaja sundis tunnis magama jäänud koolipoissi kirjutama vabanduse oma verega, teatas kooli direktor esmaspäeval.
Hiljem läks õpetaja direktor Hiroaki Dani juurde ja tunnistas oma teo üles. Õpetaja on eelmise neljapäeva vahejuhtumi pärast vabandanud ka 17-aastase poisi ja tema vanemate ees.
Direktori sõnul viis 40-aastane meesõpetaja tunnis magama jäänud poisi õpetajate tuppa ning käskis tal oma verega vabanduse kirjutada. Poiss torkas endale sõrme ja asuski vabanduskirja koostama.

ja

Venemaa agaraim veredoonor pürib Guinnessi raamatusse

JEKATERINBURG, 21. juuni - Venemaal Jekaterinburgi vereülekandejaamas sanitarina töötav naine pürib Guinnessi rekorditeraamatusse kui enim kordi verd andnud doonor.
"48-aastane Galina Ptšelintseva on andnud verd rekordiliselt palju - 382 korda. Ta on ülekandejaamas Sangvis töötanud sanitarina üheksa aastat," teatas vereülekandejaama peaarsti asetäitja Galina Tolmatševa.
Tema sõnul on vereülekandejaam saatnud Guinnessi rekorditeraamatu esindusele taotluse rekordi registreerimiseks ja doonori saavutusi tõestavad dokumendid.



Venemaa agaraim veredoonor võiks ju oma verega Guinnessi rekorditeraamatu ise valmis kirjutada.

Röövel jättis strippari raha ja riieteta

Lihtsalt selline pealkiri.

For relaxing times, make it Saaremaa time.
Nyyd, kus Matvere etc ei tohi napsu reklaamida, tuleb ometi sisse osta läbipõlenud märulitäht. Minu isiklik eelistus oleks muidugi musta vööga tööstuskeemik Rootsist, aga ega Stallone'il pole ka viimasel ajal suurt teha olnud.
Whenever I think of Saaremaa...

Ma leidsin ka koha, kus keegi on ära tõlkinud, mida jaapani reklaamimees filmis tegelikult räägib.

Infot tuleb hankida esmasest allikast.
Nii ajakirjanduses kui elus.
Kui isa kolmaba õhtul haiglast helistas, jäi jutt, et niipea, kui ta pärast lõikust "millalgi neljapäeva lõuna paiku" ennast nii hästi tunneb, et helistada, siis helistab.
Suhteliselt muretuna läksin vastu neljapäevasele tööpäevale. Kuni 13.06 helistas ema. "Isa ei ole helistanud veel ja selle arsti telefon ka ei vasta, yle tunni on juba möödas nyyd ja mina ei tea."
"Emergency Roomi" nimelise meditsiinikooli vilistlasena pyydsin selgitada, et ega ikka narkoosist nii välja ei tulda nagu hypnoosist, et loed kolmeni ja lööd sõrmega nipsu ja ongi korras.
Ema seda ei uskunud. Lasksin tal kõik ära rääkida, kuidas isa hommikul oli helistanud, et veel yks uuring tehti ja siis kella kymnest kaheteistkymneni siis lõigatakse ja siis viiakse intensiivpalatisse ja seal siis toibub.
Ei saa öelda, et ärevus poleks minusse yle kandunud.
"Ma ei tea ka nyyd, mis ma teen siis, lähen sinna või ei lähe või?"
Soovitasin ikka kodus pysida ja endale mingit tegevust otsida.
"No ma siis triigin veel yhe lina ära."
"Ja pane raadio ka mängima."
"Ei taha raadiot."
"No pane ikka, viib mõtted mujale."
"No ma ei tea, panen siis või."
Pani toru ära.
Nyyd muretsesin ma juba isa JA ema pärast.
Kuna olin aga lubanud kolmeni paigal olla, et hindeid sisse kirjutada, ei saanud kuidagi midagi tarka ette võtta.
Kell kolm helistasin emale, et olukorda kontrollida.
Olukord oli nutune, sõna otseses mõttes. Soovitasin uuesti arsti proovida kätte saada.
Natukese aja pärast helistas ema tagasi ja oli mõnevõrra heledama häälega. "Jah, nyyd on yleval, silmad lahti, aga muidu ikka, kuidas see J ytleski, täbaras seisus. Et lõikusel midagi, issand mis sõna see nyyd oligi, eba.., jummal, mis see oli, yllatusi, ah jah, yllatusi ei olnud, mis see siis ka ei tähenda, aga et toibub raskelt ja halb on ilmselt olla."
Jajah, ytlesin mina. Pulss langes normaalse piiridesse tagasi. Kinnitasin, et halb peabki olema, ega narkoos ei ole naljaasi, et las ta puhkab.
Kell kuus helistas ema, et ta oli helistanud ikka isale ka, võttis vastu, aga "kõriga on ikka midagi korrast ära". Ma ei suuda seda intonatsiooni kuidagi kirjalikult edasi anda. Põhimõtteliselt sõrendatud kirjas ja kahe hyyumärgiga.
Õhtul kell yheksa helistas ema jälle, et öelda, et isa oli nyyd ise helistanud, et kõik on korras, aga "no kohe otse eesti keeles ytles välja, et sitt on olla, ma lähen homme vaatama teda lõuna paiku siis".
"Okei, ma lähen ka siis, aga kella 12st kaheni on mul eksam, ma lähen pärast seda."
Täna kell 12.23, kui ma olin eksamitööd laiali jaganud, nägin telefonis vastamata kõnet emalt. Paanikahoogu alga, mis nyyd siis lahti.
"Isa ytles, et kui sa tuled, siis too suitsu, seda halli Bondi."
Tjah. Sellest võib ju järeldada, et...
"Jahjah, et siis kaheks sa tuled?"
"Pigem kolmeks..."
"Ja siis tule teisele korrusele ja siis pikk-pikk koridor ja siis viiendale korrusele ja siis helista, ta tuleb ise välja."
"Tähendab, käib juba omal jalal ringi ju?"
"Jahjah."
"Hästi, hall Bond?"
"See kõige lahjem."
"Toon."
14.58 olin vaskulaarkirurgia osakonna ukse taga, kaasas raamat allveelaeva saatusest Teise maailmasõja ajal, taskuraadio ja lubatud suitsud.
Isa tuli reipa sammuga, igasuguseid plaastreid täis kleebitud, yhe alt tilpnesid tilgutite otsikud.
Kysisin kõri ja uuringu kohta. Kurk on sellepärast pehme, et lõikuse ajal lykati sealt hingamistoru läbi.Uuringu tegi arst oma doktoritöö jaoks.
Otsisin raadios Vikerraadio yles ja näitasin, kust vaiksemaks käib.
Isa arvas, et kuigi ta võiks laupäeva õhtul juba koju minna, jääb ta siiski pyhapäevani. Olin nõus. Haiglas on tal ilmselt lihtsalt rahulikum.

Pean järjekordset bak-tööd retsenseerima. Leidsin sellest näitelause "Dr Mäe ütles, et olukorda tuleks parandada". Miks mitte dr Mengele?

Eile riiulite sisu ja selle jaotust optimeerides lugesin kokku 32 köögikäterätti + veel need, mis kasutuses ja pesus. Ma võin, käsi ÕSi peal, vanduda, et pole neist ise yhtegi ostnud. Kuidas nad siis tekkinud on sinna? Mingi portsu jätsid koduvanad välja kolides. Ylejäänutega on siis tõenäoline skeem selline, et neid ikka kingiti igal võimalikul juhul, saadetuna hoiakust, et käterätid on nagu fossiilkytus, mida tuleb ikka juurde ja juurde ammutada. Minul on kahtlus, et pigem on tegu siiski isetaastuva olendigrupiga. Näiteks kas pole see roosa- ja siniseruuduline tegelane mitte sinisetriibulise ja roosatriibulise käteräti kapivaikuses sigitatud järeltulija? Kui nyyd jälle jõulud jms ostuhullus inimesi tabama hakkab, paneksin mina kodutekstiilide osakonda väikse sildi yles: "Remember, kitchen towels are not just for Christmas, they are for life!"

Trappistidest rääkides.
Miks pagan on selle perekonna nimi, kes igal võimalikul juhul laulda lõugama kukub, just nimelt von Trapp?

Valimas käisin Ekspressi särgiga, mis ytles
NELJAPÄEVAL NÄEME
ELA KESKNÄDAL ÜLE.
Valimisjaoskond oli väljastpoolt vaikne nagu trappistide klooster,aga sees ikka inimesi liikus. Loiult arutasid komisjoni liikmed, et kes ikka Eestis miljonäriks ei saa, see ei saa Ameerikas ammugi. Jajah, ytles noormees, kes mulle sedeli andis, dollari kurss ju ka vaata missugune.
Mõtlesin veel, et kui nyyd nii läheb, nagu ilmselt läheb, siis täitub vähemalt pool Kivisildniku soovist "Ajame Vilja minema, hakkame koos elama" või kuidas see nyyd oligi.

Pärast eilset filmi tuleb tunnistada, et Ikea mööbli kõrval on Dolph Lundgren yks Rootsi puidutööstuse paremaid tooteid.

Eile tuli B-san Tallinnast ja ulatas mulle saladusliku näoga koti koduvanade kylakostiga järjekordselt Euroopa-tuurilt. Keskne element oli hiigeltermos, mis jättis mulje, et koduvanadel on õnnestunud kuidagimoodi natuke massihävitusrelvakõlbulikku uraani skoorida. Olgem ausad, nõrgemaid oleks termose avamisel levinud lebra võinud tappa kyll, sest tegu oli kollektsiooni Šveitsi juustudega, millest mõni oli ypris kaua laagerduda saanud. Mõistsin ka B-sani muret sellise kauba transportimisel, sest millalgi Tšehhi-reisil tõid ettevaatamatud juustusõbrad kaasa yldise õhkkonna vaieldamatu ärevustumise - alguses syydistati õhurynnakus Tšehhi ekstsessiivset põllumajandust, hiljem hakati vihjeid tegema kaaslaste puudulikele hygieeniharjumustele, laadis "kellel puhtaid sokke ette näidata pole, ei tasuks kingi ära võtta".
Arvatavasti õhustiku tõttu toimus minu unenägude põhitegevus ulatuslikus ja labyrintjas tualettruumis, kus kohtusin järgemööda tuttavaga, kes oli astunud fiktiivabiellu ja lapsendanud 1,5aastase tydruku; kellegagi, kelle boifrend oli lõhkeainet yritanud suus transportida (edutult), ja hiigelkasvu soome mehega, kes võttis mind sylle, et ma ylemisi kingariiuleid näeksin. Hullumaja.

"The Hours" oli kahetaskurätifilm kõigile neile (naistele), kes aeg-ajalt tunnevad, et pole eluga rahul, et mis kõik oleks võinud või võiks olla. Ehk siis enamikule. Tunda andis romaani ekraniseerija teatritaust, repliigid olid kohati väljakannatamatult literatuursed, kuigi, peamiselt oligi filmis tegu kirjandusega seotud inimestega, kui mitte päris kirjanikega. Juba maiteamitmes kord panen ma tähele, et kõige tähelepanelikumalt vaatan ma hoopis seda, mida teevad filmis lapsed, kes täiskasvanute visklemistega peavad leppima ja hakkama saama. Selles filmis ei saanudki mehest, kelle ema lapsepõlves maha jättis, sarimõrvarit, kes sureb elektritoolis, vaid luuletaja, kes sureb AIDSi. Njah, ema luges, laps kirjutas, elu rikutud kõigil. Ma ei tea, kas taheti liiga palju öelda, või öeldi vähe,aga erakordse udutamise käigus, või mis, aga see ei olnud minu jaoks veenev film. Mis ei tähenda, et taskurätt kuivaks oleks jäänud.
NB! Nicole Kidman omandas valenina tõttu täiesti inimliku palge, ta võiks seda edaspidigi kanda.

Takeshi Kitano sarja seekordne film oli ilmselt yks maailma lollakamaid linateoseid yldse. Aga kontrastina eelnenud pateetilisele uiutusele mõjus see vägagi tervistavalt. Internetis kommenteerinud olid täis pyha viha ja nördimust, kuidas õilis meister, kes muidu nii teravapilguliselt Jaapani yhiskonna ebakohti paljastab, sai millegi nii labasega yldse hakkama saada. Vabalt sai. Ja kohati oli ikka uskumatult naljakas.

Michael Moore'i ei vaadanud meelega. Umbusaldan tegelasi, kes hakkavad heast peast yhiskonna sydametunnistuseks.

Oh no, J-Lo, not again!
Selle naisterahva pärast tuleks asutada anonyymsete abiellujate klubi, muidu ei saagi sõltuvusest lahti.

Olid koori kolmandad murumängud. Minul isiklikult oli Spieli ehk vähevõitu, aga muru oli kogu aeg väga lähedal ja silmatervishoiu seisukohalt möödus nädalavahetus eeskujulikult. Telekat ei teinud lahtigi, internetis olin kahe päeva peale kokku ehk pool tundi ja raamatut lugesin umbes 10 lehekylge. Pilgule avanesid rahustavrohelised vaated. Lisaks loputasin silmi Võhandu jõe veega, millel olevat ka maagiline mõju.
Jõe äärest sain jälle episoodi tulevasse psyhholoogilisse märulifilmi, mille ma kunagi pensionipõlves tolleks ajaks arenenud tehnika abil ja ilma näitlejateta ära teen. Kujutage ette, kuidas peategelase, raske minevikutaagaga yksiku hundi "Eramaa" siltidega piiratud jõekääru marsib kymme tegelast, istub maha ja hakkab maja poole vahtima. Aeg-ajalt tõstavad kõik binoklid ja yks kirjutab midagi väiksesse musta märkmikku. Piinatud kangelane minu filmis hiiliks muidugi, mätas peas, ligi ja kägistaks kõik sissetungijad nende isiklike binoklirihmadega. Must märkmik libiseks käest ja lahti langeks lehekylg märkusega "Kaldapääsuke, kindel pesitseja". Jah, tõepoolest, vaatamata sellele, et veel neljapäeval oleks minu puhul tulnud oletada, et jälgin linde ainult läbi optilise sihiku, osalesin linnuvaatlusretkes. Kaldapääsukesi oligi selles kohas paljandunud liivaseinas kohe ohtralt, lisaks lendas ringi jäälind, uskumatult eresinise seljaga. Mitte et mina oleks teadnud, et see jäälind oli, aga õnneks teatasid kogenud juhendajad asju nagu "selline flöötjas laul on punarinnal" või "Piiperi järgi kõlab ... laul, nagu veereksid pärlid marmortrepist alla". Harimatute masside seas tõusis nurinat, miks on lindudel nii pagana keerulised nimed nagu pruunselg-põõsalind vms, miks ei võiks nad lihtsalt Robert või Elmar olla. Piinlik on iseenesest see, et ainsad linnud, keda ma laulu järgi ära tunnen, on metsvint ja väike lehelind, ja seda põhiliselt sellepärast, et mingis algklassi lugemikus kirjeldati nende laulu väga veenvalt. Ma ikka usun ainult seda, mida ma lugenud olen. Võib-olla sellepärast ei vajagi ma ööpimedusest ilmunud alasti akordionisti põhjustatud mälujälje kustutamiseks psyhhoanalyysi, sest ma võin ju alati öelda, et pole olnud, kus see kirjas on. Noh, siin nyyd ongi. "Oo, Roosamunde..."
Kui lisada, et selleaastane etendus oli tondijuttudepõhine, saatjaks hirmus plaat, kus keegi ytles kudesidlagundava bassihäälega "Teperj povtorite za mnoju: koshka...", siis võib-olla räägiks yrituse sygavamast mõjust natukese aja pärast. Teisest kyljest, agressiivsed tungid elasin ma õhupyssist siidripurgi pihta märki lastes välja, nii et ehk tasakaal säilis, nii looduses kui minus.
Tasutud teadaande rubriigis teavitaksin teid ehk Orto päevitus-cum-sääsepeletuskreemi imelisest mõjust. UV-kiirte kohta ei oska öelda, sest kasutasin teda öösel, aga sääskedega oli kyll nii, et tyybid lendasid ligi, pidurdasid, tegid näo, et triikraud jäi vist ikka kodus sisse, ja panid minema tagasi.
Tasumata teadaande rubriigist rääkides, ma sain TH Ilveselt meili. Jälle. Kuna ma esimese lugemata ära kustutasin, ei teagi, kas on sama tekst.

Professionaalne kretiin pajatab.
Villu Päärtil on täna mõrtsuksute loos nii kena mitmuse omastav, lõuge (vahele). Sutest rääkimata.

Tähendab, seltsimehed linnud, teeme nyyd yhe asja selgeks. Teie sööte putukaid, mitte mina. Emake Loodus Catering näeb niipalju vaeva,täidab õhu igasuguse lendleva snäkiga ja teie ainult sirtsute põlglikult. Kui te kõike ei jõua ära syya, tehke konserve või midagi. Miks peaksin mina ennast poolsurnuks läkastama, sest meeleheitel söök ryndab juba iga toitumisahelas ylevalpool asuja seedekulglat? Mina söön teid, mitte teie toitu.

Tallinna loomaaias võivad külastajad nüüd ka traktorit vaatamas käia. Kahjuks on traktor üksik, nii et järglasi pole ilmselt loota. Ja kas traktorid vangistuses üldse paljunevad?

Tallinna loomaaial on uus Krabi traktor
Kultuuriväärtuste ameti poolt välja kuulutatud avaliku riigihanke konkursil Tallinna loomaaiale traktori saamisel osales kaks firmat, võitjaks tunnistati AS ET Mõisaküla.
Tallinna abilinnapea Tatjana Muravjova sõnul on traktor loomaaiale hädavajalik, sest tänu uute ekspositsioonide avamisele on teid üha juurde ehitatud ning talvel tuleb neid külastajate jaoks lahti lükata. "Traktorit saab kasutada ka aukude ja kraavide kaevamiseks, sest loomaaia territooriumil on sadu kilomeetreid trasse ja liine, mida tuleb aeg-ajalt
parandada," ütles Muravjova.
Tallinna loomaaia direktori Mati Kaalu sõnul on tegemist kabiini ja lisavarustusega ratastraktoriga. "Lisavarustuse juurde kuuluvad rippekskavaator ja kopp," täpsustas Kaal.
Traktor Krabi hinnaga ligi 481 000 krooni toodi Tallinna loomaaeda Valgevenest.

Kahjuks tundmatult autorilt leidus tööpartei lehes ka väike luulenurk.

Aeg on laulda väikene hümn

Viis: lagunenud NSV Liidu ja tänase päeva Venemaa hümni viis

Euroopa, Euroopa, me elame koopas.
Nii mandunud on meie elukultuur.
Su hingus on võimas. Ei iial sind sõimaks,
kui võtaks meid enese hoolde sa nüüd.
Refrään:
Oh, suur ja vaba Euroopamaa,
su juurde viib mind roopapaar
ja lennuk ja auto ja allmaaraudtee!
Su juurde tuleks ma ka roomates,
teel tähelippe heisates.
Su vabadust haista on ülim mu soov!

Su vaimsus on võietud Kristuse hurmast,
kus tulest ja mõõgast on liidetud maad.
Su tarkus on alanud kloostrite kullast
ja autodafeedest, mis lõõmanud ka.
Refrään

Ei õigluse rüpest saa keegi meist minna.
Ei tarkuse vastu saa kuldseimgi suu.
Võiks tähti veel palju su lipule panna,
et säraks need öösel, kui väljas on kuu.
Refrään

Nüüd tõusku kõik rahvad, kes mõistnud reaalsust,
ja pooldavaks hääleks las tõsta nad kätt
ning sündida laske nii riigil, kus võrdsed
on näitleja, farmer, poliitik ja pätt!
Refrään

Votematchis selgus, et kõige rohkem kattuvad mu seisukohad paduvasakpoolsete omadega. "The GUE/NGL is a confederal group which respects possible differences in views of the affiliated national parties, especially on the future of EU. What unites us are our common views on defending democracy, public service, workers' rights, environment and international solidarity. Together we reject neo-liberalism and militarism. No-one in the EU-states will be voting for GUE/NGL, but only for the political position of a national party to the left of the social-democrats and the greens."
Tööpartei, niisiis. Jälgige plakatit.

Korteriyhistu koosoleku asemel läksin hoopis rattaga sõitma. Väga piinlik oli kõigepealt niimoodi välja hiilida, et ykski naaber ei näeks, ja tagasi tulles läheneda majale suure ringiga, et kui keegi peaks ukse ees veel meie yhise kodu valupunkte arutama, siis läheksin teisele ringile ja naaseksin pimeduse varjus. Õnneks sain uksest kohe esimesel katsel sisse. Varsti tuleb "Amelie", mida ma veel näinud ei ole. Millegipärast kardan magususe yledoosi, aga mine tea.

Economisti parim osa on pealkirjad ja pildiallkirjad. Tabloidistumise loo juures oli näiteks "The end of Die Welt as we know it?"

Mõista-mõista, mis autost jutt?
(Pärit uut mudelit tutvustavast bukletist)
Uue auto esiosa konstruktsioon võimaldab avarii korral jalakäijale või jalgratturile võimalikult vähe viga teha.