Polaarkaru

Kohtusime noore intellektuaaliga Wildes

"Et no kuidas läheb siis? Ma ise tulin siia majja ainult peldikusse. Nägemist."

"Must kass, valge kass" tuli TV1000 Eestist. Polnudki enne näinud. Naljakas, kahtlemata. Aga kogu aeg näris yks mõte: sellist elu elavad tegelased on kusagil Euroopas ju olemas. Ainult et see elu on ilma konstantse puhkpilliorkestri ja prantsuse operaatori imetabase kadreerimiseta tõenäoliselt märksa koledam.

Maivõi.
Massiiluuisutamine! Rootsi võistkond, kelle liikmeid ma ei suuda paraku kokku lugeda, sest nad sebivad ringi kogu aeg, esitab mingit idateemalist ilulemist, ja mis ma näen, yks neist on meessoost! Ilmselt eunuhh.
Ja ennäe, nemad tulivad maailmameistriks. Ja ala nimi on synchronized skating.
Ja medal anti kaptenile, kes on pilusilmne ja laulab Rootsi hymni nagu vana Bullerby laps kunagi, ja ylejäänud seisavad ta seljataga nagu jäätisesabas.
Kuni nad hindeid ootasid, jõudsin kokku lugeda, 21 inimest. Kas selle eest saab lisapunkte, mida rohkem inimesi jää peale lasta. Kuni neid on nii palju, et nad ei saa enam eriti suuri poognaid teha, vaid väljendavad emotsioone kulmukergitamisega? Näiteks Kanada võistkond moodustab veel pikema rivi. Nende logistikadirektor peab ikka vinge arvutaja olema: kui ta tõstab jala nii kõrgele ja keerutab, moodustab ta ringi raadiusega nii ja nii palju sentimeetreid, järelikult need, kes tema ymber uisutavad, peavad spontaansete harakiride vältimiseks hoidma nii kaugele.

Eurosport pakub täiesti uskumatuid asju ikka. Yks öö vaatasime hypnotiseeritult maailmameistrivõistlusi pullirodeos või kuidas selle asja nimi ongi (PBR, professional bull riders). Sumo on juba tavaline. Aga kahjuks Musashimaru läks pensionile, pole enam, kellele kaasa elada.

Aasta mainekujundajad

Kaks teismelist kutti Tallinn-Tartu bussi tagaistmel:
"No mis teeme sis? Läheme sinna peole, peksame näod yles ja tuleme tagasi?"
"Kui me ytleme, et oleme Paldiskist, siis ei peagi peksma."

Kristina ?migun: ma pole Skari
Tegelikult ytles ta muidugi: "I am not scary!"

Skorpion:
Vaimse töö tegijatele närviline, rahutu, kuid kõigest hoolimata viljakas ja edasiviiv päev. Su mõte liigub ja leiab probleemidele originaalseid lahendusi. Liikluses võid aga olla pahanduste tekitaja.
Pahanduste tekitaja? Moi? Oma olemasoluga või?
Tegelikult ma muidugi sõitsin kyll Tartust Tallinnasse, aga bussiga. Esimesed kaks tundi olid lihtsalt imelised. Vahepeal vahtisin 20 minutit lihtsalt sinist taevast, sest polnud seda tykk aega näinud. Siis lugesin "Baudolinot" edasi. (Kross sai kl 3.12 läbi. Polnd viga.) Jah, B võiks olla blogerite kaitsepyhak kyll.
Plaadimasinas toimus sõidu ajal oikumeeniline teenistus, Yat-Kha vahetasid välja kõigepealt Nusrat Ali Fateh Khan ja seejärel John Elliot Gardiner oma bändidega, et Monteverdi Maria-vespreid esitada.
Aga mida põhja poole, seda madalamaks taevas kiskus. Kujutasin juba ette, kuidas buss katusega taevast kriibib ja yhispanga krokodill on pilve sisse augu teinud. Ja Soome lahel kiilub laev kinni ja kõik soomlased on yldse õndsaks saanud ja elavad taevas.
Ja vat siis tulin maa peale tagasi. Lennujaamast bussijaama - 40 minutit. Ja ärge öelge, et ebasoodsad ilmastikuolud. Päris kobe lennuilm oli. Põhimõtteliselt oli esimene, ja sealjuures harjumatult nilbe võrdlus, mis mul pähe tuli, et tegu on omamoodi gangbangiga - 300 matsi ootab, millal augu, st viaduktialuse juurde pääseb. Mingid tsiibimehed lõikasid Ülemiste keskuse juurest yle lume Suur-Sõjamäe tänavale; kui lumi ära sulab, otsige kahte roobast keset tulevast muru, või mis sinna tulema peaks.
Voobshtshem, prijeehali. Teperj prazdnik buudet.

Lumesaduuuu!!!
Ma ei taha siinkohal sugugi jätta muljet, et ma olen mingi stiihia laulik või looduslaps (kõnelemata teratimmust või porgandipillest), aga ma tulin jalgsi läbi algaja lumetormi koju ja tundsin ennast imehästi. Jalad olid kuivad ja soojad, seljakott soojendas selga ja kapuuts varjas suurema näkkupeksmise eest. Mõnus.
TV1000 näitab yhte Mameti filmi, sedapuhku täiesti subtiitrivabalt. Aga ma vist ei viitsi seda vaadata. Parem loen, mida Kross jutustab elust punalimukate all.

Kui juba peab midagi vastikut ja külma sadama, siis olgu vähemalt lumi palun.
Kui juba peab mõni jõululaul loopima jääma pähe, siis olgu see vähemalt midagi muud kui Ülo Vinteri "Jõuluöö".
Tegelikult on kõik hästi. Töö justnagu tehtud. Arved makstud ja raha on ikka veel alles ka. Lugeda on metsikult. Jah, hästi on.

Disorder Rating
Paranoid: Very High
Schizoid: Low
Schizotypal: High
Antisocial: High
Borderline: Low
Histrionic: Very High
Narcissistic: High
Avoidant: Moderate
Dependent: Moderate
Obsessive-Compulsive: Low


Heh, eks ma ikka valetasin ja manipuleerisin kah natuke. Nii et antisocial'i skoor peaks enamvähem õige olema... Ja histrioonikute kirjeldus "They use grandiose language to discribe everyday events and seek constant praise" on põhimõtteliselt minu järgi pandud sinna. Aga lollid, nagu te kõik olete, no isegi yhte lauset ei saa vigadeta kirjutada. Erinevalt minust. Mina ruulin! Aga kogu aeg on mul imelik tunne, et keegi käib seda siin peale minu veel lugemas...

Unes nägin, et T viskas mind väga väikese arbuusiga. Ma ei saand haiget ega midagi, pärast arutasime, et igas kunstikoolis on ilmselt paar tegelast, kes selle arbuusi lillana yles maaliks, väites, et nad lihtsalt näevad seda nii.

Sattusin siiski koori jõuluyritusele. Isegi võiks öelda yritustele. Sest kõige vingem osa toimus teel kontserdipaigast peopaika, nimelt peatuti mahajäetud suurfarmi juures, mindi sellesse kyynalde ja hõõgveinitermostega sisse ja lauldi kolm koraali Bachi jõuluoratooriumist. Otse nii-öelda sõime juures.
Pidu oli muidu nagu tugigrupi koosolekud ikka, patsutati yksteisele õlale ja emmeldi ja avaldati rõõmu yksteise olemasolu yle. Algaja drama queen proovis kätt trauma queenina. Tagasitee võttis kuidagi liiga kaua aega ja uskumatu, aga veini jäi yle.
"Gaudeamuse" peale sedakorda politsei ei tulnud. Huvitav, kui TYKK Tartu prefektuurile siira jõulukaardi saadaks, kas nad peaksid seda enda yle irvitamiseks?
Kodus selgus, et meile on TV1000 telekasse tulnud ja sealt näidati parasjagu soome aktsendiga subtitreeritud "Hannibali".
Uni tuli kell viis ja oli sunnitud lahkuma kell pool kymme, sest kl 12 ootas juba 4 tundi avatud ylikooli. Mis möödus suhteliselt valutult.
Homme magan.

Murdeuurija EN tegeleb võrdleva antropoloogiaga.

"Sa oled nii lühike," teatab EN õppetooli ust lahti hoides, kui peahoonesse sisse torman.
"Meeter kuuskend neli, kui täpne olla," vastan reipalt.
"Jah, aga ma vaatasin, kui sa sealt ümber nurga tulid, et nii lühike," ei jäta EN jonni.
"Aga ma olen väga suur isiksus," vastan juba vähem reipalt.
"Jah, aga nii lühike."

EPL online'i reklaamisaaga jätkub.
Kahe hukkunuga liiklusõnnetus. Pildid ka. Ja mida reklaamime teksti sees?
Tehnikamaailma rallilisa.

Guardiani parimini kirjutatud blogi auhinna sai Londoni libu, õigemini kyll kallimat sorti call-girli päevaraamat, www.belledejour-uk.blogspot.com. Hindajad arvasid, et kui ka tegu on ilukirjandusega, siis ikkagi ilusti tehtud.
Teisele kohale jäi call-centre'i töötaja callcentrediary.blogspot.com, vaese mehe "Office" nii-öelda.
Mõelgem nyyd, kui mõni Kopli prostituut päevaraamatut peaks. Õigemini, formaatigem eilne Ekspressi artikkel uuesti.
"Ükskord jõin ennast nii täis, et oksendasin autosse. Viktor andis esimese käepärase asjaga kolaka ära, oli vist harjavars, aga nii valus oli, et ei pannud enam tähele. Veel 10 000, siis saab võlg makstud."
Neli tundi hiljem: "Veel 9900 krooni."
Sotsiaalporno.

Meediaosakonna prenavidaadne yritus ajas peahoone hõõgveini lõhna täis. Läksin lõhna peale kohale ja sain sooja jooki ligunenud pähklitega - mmm.
Lisaks sain kuldse tsitaadi, mille kyll vormistas ML: "Oma raamatu esitlusel tundis Priit Pullerits muret Eesti ajakirjanduse liigse amerikaniseerumise pärast." Sest PP oli seda just tõesti äsja öelnud.
Lisaks sain PP raamatu USA ajakirjandusest.
Lisaks sai Brad Pitt 40.

Mina ei saa jõulupreemiat.

"Nelli Teataja on tore ajaleht, mis hakkab varsti tõenäoliselt kahtlustama, et valitsuses on ka naine, neegrist rääkimata,? märkis Res Publica fraktsiooni meedianõunik Alari Rammo.
Seda ma kartsin. Kristiina Ojulandi noorusaegne riietusstiil jättis tõesti mulje algajast transvestiidist. Aga inimene õpib ja areneb. Ära petab täitsa.

Väga kummaline olukord. Kapi taga seletab yliõpilane (naisterahvas) oma seminaritöö teemadel midagi ylikiires kõnes, ylikirjakeelselt, ilmeka intonatsiooniga, meloodilise häälega, aeg-ajalt naerda lõõtsudes (õhku sisse tõmmates), ja ma tunnen, kuidas minus kasvab rahutus. Kas asi on kõnetempos, hääles, intonatsioonis? Misasi see mind niimoodi ärritab, et ma tahaks, et ta kohe vait jääks, sest mul on lausa fyysiliselt ebamugav?
Nii. Praegu läks ära. Ja uksest väljudes mulle head aega ei öelnud.
Ja mulle tuleb kergendusest naer peale. Kas organism hakkas endorfiine tootma nagu piinava sportliku pingutuse järel?

B-sani ja omaenese respektiivsetele koduvanadele on vist kingitused olemas. Palametsa Tartu-raamat mittetartlastele ja Krossi mälestused kirjandusõpetaja-paksuderaamatutelugeja paarile. Mõlemast vaatasin pildid juba ära. Ja eks kui koduvanade juurde satub, saab jutud ka ära lugeda.

Murdeuurija EN asub rekreatsioonikorralduse erialale.
"Mis sa, Mati, teed ka, kui sul vaba semester tuleb," kysib Herta Elviste siirusepreemiale kandideeriv V-L K professorilt, kui õppetooli jõulupeo esimene veiniklaas on kõigil joodud.
"Mis seal ikka, pane põhjaõnged sisse," vastab Ellen Niit ykskõikselt.

Pärast kirjandusliku ja grammatilise sõnavara omandamist on inimene vaimselt väga rikas.
Raadio saatejuhtidest väärib tähelepanu Raadio 2 saatejuht Allan Roosileht, kes juhib aegajalt ikka tähelepanu ainsuse osastava õigele kasutamisele.
Inimesed, kes on saatejuhid, uudiste diktorid peaks kindlasti oskama emakeelt kasutada prefektselt, kuid kahjuks pole see nii.
Seejärel mõjutas keelt lasteaed ja logopeet. /.../Kohe esmalt meenub näiteks Lennard Meri.

"Aga kas meie ühiskonnas on veel mõni inimene, kes meie kõigi emakeelt õigesti kasutavad?
Ega neid eriti olegi. Võime nad kahe käe sõrmedel kokku lugeda. Minuarvates räägivad puhast eesti keelt Felix Mora, Valdo Pant, Jüri Kuuskemaa ja Lennart Meri. Need neli nime on minu jaoks prestiized keelekasutajad." N, 19

"Kindlasti on teistega sama moodi, nagu minuga, et kunagi said mõne poisi/tüdrukuga sõpradeks ja siis algas emakeele väärkasutamine." M, 19

"Raamatutest on mind veel mõjutanud A.H.Tammsaare teosed. Teda pean ma ka prestiiszeks keelekasutajaks, sest tema loomingud on psühholoogilise sügavusega ning ta on 20. sajandi eesti kriitilise realisimi silmapaistvamaid esindajaid." N, 18

Taanlase raamatule esimene ring peale tehtud. Täna loen veel yle ja siis hingan välja. Siis jälle sisse. Siis vaatan.
Aga nädalavahetuse elamused on
a) K-Rauta, minu uus lemmikpood - nii palju toredaid nurkraudu ja kappinuppe;
b) terve mõistuse esinemine KesKusis. Mai Tomingalt ootan mina igatahes edaspidi suuri tegusid ajakirjandusmaastikul.

Kärdla kooli raamatust. Imetoredad on mälestused. Stiilinäiteks aga midagi valusatest viiekümnendatest:
Mulle meeldis õpilastele näidendeid õpetada. Õppisime neid igasuguseid, aga kord ka osa Oskar Lutsu "Kevadest". See lugu lõppes nii, et Toots tuleb üksi üsna lava ette, võtab taskust piibu ja ütleb "Mu piip kui pigipirakas, tal tihti puudub tubakas" ning paneb piibu suhu. Seda meeldis väga teha ka meie Tootsile. Esinemise eel vaatas meie lavastuse üle kooli toonane direktor Helmi Ilus ning soovitas selle Tootsi piibuloo ära jätta. Nõustusime. Aga koolipeol esinedes ei suutnud Toots sellest siiski loobuda. Koolipeod olid meil alati rahvarohked ja meie Toots tegi oma piibuloo ikkagi lava ees ära, astus koguni võimalikult lava äärele, et tähelepanu endale tõmmata. Võib-olla ma eksin, aga mulle meenub, et ta võttis taskust isegi tikud ja pani piibu põlema, kui ütles sõnad: "Mu piip kui pigipirakas, tal tihti puudub tubakas." Ma olin vapustatud. Olin ju teda usaldanud. Ma ei vihastanud ega karjunud ta peale. Lahkusin vaikselt koolimajast ja läksin Kärdla parki, et üksi olla ning solvumisest üle saada. Peagi tuli meie näidendi Toots mulle järele, palus andeks ja ütles seletuseks: "Isa soovitas mul kodus klaasikese õlut ära juua, et ma julgesti oskaksin laval Toots olla, ja nii see juhtuski."

Milline misanstseen! Kuidas nooruke naisõpetaja, klambritega ylesseatud soengus pea ära pööratud, kuulab kohmetu, veel grimmijälgedega (söega kulmud, peediga põsed) nooruki seletusi, näpib suurräti serva, ei oska olla. Ahh.

Kroonika telereklaam!!!!!!!

Lagle Parek on minu uus iidol.

Sailitada kuivas, jakedas kokas.
Leedus pakitud riis, kuidas siis muidu.

"See, kas me leiame siit Jeesuse, on kysitav." Paavo Nõgene, produtsent

Hindamatu. Mis inimesi tegelikult huvitab.

07 Dec, Sun, 16:59:20 Google: "three penises"
07 Dec, Sun, 18:34:51 Google: esimene vahekord
07 Dec, Sun, 20:17:59 Google: kÃĩrvaklapid
08 Dec, Mon, 04:08:14 Google: leidis pants
08 Dec, Mon, 15:57:35 Google: vetikad hiinas
08 Dec, Mon, 16:56:59 Google: helgi toomsalu
08 Dec, Mon, 20:44:32 Google: und ein gigantisches schaf wird vom himmel fallen
09 Dec, Tue, 15:16:41 Google: kergelt purjus
09 Dec, Tue, 15:26:49 Google: nalju
09 Dec, Tue, 18:43:32 Google: erkki hüva
09 Dec, Tue, 21:10:21 Google: juhtkoer
10 Dec, Wed, 01:08:10 Google: "finnische party
10 Dec, Wed, 04:07:04 Google: "echad echad"
10 Dec, Wed, 20:59:14 Google: ironing mistakes

Rõvedus on vaataja silmades, aga mõnikord on tegelikkus ka ikka abiks. Õilsad noormehed heategevuslikult raamatumyygilt utlibi fuajees olid riiulile pealkirjaga TÜ RAAMATUKOGU kleepinud sildi "TASUTA", kattes tähed alates teisest A-st raamatukogus. Juhtisin kahvatudes ja punastades nende tähelepanu, et kaugelt vaadates pakuvad nad tasuta põhimõtteliselt midagi muud kui raamatuid. Kas ma olen liiga väikekodanlik? Kas ma peaksin võtma uueks nimeks Adelheid?

Aga "Baudolino" on nyyd minu. 208 krooni ja 25 sendi eest. Varraku 15protsendine ale sealsamas õilsate noorukite kõrval, Varraku myygipunktis.

Kui peahoone juurde jõudsin, kõndisid Paabelist välja valgetesse ryydesse riietatud tytarlapsed ja noormehed, käes siravad tähekesed toki otsas ja kuusepärg kyynaldega.
"Arstiteaduskond," arvas peahoonest välja astunud neiu asjalikult. Kindlasti, lähevad ebaõnnestunud praktikumide ohvreid mälestama kalmistule.

Ei, ikka toredaid uudiseid tuleb ka.
Eesti noormees valiti Baltimaade kaunimaks geiks.
ja
India õpetajatel keelati kudumine klassiruumis
LUCKNOW, 10. detsember (AP-EPLO) ? Õpetajatel India suurimas osariigis keelati kudumine klassiruumis ja kästi pöörata enam tähelepanu õpilastele.
?Nad huvituvad tihti kudumisest palju rohkem kui õpetamisest,? ütles Uttar Pradeshi osariigi haridusminister Neera Yadav AP-le. ?Kõigil ametnikel, sealhulgas õpetajatel ja kontoriametnikel, keelati kudumine kooli territooriumil kooli toimumise ajal.?
Keelamise põhjuseks olid kaebused lapsevanematelt, keeld jõustus 26. novembrist.
Õpetajad on siiski sellise keelu vastu. ?Inimesed keskenduvad paremini, kui nad koovad,? ütles õpetajate esindaja osariigi volikogus Panchanan Rai.
?Mis on viga kudumisel õpetajatetoas ja vabal ajal?? küsis Uttar Pradeshi keskkooliõpetajate liidu pressiesindaja R.P. Mishra, nimetades keeldu diktatuuriks.
Mishra ütles, et õpetajad on ähvardanud streikida kudumisõiguse säilitamiseks, kuid valitsus pole sellele reageerinud.

Kui BBC-d uskuda, siis ...
And artist Kaffe Fassett, author of the book Pattern Library, described the move as "very sad."
"People concentrate better when they knit," he told Outlook.
Knitting bans are nothing new - one was instigated on all planes in the US just after 11 September, as the needles could be used as weapons.
Mr Fassett said that this ban had now been lifted.
"They've now reinstated it - just," he said.
"We can now knit on planes. I have to tell the world - high altitude knitting. It can happen."
And he said that in contrast to India's clampdown on knitting, the hobby was catching on rapidly in the US.
"Everywhere in America they're knitting like crazy.
"All the young people are starting to knit. They're finding it very exciting.
"It is the new yoga."

Jooga-schmooga. Aga kahju, et alles nyyd keeld maha võeti. Ma oleks hirmsasti tahtnud kududa lennukis. Mitte et mul oleks nyyd keskenduda vaja olnud, aga paigal istumine on muidu ikka jube tyytu.

Tabagu välgunool neid inimesi, kes ikka imetabaselt reklaami ja uudist kombineerivad EPLi võrgukyljel. Ma saan aru, et formaat on ees või koer teab mis veel, aga kui uudised on sellest, et keegi alajahtus või sõitis ennast autoga surnuks, siis reklaam "Zeusi nimel, telli Ekspress! Viimane võimalus!" ajab juhtme ikka kokku kyll. Nagu siis, kui kevadel leiti Valgas jõest kilekotis looted ja uudises öeldi "Valga kriminaalpolitsei komissari Andres Saaroni sõnul pole nad veendunud, et see, kes looted ära viskas, on Eesti elanik, sest kilekott, kuhu looted peideti, kannab lätikeelseid kirjasid." Ja kohe all oli bänner: " Loogiline lahendus. Eesti Posti kullerteenus nyyd kolmes Balti riigis."

"Et minu kodu on sügavalt sanitaarse kaldega, siis minu huvi reaalainete vastu tekkis ilmselt koolis sõprade mõjul."
Yliõpilase esseest.

Mul on eksortsisti vaja. Ma pean endast välja ajama selle väikese Mihkel Muti, kes sinna kolis, kui ma olin veel kergeusklik noor inimene ja lugesin "Hiiri tuules" ja "Fabiani õpilast". Ma olen pool elu elanud skeptilise ja iroonilise anglofiilist snoobina. Ma ei käinud klassi kokkutulekutel, sest "Õpilane Fabian" põlastas neid, for dog's sake. Viimane piisk oli see, kui Kalev Keskyla Barcelona-jutus tsiteeritakse MMi, kes ytleb, et B on tema lemmiklinn. Minu oma ka. Lisaks tahaks ma maja Haapsalus ja kultuurilehe peatoimetaja olla ja inimesi arvamuskyljel elama õpetada. Nii väikekodanlikud soovid.
Miks just tema? Miks ei võinud ma hakata kanaliseerima Doris Karevat või vähemalt Hasso Krulli???

... sest naised on loodud teiste eest hoolitsema...
peahoone garderoobitädi

Murdeuurija Ellen Niidi nädalavahetus.
Laupäeval helistas talle koju (Tartusse) jumala võõras inimene, kes kysis, kas ta ei tahaks kirjutada lasteraamatut kymnest piimabakterist. Ei, ytles Ellen Niit viisakalt.

Tänane grafitisaak.
Mona Lisa on lits ja lesbi. Esialgse oletuse, et tegu on värskelt kunstiajaloo tunnis omandatuga, lykkas ymber täpsem info allpool, et siis mida (n---b) ja kellega (R---aga).

Raamatupoest tõin koju Stephen Fry "Hipopotamuse" ja neli seni puudunud Fandorini-lugu. Tasapisi peaks hakkama ka vastassuunalist raamatuliiklust korraldama.

Kui keegi on Kaimanisaarte miss, kas ta siis tegelikult on ainult seal registreeritud? Nii-öelda offshore-miss?

Firma Menlord parfymeeria ja kodukeemia.
Pronto jõulupitsa: verivorst, peekon, kõrvits, brokkoli ja juust
Yhe rinnaga naise pilt erootikatelefoni reklaamis
Tyyp, kes TV3 filme tutvustavas reklaamis ytleb Martin Skortsheese

Inimesed ei võta õppust.

Uni. Ei mingit kahtlust.

Ma pean eelneva õigustuseks ytlema, et Eesti Naise kaane peal oli Kadri Kõusaar ja ajakirja sees jutulisa.

Jõulud on perepyha

Väldi jõulurysinat, mine kirikusse juba sel pyhapäeval. Vahendab Krahv maailma tarkust

Tulin Barcelonast Kopenhaageni kaudu tagasi. Väsinud ja tige sekretäri peale, kes mulle neljatunnise vahega piletid bronnis, tuiasin mööda Kastrupi ringi. Lennujaamad on ju tegelikult kõik yhesugused, samad poed, samad toidud, samad inimesed juba peaaegu. Sama aftershave'i lõhn, mis jätab mulje, et ymberringi on kõik tähtsad jetsettivad ärimehed. Tegelikult piserdavad seda õhku parfyymipoe myyjad. Ja mida kauem kinnises ruumis olla, seda rohkem see närvidele käib.
Aga sedapuhku oli Kastrupis midagi uut. Keset ootesaali oli kobar putkasid, mis millegipoolest meenutasid Toompea miljonipeldikut. Nende peale oli punaselt kirjutatud "Step out of your busy day, step into a church and pray!". Astusin lähemale, uks avanes ja sees lõi helendama suur lame ekraan. Sisenesin. Uks jooksis sahinal kinni. Kas mulle tundus või oli õhus tõesti viirukit ja myrri? Või oli mul ninas ikka veel see neetud aftershave?
Ilmselt oli kusagil ka kaamera ja minus tuvastati mees, sest ekraanil tervitas mind tekst "Celebrate Christmas when it suits you, Sir! Choose from following ceremonies: Holy Mass in Latin from Vatican, Lutheran service in German, Danish or Swedish, Anglican ceremony of carols". Valisin saksakeelse Kölni toomis, puhtalt uudishimust kiriku interjööri vastu.
Nähtamatu orel hakkas mängima "Yks roosike on tõusnud" ja ekraanil oli näha mind ennast koguduse seas istumas. Ekraani nurgas oli laulu tekst. Jõulukaraoke, einoh tõesti. Viisin kursori enda peale ja vajutasin enterit. Kohe muutus pilt selliseks, mis oleks võinud avaneda minu istekohalt. Noolte abil suunasin pilgu mööda katedraali liikuma. Viimaks vaatasin inimesi enda ymber ja avastasin, et minu poole vaatab yks naisterahvas. Ekraani teises nurgas hakkas vilkuma tekst: "Wollen Sie vielleicht mit dem Fräulein ein bisschen chatten?" Ee...jawohl. Nii tutvusin ma Sabrinaga.
Avasime end teineteisele täielikult. Mõlemal oli nurjunud suhteid olnud, mõlemad olid idaeurooplased ja tööga koormatud, mõlemale tundus yha enam, et on lõpuks leidnud selle õige. Otsustasime abielluda. Laulatuse saidiks pakkusin Barcelona Sagrada Familia katedraali, aga Sabrinal olid mingid sentimentaalsed seosed Pyha Peetri kirikuga. Meid laulatas paavst, kes tundus päris kõbus olevat. Varsti saime ka kaks last, mõlemad soomlased, yks seitse, teine kolmteist.
Mul oli perekond! Lõpuks ometi oli mul perekond! Adopteerisime ka yhe vanaema, kes päeva ajal laste järele vaataks. Kahjuks polnud teda kauaks, aga surnute serveris saame tema mälestuseks teinekord ikka mõne lille joonistada. Väiksem laps läks kooli, muretsesime natuke, sest ta on natuke dyslektiline, aga Soomes on kõvad koolid. Teismelisel oli väike paanika, et ta võib rase olla, aga ei, läks mööda.
Ma arvan, et ma oleks siiani abielus, aga lennuk läks.

Jeesus kyll, yletasime uudisekynnise! Ja veel Slolehes!

Käisin eile juuksuris. Seal sai jälle naistekaid lugeda. Näiteks meigikoolitus oli väga huvitav. Kui tahad, et silm tunduks suurem, tuleb heledat lauvärvi kanda silma sisenurka ja pisut ka kulmu alla. Täna nägingi bussipeatuses naisterahvast, kes oli õppust võtnud. Tõsi, kulmu alla oli natuke palju valget värvi saanud, nii et jäi mulje, et teda ootab päev koopaorava osatäitjana lasteetenduses. Aga võib-olla muidugi ootaski. (Oijumal, mis nyyd meelde tuli. "Ma käinud siin ja käinud seal, mul kaasas koopaorav." Tagane, kohutav mälestus kooriklassile kohustuslikest klaveritundidest!)
Igatahes, juuksurikylastuse tulemusena ei saanud proteiinipalsamiga uhutud mitte ainult minu juus, vaid ka aju. Igatahes ostsin ma bussipeatuse R-kiskast Eesti Naise. Minuga juhtub seda teinekord. Mis mul arus oli? Kas ma kavatsen tõesti sealse retsepti järgi uusaastalauale sibulalaevukesi kalamarjaga valmistama hakata? Varsti punun veel jõulupärja ka, eks ole.
Tegelikult pean ma tunnistama, et seoses liiga varajase jõuluoratooriumipaanikaga (Joosep, Maarja, oi-oi-oi) on mul tunne, et jõulud on tegelikult juba möödas ja edasi saab asi ainult halvemaks minna.

Und ein gigantisches Schaf wird vom Himmel fallen und die Welt retten ach ihr glücklichen
Leidsin selle kirja märkmikust, kuhu selle kunagi yhe Berliini raudteesilla pealt maha kirjutasin. Ikka ma ei tea, mida see tähendama peaks, aga kolm inimest on selle lause oma jubedatele kodukatele pannud. Yhelt sain teada, et selle omanik elab Hohenschönhausenis, see ongi selle raudteesilla asupaik, tuli mulle nyyd meelde. Aga mysteerium ikkagi jääb.

Mida tähenärija ja kirglik komastaja jõuluks tahab?
Raamatut interpunktsioonist mõistagi, "Eats, Shoots & Leaves - The Zero Tolerance Approach to Punctuation" Lynne Trussilt. Inimene on üksinda asunud semikoolonit rehabiliteerima. Jumalik.
Ma sain Guardiani artiklist teada sedagi, et on olemas ka Apostrophe Protection Society. Aga täpp i peal? Aga treema, mille puudumine Citroëni reklaamides tekitab minus treemorit? (Sitröönindusest ma ei räägigi.) Ja längkriips, kaldkriipsu vasakule kreenis sugulane? Hea teada, et ma nende asjade pärast yksi ei muretse.

Vene keelt tahaks õppida. Võinoh, konverseerimas käia enteligentsete inimestega.

"Ega teil siin kusagil klaasimistöökoda ei ole?"
Jumala mõistlik kysimus iseenesest. Aga kui seda esitab vanamees ylikooli peahoone koridoris, tuleb natuke hirm peale.

Ma pean ikka ära rääkima, et Pärnu kontserdil oli pool rõdu täis sõdureid, kellest mõned magasid juba enne, kui me lavale kõndisime. Kahjuks aeti nad aplausi ajaks jälle yles. Ja lahkudes lõugasid nad kõvasti "Erikat", mis paraku kostis yle dirigendi katse kõnet pidada. Kui arvestada, et dirigendi isanimi oli Moissei, oli situatsioon ajaloolistel põhjustel suhteliselt piinlik.
Aga Bach, jah, see Bach.
Ei lähe ära, kui pead raputada.

Hmh. Kirjutasin pika jutu ära ja liigutasin touchpadi (puutemisasja?) peal sõrme natuke liiga hoogsalt. Tuli kysimus, kas salvestame. Okei, ytlesin mina. Salvestaski keegi kusagile. Mina seda ei leia igatahes.
Alustame siis uuesti.
Ma käisin Eedenis. Seal oli ikka palju inimesi. Ja minus syvenes arvamus, et nad elavad seal. Noorpaaridest jäi mulje, et korvi võttes kohtuti, välivoodivirna otsas oli esimene vahekord ja kassasabas tuli ilmale esmasyndinu, kellele tehti kärru pehme pesake sooduspakkumisel olevatest saunalinadest (99 krooni tykk).
Päevaplaanist (kapinupud ja koristamine) on mul aga täidetud 0%. Ehituse abc vastavas letis ei olnud midagi, mida keegi peale Stevie Wonderi julgeks oma elamisse osta. Koristada ma pärast shopiteraapiat (copyright Tarmo) ja Wildes vedelemist enam ei jaksanudki.
Ja "Ärapanijas" tsiteeris Juur auesimehe koomiksit vanast heast piilupardi, Miki ja teiste raamatust. Kuidas nii saab olla, et yks niru värvipildiraamat on ilmumisaja lastel peas nagu korrutustabel, nii et vajalikul hetkel saab alati teatada "Kahjuks pean loobuma öövahiametist" või "Tubli, Marius, söögu nyyd ise oma keedetud suppi". Mille peale Marius ytleb: "Hrk, hrk."

Pea on endiselt bachna täis.