Polaarkaru

Kas rahvaliidu reklaamides näidatakse ikka inimesi või esimesi eksponaate Madame Tussaud' kohalikust ekspositsioonist? Kas originaalid on ikka veel Maa peal või viisid ufod nad minema? Kas reformarite reklaami pere sööb läätseleent? Kas Kalle Mihkels proovib yhe kalaga 15 maakonda ära toita? Kas te teate, et jumal lõi kala neljandal päeval, mis on veenev tõend, et vabamyyrlased suutsid isegi nõukogude korra ajal oma mahhinatsioone jätkata, korraldades neljapäeviti kalapäevi? Kas te teate, et Otepää gymnaasiumi sööklas on taldrikute peale kirjutatud Frimurare?
(mässib pea hõbepaberisse ja kustutab tuled)

Vaatan krimkat, mille sakslased on (saksa keeles) teinud ameeriklanna (algselt ingliskeelse) romaani järgi ja mille tegevus toimub Veneetsias, lisaks on kõik yle ujutatud venekeelse dubleerimisega. Multikultuurne lugu kyll.

Maal tegin ma isa tervise ja ema närvide ("Kuhu ta läheb nyyd, ta ei tohi seda liigutust teha, haav läheb lahti!") huvides ebasiira ettepaneku, et lähen niidan sealt heki tagant selle heina ise ära. Vikatiga. Mida mulle varem polnud usaldatud. Täna siis oli see ajalooline päev. Tänagem leiutajaid, kes meile kombaini ja niiduki on loonud. Vikat on kindlasti oma aja insenerimõtte tipp olnud, aga mul pole nii kiiresti käed kunagi nii krampi läinud. Kuidagi ma seal midagi ära nysisin, aga ilus see kyll ei saanud.
Muidu oli maal niimoodi, et iga inimene (koduvanad+tädi) rääkis oma tegevuse juures omaette. Kui kuulas keegi, siis kuulas. Huvitav oli see, et kui nad ka kokku said, jätkasid kõik oma liini ja mina osalesin omamoodi simultaanvestluses. "Ei, ma ei taha rohkem suppi, aitäh aitab. Ei, see pidi njuufa olema siis, kui päästa tahtis kedagi kogu aeg. Eks Erki Noolel vist tuleb tõesti europarlamenti minna, ega tast enam võistlustel..."
Ema muide kutsus mu maale ettekäändel, et ma isaga räägiksin, et ta kogu aeg eesseisvast operatsioonist ei mõtleks. Kujunes muidugi nii, et enamuse ajast kuulasin ma hoopis ema ymberjutustust telefonikõnest, mis tal oli täditytrega ("... ja siis M kuidagi organiseeris nad sinna abielunõustaja juurde ja siis pärast oli see leppimisreis ja nyyd nagu oleks jälle korras, aga vahepeal oli kyll nii, et K-le oli juba uus korter ostetud, et koligu sinna lastega, aga K ytles, et tema ei koli kusagile ja..."), ja kaebusi, mida onunaise uus kavaler Karla on jälle meie tööriistadega ette võtnud ("... ja ta pärast peidab need niimoodi ära, et lähed võtad ja vaatad ja vars on tagant ära!"), ja seda, et onupojast pole detsembrist saadik midagi kuulda olnud, et võib-olla on Saksamaal,aga võib-olla vangis, aga ega teda (ema) eriti ikka huvita tema saatus ka. Hämmastav, kuidas absoluutselt igast infokillust kellegi või millegi kohta suudab ta ehitada korraliku stereotyypse suhtedraama materjali, pakkudes kohe juurde ka põhjuslikud seosed, mis hakkasid hargnema 120 episoodi tagasi aastal 1998. Hoopis tema peaks Õnne 13 elanike elu kroonikat kirjutama, nii oleks tegu tõesti meie elu lugudega.

Kiievlane varjas suvilas 83 hiinlast
Ukraina miilits avastas Kiievi lähistel ühest suvilast 83 illegaalset immigranti.
Hiinlased redutasid Ustimovka külas 34-aastasele töötule kiievlasele kuuluvas suvekodus, teatas Ukraina siseministeeriumi pressitalitus laupäeval.

Alguses oli neid kindlasti ainult kaks...

"Petja ja hunt" on depolitiseeritud, enam pole tegu pioneeri, vaid lihtsalt poisiga. Aga muidu on Prokofjev ikka dzhääzim tegelane kui kogu Otsa-kooli vastav osakond kokku.

Delfi pealkirjanik tegutseb:
Tarand paneks Atoneni betooni peale
.. ja Betoneni cetooni peale. Või Betoneni atooni peale?

Minu nõder sulg seda kirjeldada ei suuda.
Kolleeg läheb linna elama ja tööle ja tema teelesaatmispeo staariks tõusis Vanem Kolleeg, kelle initsiaalid on juhtumisi ka VK.
Igatahes läks tund aega tema mälestustele kursuse kokkutulekust presidendilossist ja 1957. aasta rahvaste sõpruse festivalist Moskvas. Kas lugupeetud lugejad teavad, kes või mis on Inksu Must?
Vat mõtelge nyyd natuke.

Täna kell 10 annab linnapea Edgar Savisaar tõuke Tondi endiste sõjaväebarakkide lammutamisele, mille asemele kerkib tulevikus ülikoolilinnakuga kaasaegne elukeskkond.

Kuidas täpselt see välja näeb/nägi? Linnapea astus tooli otsa ja hyppas selle pealt maha? Jaapani seismoloogid registreerisid selle kindlasti.
Raepressiga tuleks ikka midagi ette võtta.

Isa helistas eile õhtul, hääles selge kergendus. "Noh, tehtud kõik, sondeeritud ja sydameuuring ja pea uuring ja istun siin X-i kabinetis nyyd ja kõlgutan jalgu. Et ikka selle vasaku kaelaarteri peavad lahti lõikama ja ära puhastama."
Eks mõnevõrra kergem hakkas minulgi. Aga ainult korraks. Sest vaadelgem asjaolusid. Uuringutele pääses isa nii ruttu ainult seetõttu, et juhtus tuttav kirurg olema. Perearst teatas kurvalt, et järjekord on paar kuud, ja soovitas senise yhe tableti asemel kaks võtta. Ma ei tahaks tema kallal yldse õiendada, sest ega ta midagi targemat teha ei saakski. Mõned haigused ju tõesti on, mida pealevaatamise ja kraadimisega kindlaks teha saab, tyybist "Oi, tõesti huvitavat tooni kiirpäevitus. Või siiski kollatõbi?", aga enamasti tuleb inimese sisse vaadata kuidagimoodi. Ja kuni ulmesarjadest tuttavaid pisiskannereid kõigile jagada pole, tulebki kuidagi tunde järgi toimida. Ehkki, yks lahendus mul oleks. Igale perearstile tuleks eraldada hiina rahvameditsiini meetodeid kasutav diagnostik, kes siis patsiendi keele värvi ja pulsisageduse järgi teeks kindlaks, mis lahti. Või kinni. Meedikute väikeste palkade juures tuleb see kindlasti odavam kui moodsasse tehnikasse investeerimine. Pealegi, kvaliteedikontrolli koha pealt on tõendeid rohkem kui miljard.

Vahepeal oli telekas üks hea film ("Üheskoos"), mis oli osavasti tehtud kyll. Need, kellest polnd head nahka loota, saadeti teise kommuuni või koju või Baader-Meinhofi juurde terroristiks. Ja kõik ylejäänud said sõbraks. Which was nice.
Tegime täna oma auhinnaks saadud nelja salvestustunniga vist tõesti umbes neli lugu linti. Toredad raadiotädid olid.
Lugesin eksamit valvates läbi Nora Ikstena proosateose, mis oli ka muidugi väga õhuke selline, et tunni ajaga sai valmis kyll. Muljed on segased. Läti rahva raske saatus, naise roll 20. sajandil, aga kõik kuidagi riivamisi, ylipoeetiliselt esitatud. Järelsõnas kasutati väljendit "metafooride udu". Ei saandki aru, kas see on solvang või lohutatakse lugejat, et peabki natuke segaseks jääma asi, selline stiil lihtsalt.
Ricky Gervais' "Animals" venitas mul suu kõrvuni. Nyyd ei saagi magama minna, sest näo- ja kõhulihased ei lõtvu. "Tuleb aga meelde, aab aga naerma," nagu mu isa ytleb. Ta läheb homme, õigemini täna haiglasse, sest tema kaelaarteritesse tuleb sygavamalt sisse vaadata.

Toomas Kirsi naljasaadet takistab mind eelkõige arvustamast tõsiasi, et ta on mulle võlgu. Teiseks, milleks.
Kitano "Sonatiin" seevastu oli hea ja lakooniline.

2000. aastal läksin lapsepuhkusele mina, mõni aeg hiljem Irmeli Karja, siis tuli Kaia Ferland, kes lahkus veel enne, kui kõht kaarti hakkas varjama. Erandina pole dekreeti läinud Sandra Tamm, kes töötas meil enne Irmeli naasmist ja nüüd siis, spiraalina tagasi, jälle mina,? räägib TV3 ilmaennustajate ajaloost Annely. ?Kolleegid ei väsi aasimast, et kas ikka olen teadlik tööga kaasnevatest "ohtudest". Olgu mainitud, et esimeste seas oli hoiatamas, muide, Toomas Kirss, kel samuti tänu abikaasale nende viljakate tingimustega kogemusi.? Teadmiseks, et Kirsi abikaasa Kätlin Maran läks lapsepuhkusele ETV ilmateadustaja ametikohalt.

Kui palju abikaasasid preili M-il siis õigupoolest on?
(Ma olen teadlik sellest, et selle jupi ylesriputamine toob mu bloogi veel rohkem ylalnimetatud preili huvilisi, kes kibedasti pettuma peavad, aga mis parata, päästa pole enam midagi. Viimasest kahekymnest Google'i päringust otsiti yheksas teadmisi KMi kohta.

"Kohtumine Suurinkvisiitoriga" unikaalne retk Tõe kompromissitu väljaselgitamise keskaegsesse maailma koos vastavate abivahendite tutvustamisega.
Programm kestab 45-60 min. Hind 220-300 eurot.

Järjekordne stag party kusagil Tallinnas, 2004.
"Hell, what kind of stripclub is this? Why do you keep asking about truth and stuff? We didn't expect Spanish inquisition."
"Ahaa! Nobody expects Spanish inquisition!"

Silm silma, hambutus hambutuse vastu.

Mystiline filmimaailm. Telekast tuleb itaalia film pealkirjaga "South Kensington", milles mängib Rupert Everett. Selles poleks midagi imelikku, kui ta ei räägiks itaalia keeles. Veel imelikumaks lähevad asjad, kui vaadata, mis ta ka viimasel ajal teinud on. Ja selgub, et on mänginud kasakas Grigorit Sholohhovi romaani "Vaikne Don" ekraniseeringus, mis peaks 2004 ekraanidele jõudma. Keeruline on ainult see, et selle filmi rezhissööriks märgitud Sergei Bondartshuk on 1994. aastast surnud.

Raamatupoes ei olnud Stalini lehmi.
Otsustasin pärast kohtumist kyyniliste noormeestega esimesest Eestist pisut teise elu vaadata - polnud ammu Koduextras ja Novaluxis käinud. Tee peal nägin tykki kolmandatki, prykkar sõimas koera ja vibutas tema poole haamrit, tyhermaal Aura keskuse kõrval keelitas tugevnevas rahesajus rääbakas naisterahvas teist omasugust "Poidjem, Veronika, mõ budem mokrõje."
Midagi põrutavat Zeppelinis silma ei jäänudki, peale naiste deodorandi Ouch.
Kõige syrrimaks kogemuseks osutus hoopis Du Nordi restoran. Millised tyybid! Milline dialoog!
Sanita-nimeline teenindaja kahele noorukile, keda enne olin Wildes näinud punastes malevasärkides ja läppariga: "See on ju lastele portsjon! Kas te olete lapsed siis või?" Viimases lauses oli piir väsinud flirdi ja näägutamise vahel väga raskesti tuvastatav. Noormeeste vastuseid ma ei kuulnud. Kyll aga natuke hiljem nende kysimust mitte-Sanitale leti taga: "Kas te olete siin esimest päeva tööl?" Vastus: "Kolmandat."
Leti ees tuigub mees ja tellib midagi 40 grammi, siis pöördub oma selja taga seisja poole ja seletab midagi. Ta räägib kurtidele kõrvadele, sõna otseses mõttes, sest noormees väljendab end viipekeeles.
Uus klient esineb sooviga "Üks elju." "Õlu," nendib Sanita. "Üks elu," proovib klient uuesti. "Milline," kysib Sanita ilma küsimärgita.
Tõepoolest. Elu kyll, aga milline.

Põhimõtteliselt vaba nädalavahetus. Mis võiks kaunim olla.
Ma ütlen teile, mis. Ilm.
Plaanitud 20 km jalgrattasõit jääb kardetavasti ära. Kui ka otseselt vihma pähe ei saja, on teed tõenäoliselt liiga porised.

Eile lugesin kingiks saadud raamatut ajakirjanike elulookirjeldustega. Põlvkondlikest erisustest lähtuvalt on seal palju põllumajandusajakirjanikke. Huvitav, kas keegi praegu ka astub ülikooli kindla teadmisega põllumajandusajakirjanikuks hakata? Või tahavad kõik ikka diibimaid ühiskondlikke seoseid analüüsida, uuriva ajakirjanikuna rahva südametunnistus olla?

Ajakirjanik oli ka eileõhtuse filmi keskseid tegelasi. Mitte just parim sooritus Alan Parkerilt jt.

Eile nägin vilksamisi jälle telekast seda karvadeta kassi. Täna hommikul mõtlesin, et sellisel kujul on näha kassi kõige kasjam olemus, mida ei varja eksitavalt nunnu karvkate.

Kui säästumarketist väljub mees ja istub Lexusesse, kas see on siis vanasõna "Kes kopikat ei korja, see rubla ei näe" illustratsioon?

Kondiitriäris nimega Kondiitriäri moodustas saba vihma käest varju jooksnud 20 läti indigolast. Esimesed kolm käitusid teismelislikult konformselt, võttes kõik sotšniku ja singi-munapiruka (kust nad teadsid, mis seal sees on?). Neljas oli rebel ja iseseisev mõtleja ning võttis midagi muud. Kuna ülejäänud olid järjekorras õnneks minust tagapool, jäid vaatlused lõpetamata. Ja jälle kahetsesin ma sügavalt, et läti keelt ei oska. Teenindaja loobus aga üldse kõigist oma võõrkeeleoskuste jäänustest ja ütles tüdrukule minu ees lihtsalt "Seitseteist krooni." Welcome to Estonia.

Aga mulle oli hommikuks arvuti alla kingipakk toodud! Juubeldav osakond varustas mind vihmase suvepäeva komplektiga: kruus, nutsaku sees teed, teesärk ja kaks raamatut (+ kena riidekott, mille sees kogu nodi oli, ja cd-hoidja). Ma olen nyyd liigutatud.

Andke olla! Albaania eurolaul kummitab!!!

Lasersilmse ministri eurokarjääri lootus nõrk (EPL)
Aga on ju muid karjääre - kirurgia näiteks. Või peenmehaanika. Või kus neid lasereid veel vaja läheb.

Kui hommikul näed tänaval Georg Malviust, kas siis tuleb päev nagu kabarees või ootab ees ämbliknaise suudlus?

As the American political reporter David Broder puts it, a newspaper is always "a partial, hasty, incomplete, inevitably somewhat flawed and inaccurate rendering of some of the things we have heard about in the last 24 hours".

Palju õnne Henrikule uue ametikoha puhul.

Eilne Kitano film oli selline ... "Kevade" meets "Rocky". Ei viitsind lõpus enam üldse süveneda, pildiliselt kah midagi ülearu head ei paistnud. Isegi mere ääres ei käidud ega midagi.

Ma mõtlesin, et selline asi ei ole enam võimalik. Aga võta näpust -

VIRGIN COUPLE: WHY CAN'T WE CONCEIVE?
From Allan Hall In Berlin

FERTILITY doctors were baffled when a perfectly-healthy couple claimed they couldn't have children - until they confessed they had never made love.

The husband, 36, and his 32-year-old wife thought that all they had to do to make a baby was to lie next to each other and let nature take its course.

When nothing happened, they saved up ?7,000 and went to an IVF clinic where they were given a quick lesson about the facts of life.

A spokesman for the clinic said: "We're not talking about retards here, but a couple who were brought up in a strict religious environment who simply did not know how babies were created. It was only after they were subjected to a battery of tests and both were found to be perfectly fertile that we asked them how often they had sex.

"The husband said, 'We're not exactly sure what you mean'."

The couple are now doing a sexual therapy course, which, doctors hope, will lead to the child they are longing for.

The spokesman for the clinic at the German University of Luebeck added: "They seemed to think that lying next to each other at night in their bedclothes would somehow miraculously produce a child."

He said the couple had read up about in-vitro fertilisation treatment but believed it was something to do with a "turkey baster, a mattress and a woman standing on her head." He went on: "Although this does have its humorous side, the pair were woefully ignorant about sexuality.

"But at least they have a marvellous awakening to look forward to at a time when most people have long shed their innocence."

The university plans to carry out a survey to discover how many more childless couples think the same way and are in desperate need of basic sex education.

THE most important thing to do before starting a family is to find the right partner, according to a new survey. The next priority to take a job for enjoyment and not just the money.

Kõigest järjekorras.
Kaks näidet sellest, kuidas asjad peaksid olema - kongeniaalsed.
Kui ma reede õhtul õigesti nägin, siis on kitarriõpetaja Kuldar Kudul Volkswagen Santana.
Ja Lufthansalt ostetud bussil, mille pealt kyll Luft oli igalt poolt ära kraabitud, ilutses kylje peal Tallinn Airshow reklaam. Buss ihkab ilmselt endiselt taevasse, vaatamata ettenähtud marsruudile Tartu-Oiu-Viljandi.
Lauba päeval sai siis Pergokas ära esitatud. Mulle meeldis kõik peale selle, et ma olin kolmandas reas ja ei kuulnud yldse, mis kooris eespool toimub. Aga muidu bänd oli tore ja solistid ja teos ja see, et pooleteise nädala ja yhe prooviga sai järjekordse "To sing"-nimekirja suurvormi ära tehtud. Bachi h-moll missa ootab, mina ei tea, taassyndi selle puuna, millest tehakse altviiul ilmselt.
Käisin Maailmas ka. Teenindaja oli kena, söök ei vapustanud ei heast ega halvast kyljest, kyll aga hingatav õhk, mis tuletas meelde 48 tundi roolis olnud rekkameest, kes vanast harjumusest ikka veel Priimat suitsetab, kuigi arst ytles, et tema ylekaalu juures on see jälle yks aasta eeldatavast elueast maha. Ventilatsioon elunormiks.
Õhtul vaatasin Eurovisiooni asemel kõiki totakaid ja optimistliku lõpuga komöödiaid, mis telekast tulid. Kui korra hääletamise ajal BBC Prime'i peale panime, juhtis Serbia-Montenegro. Natuke hirmutas, mine kaasaegse poliitilise korrektsuse juures tea, äkki tulebki Yugovision 2005 Belgradis, õhtujuhiks korraks Haagi vanglast käima lastud Slobodan Milosevic. Ma arvan, et selle yrituse puhul peaksime võtma hoiaku, mis aastaid on iseloomustanud 100 meetri jooksu - valged inimesed eelistavad seda pigem pealt vaadata.
Pyhabast väga suur osa möödus laulupeo proovis, kus minu kõrval istus autisti vastand, tytarlaps, kes tahtis kogu aeg suhelda. Sellel syndroomil on mingi oma nimi ka, ma olen seda isegi telekast näinud, aga ei viitsi yles otsida.
Ja õhtul nägin lõpuks ära filmi "Knight's Tale", paraku saksa keeles. Iseenesest nagu "Don Juan Tallinnas", aga rohkem raha massistseenide jaoks ja rohkem võitlust. Muidu sama ajuvaba ja lõbus. Tantsustseen David Bowie saatel oli ikka täielik Kalju Saarekese seade ansambli Laine 1970. aastate koosseisule. Julgelt pool tundi oleks võinud lyhemaks lõigata ka, eriti love interest'i arvelt, kelle Guardiani kriitik kuulutas "sadly charizma-free zone'iks". Aga mis siin muu räägib, kui vana naise kadedus.

Res Publica noor ja kyyniline nõunik astub pärast kymblust (noh näiteks Pärnu veekeskuses) kogemata naiste pesuruumi. Kostavad kiljed, tema pihta lendavad nuustikud ja juuksepalsamipudelid. "Tähendab, polegi nähtamatu," kurvastab nõunik.

Kodu-Konsumi ette oli toodud rämedamat sorti rõveroheline konteiner, laskeavad sees ja puha. Ah siis selliseid asju teevad osavate kätega mehed T-34st, millega rahuajal enam midagi teha pole. Kelle vastu siis tarbijate kooperatiivi liikmed ennast kindlustavad, huvitav? Ostjate?
Aga jalutades järjekordseid dokumentaalfilme vaatama kuulasin raadiost Mozarti 41. symfooniat. Mozart mõjub mulle nagu Metsatöll lõunaeesti metallistile - jäsemed hakkavad rytmiliselt tõmblema ja elavamates kohtades noogutan peaga ka mõne soolo sisse. Lisaks vaheldus mu kõndimise tempo vastavalt sellele, kas oli allegro või andante osa. Põhimõtteliselt kardan, et jätsin täiega hullu inimese mulje.

Raamatukogust ostsin Barthes'i "Mütoloogiad". Millal ma need kyll läbi lugeda võiksin?

Kui aga keegi ringvaated "Nõukogude Eesti" myyki paiskaks, oleks ma esimene ostja. Ja muidugi tänased exploitation dokfilmid, yks 21. keskkooli 3c klassi õpilastest aastast 1970-midagi ja "Tüdrukud", kus pahaaimamatu maalriõpilane jutustab pettumusest, mis teda tabas pioneerilaagris Artek, kus ta lootis neegreid näha, aga talv oli ja neegreid polnudki.
Lastest tehtud film oli isegi jubedam. Algas synnipäevaga, tähtsa päevaga, sest pioneeriiga jõudis kätte.
Lapsed tsiteerisid pioneeride seadusi. Yks poiss ytles, et peaks veel yks seadus olema, pioneer ei piina loomi.
Tormiline aplaus, mida me ei kuule.
Ja natuke aega hiljem leiab aset stseen "Õpetaja räägib usalduslikult eksinud õpilasega".
Yks poiss tunnistab yles, et ei andnud vanainimesele istet.
Teine poiss on juba tuttav loomapiinamise vastane.
"Miks sa mulle otsa ei vaata?"
(Vaevukuuldavalt) "Häbi on, sellepärast ei vaata."
"Räägi kõvemini, mis on."
(Valjemalt)" "Häbi on, sellepärast ei vaatagi otsa Teile."
"No mis siis juhtus?"
Ja tõesti-tõesti, lahti rullub draama kassist, kes "kriipas mul põske ja ma püüdsin ta kinni ja panin talle tühja konservikarbi nöörijupikesega sappa".
Siis näidatakse kommentaarideta tydrukut, kes tihub nutta. Milles tema syytegu seisnes, ei selgugi.
Teised lapsed piiluvad ukse vahelt.
Siis näidatakse õpetajat, kes temaga tõsiselt räägib, hoides tal piha ymbert kinni. Õpetaja, muide, on tubli tööinimese kätega väike vanainimene.
Muusikalises taustas on keegi flöödi abil kuritarvitanud Bachi badinerie'd, väänates selle ysna õõvastavaks.
Aga siis on vahetund ja lapsed on jälle lapsed. Nutnud tydruk heegeldab usinalt. Poisid myravad, tydrukud keerutavad. Poiss, kes vanainimesele istet ei andnud, istub omaette pingis.
Mis nendest lastest saanud on, oleks täitsa teema uurivale ajakirjandusele. Näiteks Esto-TV-le.

Millal saan ma nii täiskasvanuks, et ladinakeelne tekst "Fac me tecum" ei paneks lollakalt itsitama: "Fuck me, yeah right"?
Mis tuletab meelde, et Eesti Õhugi lennuparki kuulunud Fokkerid oleks tõlkes Aretajad või Paaritajad.
Oijah. Intellektuaalne meelelahutus on täna pärast eileõhtust telesyndmust niikuinii täiesti võimatu.
Sestap siis valagem välja kõik nilbe, rõve, ropp, roisak ja vorts (Saareste 1959:205).
Näiteks päringu "hella mulle" peale leitud Maaja kodulehekylje kuulutused.
"Hallo we are looking for nice and young girls fron the baltic country`s to offer them a niche and verry good payd job in Switzerland, please contact us unter the mail addr."
"Tallinnas elav naine annab mõnuga: piitsa"
"bimees otsib toredat ja edukat meest, kes toestaks materiaalselt! Sobivusel püsisuhe ja kooselu!"
Sõnapaari "Hella mulle!" otsisin ma aga sellepärast, et kolleeg kogub näiteid verbisufiksi a esinemise kohta. Vat nii lähedal olin teaduse tegemisele!

Aga Eurovisiooni peaks tõesti võitma Albaania. Eesti Albaania Sõprade seltsi liikmetelt ette vabandust paludes tuleb ju tunnistada, et seni on Shqiperia välissuhtlus suures osas toimunud rahvusvahelise räkiti, inim- ja narkokaubanduse kujul. Mis oleks siis parem jääsulataja kui tore muusikapidu Tirana sydames või koguni Kosovaga piirnevas piirkonnas (mille kohta Lonely Planet arvab kyll, et "Travel should be restricted to daylight hours and large public gatherings and demonstrations should be avoided.")? Eks arvatud nii ju Eesti kohtagi. Ei, Albaania, riik, mida on valitsenud kuningas Zog I, on väärt paremat kohtlemist.

kysyn-vaan.blogspot.com
Yhe-mehe-The Onion.
Leidsin Kerdi juurest.

Jälgige kolmandat salmi. Iga rea viimases silbis on ise täishäälik, sealjuures eesti fonotaktika seisukohalt ongi ainult need võimalikud.

Tänupäev

Võlvub kõrgel taevasina,
päev on hele, laulune.
Hõiskab lind ja hõiskan mina,
Taevaisa on nii hea!

Mulle kinkis hella ema,
paljudel ei ole ju,
kinkis isa, kes meid aitab,
koos meil olla õnnesoe.

Perekonnapäev on täna,
kodukolde ülistus -
asetame lillevanik
rüppe ema-isale.

See on päev, kus tänu toome
meie armsa pesa eest.
Oleks taevas ikka avat
Oleks taevasüle kodusooja lee.

Minul on ikka kombeks olnud teiste inimeste raamaturiiuleid uurida. Ühest sellisest leidsin kunagi väga camp'i seksiõpiku "Rakasta hellästi". Muuhulgas jäi mulle põgusal lehitsemisel silma sõnayhend srpsko-hrvatski j*b või midagi niisugust, mille soomendaja oligi otsustanud jätta serbohorvaadikeelseks sõnamänguks. Täpsemalt ei hakanud uurima, mida see ikka tähendab, sest asi kõlas kuidagi kurjakuulutavalt.
Eilse eurovisiooni poolfinaali kohta ei saaks vist täpsemalt öelda.

Nägin unes, et nägin unes, et veetsin aega Jan Uuspõllu ja tema possega, kuhu hetkel kuulusid bengalist arst, keskealine naisfänn Viljandist ja keegi morn Vello. Mina rääkisin Uuspõllule, kuidas ma olen temalt palju õppinud, eriti tolerantsust, tema tõmbas sigarit ja vaikis. Nagu ka doktor, fänn ja Vello. Siis ma ärkasin unest nr 1 ja unes nr 2, n-ö metaunes kirjutasin yles, et Uuspõld on ikka täiesti meeldiv inimene. Siis sain ise ka aru, et see oli uni. Nojah. What dreams may come.

Kus häda kõige suurem, seal internet kõige lähem. Hommikul oli mul tõsine plaan Pergolesi plaat osta või häda korral kusagilt raamatukogust laenata. Plaadipood nr 1 seda ei pakkunud, plaadipood (nii-öelda) nr 2 oli lukus ega lasknud kusagilt paista, et seda kunagi keegi jälle avaks. Aga päring "pergolesi stabat mater mp3" viis mu sellisele lehekyljele, kus vene/ukraina meessopran Oleg Ryabets seda jaopärast kuulata laseb; kui kusagile midagi maksaks, saaks alla laadida ka. Kui kolleegid lõunale läksid, undasin koos Olegiga siis vajalikud osad korra läbi.
Muude kultuuriuudiste koha pealt tuleb öelda, et yakuza-filmidest on nyyd mõneks ajaks kyllalt pärast eilset "Goninit". Tapmine ja tagaajamine, mitmel erineval moel seda ikka serveerida annab. Tõsi, eile oli ka yks yakuza-väline ja märksa kurvem liin filmis, kinga saanud salaryman Ogiwara, kes oma pere pesapallikurikaga surnuks peksab, sest koos vallandamisega kukkus kogu ta maailm kokku ja ta on omamoodi puutumatuks muutunud. On kaks momenti selles filmis, mis räägivad jaapani yhiskonnast rohkem kui Eesti Entsyklopeedia. Kui Ogiwara kodus ringi käib ja meile nähtamatuid kärbseid peletab, on tema segases dialoogis kaks lauset, ilmselt abikaasat jäljendades: "Ma oleks palju parema partii võinud teha... Pikk poiss Tokyo ylikoolist...". Prestiižikuse tipp. Pikk poiss ja Tokyo ylikool. Seesama Ogiwara võtab yakuzate majas sahtlist Tai prostituudi passi ja annab selle omanikule, paludes Jaapani sõjakuritegude eest vabandust. Tõsi, sellega toob ta vältimatult jälitajad viisikule kallale ja edasi läheb lihtsalt likvideerimiseks, aga see väike novell filmis oli iseenesest vaatamist väärt.
Raamatutest areneb "Middlesex" tasapisi, kuna ingliskeelne oli odavam, siis ostsin selle. Kreeka sõnu on tekstis ohtralt, ehk jääb mõni kylge ka.

Imearmas anekdoot sporu.netist: ykskord unustas yks Louis'dest oma järjekorranumbri ära ja valvur ei lasknud teda lossi sisse.

See on nyyd kyll tore. Nii pea kui teleka avasin, otsustas ylemine naaber, et voh, ongi sobiv aeg rõdul lihvima-puurima-saagima-mida iganes tegema hakata. Seltsis segasem.

Miks ma siis, kui mul oli nõukogude ajal palju vaba aega ja ajus veel paar tyhja sahtlit võõrkeelte jaoks ja tõenäoliselt oleks mingid õpikud ja sõnaraamatud nelja rubla eest kätte saanud, ei õppinud läti ja leedu keelt ära?!?! Ausõna. Mul on piinavalt valus ... eee... mingite aastate... sihitult..tulutult..eäähmmm.
Miks see mulle täna meelde tuli? Sest lugesin täna mingi Leedus pakitud toote pealt mystilist rida "Arim enne 02.05.2003 (tühi koht)". Ei mõista nemad meid ega meie neid. Aga siis tuleksin mina, saaksin kõigest aru, tõlgiksin ära ja edendaksin maailmarahu.

Mis ma siis vahepeal olen teinud?
Käinud Tallinnas laulmas. Oli peaaegu perekondlik yritus. Nägin inimest, kes võiks olla Üllar Jörbergi abikaasa õde või on neil yks stilist.
Otsustanud asendusliikmena osaleda Pergolesi "Stabat materi" esitusel laupäeval.
Sõitnud rattaga Roiule ja tagasi. (Elu pikim rattasõit).
Kahetsenud, et inimsilm pole kaamera, sest klassikalised kylapoejoodikud istusid Roiul putka ees, millel polnud kyll aknaid, aga selle eest silt "Meistrite 6/8".
Mõelnud maakohti läbides, mis koha nad saaksid skaalal "Jah, siin elaks kyll - Kui sõda tuleb ja peab evakueeruma, siis tuleks kõne alla - Ei mingil juhul".
Kuulnud kahest suust rahvatarkust "Kui toomingad õitsevad, tuleb kartul maha panna". Esimene suu kuulus 28aastasele inimesele, selles mõttes siis mitte yhest suust, mis nii vana kui mullake.
Millest ongi sobiv yle minna Ain Kaalepi jutu juurde, kuidas parem oleks ostelda ja paakeid kokku panna. Või siis parem mitte.

Island jumal kyll.
President käis seal ja sai teada, et
a) Islandil on elu. "Looduspilt on Islandil tõesti midagi eelajaloolist - tohutud laavaväljad, nagu elutu loodus. Aga tegelikult on ka siin elu ja isegi väga aktiivne."
b) Islandil on yhiskondlik kokkulepe juba sõlmitud! "Usun, et siit algabki Islandi ajalugu ja mõttemaailma kujunemine. Inimesed, kes olid saarele kunagi saabunud, kogunesid ja ühiselt lepiti kokku. Võime rääkida ühiskondlikust kokkuleppest. Ühiselt ja koos midagi tehes on kergem sellistes karmides looduslikes tingimustes elada," rääkis Rüütel.
c) aga söök kõlbab syya: Ta lisas sedagi, et Islandil on väga maitsvad ja meile vastuvõetavad toidud.
d) ee... täpselt ei saa aru: "Reykjavik oma 112 000 elanikuga kasutab sama suurt territooriumi nagu mitme miljoni elanikuga Rooma. Siit ongi alanud ja kujunenud islandlaste elu mõisted. Island on rahvusriik, sest üle 90 protsendi elab Islandis islandlasi. Siit tulebki Eesti ja Islandi üksteisemõistmine ja sidemed. Island toetas meid siis, kui keegi ei julgenud toetada Balti rahvaste vabaduspüüdlusi. Islandlased ütlesid 1990. aastal parlamendi otsusega selle välja, et nad toetavad Balti riikide vabaduspüüdlusi," rääkis Rüütel.
Also sprach Rüütel.

Tõde peitub kaadrite järjekorras! O. Remsu eelmises Sirbis.

Nii. Korras. Rachel ja Ross jäävad kokku.

Now that I have taken up cycling again walking seems somewhat ... pedestrian.

Vaatasin seda Hansapanga reklaami, kus 100kroonine tuleb panka ja räägib 500kroonisega.

"Palju sa praegu maksid selle eest?"
"Mis ta oli, 179 või? No peaaegu 180."
"Mul on muidu garaazhis 2 tonni suhkrut praegu. Viiekymnene kott oli 219, et siis nii 4.90 tuli kilo. Ma vaatasin, et sa siin ostsid praegu, ma muidu ärimees yldse ei ole, aga sulle oleks omahinnaga andnud, praegu siin jah vaatasin. Et eks ma tuttavatele annan."

Inimesed, tulge mõistusele! Kaks tonni suhkrut garaazhis.

Peahoone keldris otsitakse naftat. Või parandatakse Kalevipoja hambaid. Igatahes põrand väriseb ja jubedaid puurimishääli kostab.

Eks seda oli ju arvata, et meesteajakiri lubab endale keelekasutuses yht-teist, aga et kohe nii... Pahaaimamatu filmiarvustuste lugeja sai lehekyljel 29 p-sõnaga silmade vahele nii mis kolises. Ma räägin siinkohal mõistagi sõnast 'paradigma', mida kasutati samas lõigus Jack Blacki nimega. Kas autor RT ikka pesi oma arvuti kõvaketta pärast seebiga puhtaks?
Aga muidu on FHMiga ja mees-naisajakirjadega vist nii, et kumbki sugupool loeb erilise huviga (kuigi erinevatel kaalutlustel) teise poole omi. Mina ei tea, mida mehed naistekates leiavad peale antropoloogilise andmestiku sõjamaalingute ja piinavate kehaliste riituste kohta, aga mina loen meestekaid enamasti sellepärast, et mis seal salata, lõbus on.

"Kleine Teun" oli, kuidas nyyd öelda. Uimane? Igatahes pilk eksis ekraanilt igale poole mujale ja vahepeal jäi käisin vaatamas, kas kuud tõesti ei ole. Ei ole jah. Hirmutavalt pime on väljas kuidagi.
Aga Kertile kiitus filmi tõlke eest. Nagu inimesed räägivad, nii oli ka tõlgitud.

Tänast päeva on kollase niidina läbinud synnipäevad (ostsin kollaseid lilli kolmele daamele) ja punase niidina hõõguv viha ÕSi vastu. (Teadlikumad inimesed teavad, mis õppetooliga meil tegu on.) Igatahes polda rahul.
Aga eile vaatasime vastu ööd Takeshi Kitano filmi. Vangutasime pead, sest ei osanud nähtavat kuidagi töödelda. Kõik Kitano trademark'id olid olemas, pikad kaadrid, vaikelu vaheldumas vägivallasööstudega, mehed mere ääres ja vähe dialoogi. Eneselegi ootamatult turtsatasin aeg-ajalt väga lolli fyysilise koomika peale. Mootorrattaõnnetuse-eelne, kuid ikka kivinäoline Beat mängis täielikku värdjat. Lõpuks jäi arusaamatuks, kas peategelane sai surma või mitte. Läksime nõutult magama ja vähemalt B-san nägi Jaapanit unes, ma enda unenägusid ei mäleta. Aga kysimus jäi meile mõlemale pähe jõlkuma, nimelt kuidas teha kindlaks, mis Jaapani filmis on nii-öelda normaalne ja mis rikub mingeid Jaapani kontekstis esinevaid ettekirjutusi-tabusid-kunstilisi konventsioone. Meie vaatame kõike yhtviisi fastsineeritult. Kuna lugesin eelmisel nädalal läbi ka Monica Ali "Brick Lane'i", mis räägib Bangladeshist mehele saadetud naise elust Londonis, siis oli sama teema päevakorral ka kirjanduse seisukohast. Raamatut arvustanud asiaadid kehitasid õlgu, et mis hea romaan see nyyd ikka on, igav nagu igapäevane dhal. (Ma ei tea täpselt, misasi dhal on.) Aga ma lugesin sellest huviga, kuidas mingil hetkel lapsed keeldusid pead Fairy Liquidiga pesemast ja kuidas 18 aastat Londonis elanud mees sõitis esimest korda kesklinna nagu teised teise riiki, ja minus tõusis tahtmine lugeda vene inimese raamatut Eestis elamisest. Just sellest ajast, kui jõuad kohale ja teised räägivad oma arusaamatus keeles ja naeravad, sest sa oled öösärgis välja tulnud, sest arvad, et see on nii ilus kleit. Ma tahaksin sellisest kogemusest lugeda. Aga mitte nii, et Kaur Kender kirjutab kurbade kaitseks, läbi isikliku syytundest värvitud filtri. Ikka las pärisvenelane ja vene keeles. Ja las need suured teemad nagu Armastus ja Surm ja Enesetapp ja Chill tulevad sellest tekstist nii välja, et näpuga ei näidataks: hei, vaadake, kirjutan siin sihukestest asjadest muide. Eks viskame siis nyyd kõik kivi Kõusaare-emanda kypressiaeda, aga mis parata, pettumuse valmistas ta. Njah, ei saa autorilt meie myygikeskses maailmas nõuda, et tõmba ise uttu, las raamat räägib enda eest, aga ehk võiks vähem rääkida kui raamat? Või vähemalt tasakaalu säilitama? Praegu on autori elu huvitavam kui tegelaste oma. Piinlik kyll. Aga ehk asjad muutuvad.

Volbriõhtust saadik on mul tahtmine Tartu söögikohtades kohatud soomlastele ligi astuda ja Elisa-reklaami meeste tõsimeelsusega teatada: "Rakkaat naapurimme suomalaiset! Euroopan Unionin kansalaisina eikös olisi aika tutustua lähemmin toisiinsa? Nimeni on ... Tervetuloa Tarttoon." Ikka vist rahvariided peaks ka olema. Ja kimbuke rukkililli.

Kui ajakirjanikud on yhiskonna valvekoerad, kas siis naisajakirjanikud on seega kõik automaatselt litad? Ja nende vaesed pojad...
Aga kui ma oleksin ingliskeelses ajakirjanduses kolumnistina tegev, ei oleks ilmselt paremat pseudonyymi vihaste veergude autorile kui "Barking Mad Bitch".

Baskerville'i kits

A RETIRED farmer was caught naked at a secret love nest with a GOAT.
An RSPCA official nabbed Richard Baskerville, 64, with the animal in a hut filled with cosy cushions and a mirror.

Kivirähk, millega sa hakkama oled saanud?

Põranda pesemine iseenesest midagi keerulist ei ole ju. Märksa keerulisem on leida yles pestav pind toas, kus eluks vajaliku mööbliga jagavad seda kaks jalgratast, kaks tavalist ja kaks kylma sõja aegset magamiskotti (väga kylm sõda pidi olema, massiivsed vattasjandused on need), telk, sada kilekotti, kapi alla käiv kott talveriietega ja saapakarp jõuluehetega, mis pole eetilistel kaalutlustel kuuske näinud 1990. aastate algusest. Milline on lahendus? Ilmselt võtta telk, magamiskotid, kuuseehted ja sõita jalgratastega kusagile metsa ning luua harakate ja kunstiteadlaste rõõmuks läikiv installatsioon "Xmas 4ever".